Teisipäeva õhtul jätsime siis hüvasti oma mugava Santiagokodu ja kogu Lõuna-Ameerikaga ning asusime järgmist mandrit vallutama. Lennujaamas oli meil veidi ülearust aega ja Mann tahtis juua. Järsku tuli mulle meelde, et meil on taskus selline tore vidin nagu Priority Pass. Otsisime siis VIP lounge´i ja läksime selle hüvesid kasutama – kõikvõimalikud alkohoolsed (alates õllest kuni peente brändide ja šampanjani välja) ja alkoholivabad joogid, kena valik suupisteid ja puuvilju, mugavad tugitoolid, arvutid, telekad jne jne. Täielik kaif!

Vaade meie kiivifarmi aknast; Imeline Meremaa

Vastsündinud vasikad; veel tükike imelist Meremaad; üks tähtis linnuke

Zorbing; Mann Mitai maoorikülas

13-tunnine lend läks ka enamvähem hästi. Magada eriti ei õnnestunud, istmed olid kitsad ja istmevahed väiksed. Tekid olid karedad , nii et mann siblis ja sügas end pool lendu, kuni ma asjale pihta sain ja lennuki teki oma fliisi vastu ära vahetasin. Lisaks oli lennuk täis lapsi, kes aegajalt midagi häälekalt nõudsid (üldse tegelt ei kurda selle üle, eks lapsed peavadki end kuidagi väljendama ja eks ole isegi väikse lapsega üksjagu reisitud). Mina vaatasin järjekordselt ühte oma täielikku lemmikfilmi "Hea aasta", jälle täielik kaif. Siis vaatasin ühte uut komöödiat nimega "Ma armastan sind, mees", mis oli nii naljakas aegajalt, et Henri kutsus mind korrale, kui ma ennastunustavalt naerda hirnusin. Soovitan!

Igatahes, asjad ei läinud jälle päris nii nagu plaanitud. Olime arvestanud, et peale 13-tunnist öölendu, peaksime olema täiesti välja puhanud ja valmis rendiautoga mööda Uus-Meremaad rallima, aga tegelikkus oli suuuuur uni. Meie suureks rõõmuks oli meie rendiautot upgrade´tud, saime väikeauto asemel economy klassi auto – mazda familia, automaatkastiga ja puha. GPS-i peale me siin raiskama ei hakanud, kuna maa on inglisekeelne ja alati saab teed küsida. Turismiinfrastruktuurid on siin niivõrd hästi arenenud, et ega seda GPS-I vaja ka pole. Kuigi seda me siis veel ei teadnud, kui autot broneerisime. Igatahes on sama kallis autot rentida, kui pikki vahemaid ühistranspordiga katta. Meie praegune peremees Barry ütles hiljem, et ühistransport on siin peaaegu olematu, kuna keegi eriti ei kasuta seda – Uus-Meremaa on suur maalahmakas, aga siin elab ainult 4 miljonit inimest. Tuleb tunnistada, et suur rõõm oli panna otse lennujaamas oma sada asja lihtsalt auto pagassi ja minna, kuhu hing ihaldab. Teine asi, mis peremees Barry Uus-Meremaa koht a ütles, oli et neile tundub, et Uus-Meremaa on niivõrd kaugel kõigest muust siin maailmas, et kui Uus-Merem aa ära kaoks, ei paneks vist keegi tähelegi :)

Maoorid sõjakanuus; Maooripealik

Whakarewarewa nimi maoori keeles on valgel sildil; maoori matus - tangi

Tossav maoori küla; üks paljudest kuumaveeaukudest külas

Maoori kalmistu, siia maetakse tähtsaid ninasid; muda mullitab maast välja

Traditsiooniline maoori lõust; maa seest tuleb välja meie lõunasöök - hangi; keeva veega geiser

Ilus sinine järveke; mudatiigi mullid

Ah jaa, see hommik… Oli kottpime ja sadu oli äsja lõppenud. Mann sättis end kohe tagaistmel mõnusalt nohistama ja meie kimasime oma uue kodu poole – Faye ja Barry juurde, kes peavad Rotorua lähedal kiiviistandusi ja piimalehmafarmi. Tundus imelik kl 7 neile helistada, et kohal oleme ja uni kippus silma. Nii otsustasimegi kuskil 1/3 peal, et teeme truckide parklas väikse uinaku. Nii tegimegi, kuni Mann peale 7 üles ärkas ja meie käest küsis: "miks me majja sisse ei lähe?". Viisime ta olukorraga kurssi ja sõitsime edasi. Ja muudkui ahhetasime. Olime kuulnud küll, et Uus-Meremaa on ilus, aga et ta niiiiii ilus on… Emme, sulle siin meeldiks, iga vaade on maal omaette. Oh, teile kõigile siin meeldiks. Sattusime imeilusa päikseloojanguga oma sõitu (taas)alustama, see lisas omajagu juurdegi. Kõik on roheline, lopsakas, mahlakas, puud on suured, värve on palju, magnooliad ja erivärvilised kameeliad õitsevad, lambad, lehmad ja kärestikulised jõed lisavad idülli. Paljud kohanimed tulevad maoori keelest ja on väga vahvad, nt needsamad Katikatid ja Matamatad. Kuskil poolel teel, ühes väikses külas, sõime oma esimese Uus-Meremaa (hommiku)söögi. Päris palju süüakse siin friteeritud toitu. See on selline "pool"rämpstoit. Näiteks minu hommikusöögitaldrikul oli kaks jube maitsvat praeseent ürtide ja majoneesiga, 2 suurt kartuliröstit, 2 suurt praesingiviilu, röstsai ja grilltomat. Henril grillliha, praemunad ja friteeritud kartulisektorid. Kõik oli jube maitsev, aga hea, et me sellise toidu lähedal kauem pole, see võiks ümbermõõdule mõjuma hakata J. Väikses külakohvikus pakuti äärmiselt maitsvat kohvi ja tervet rida ilusaid küpsetisi, mida me ka muidugi proovisime – meie organismide jaoks oli kell juba õhtus.

Ja lõpuks jõudsimegi kohale. Fayel ja Barryl on 3 last ja 7 lapselast, kellest 5 on nende tütre Julie omad. Nad on kõik kristlased ja Julie mees on nende koguduse õpetaja. Äärmiselt meeldiv, kodune, hea ja rahulik perekond. Neil on mitu kiiviistnadust (kahjuks oli korje just lõppenud) ja mitmesajapealine piimalehmakari. Meile anti mõnus suur tuba suure kaheinimese- ja väikse välivoodiga, kus me veel tunnikese oma und lahendasime. Siis läksime vaatasime öösel sündinud lehmavasikaid ja kuna parajasti oli meie 5. Pulma-aastapäev, (aitähh õnnitlejatele), läksime õhtul restorani. Kutsusime ka pererahva kaasa. Tegelikult läksime nende autoga mererannal asuvasse Seaside Cafesse, mida nad ise väga armastavad. Veini võis ise kaasa võtta!!! Mida me ka tegime. Henri sõi bbq ribisid, mina sooja mereannisalatit. Kõik oli väga hea, aga meie organismid magasid juba sel ajal, nii et väga hästi sisse ei läinud. Tähistamine ise aga oli vahva ja väärt!

Hommikul läks kl 6.30 uni ära! Oi kuidas mulle selline asi meeldib. Viimati juhtus seda Brasiilias, aga Lõuna-Ameerika ööelustiili juures nihkus magamise aeg aina hilisemaks ja hilisemaks. Na nüüd on jälle nii, et kl 22 kukuvad laud kinni ja enne 7 hommikul, enne päiksetõusu, on klõps lahti. Sõime koos teistega hommikust, saime üle pikapika aja putru, Mann sõi kaks meheportsu kohe ära. Ta siin tegeleb meil parajasti kasvamise ja katsetamisega. Esimesest annab märku see, et riided jäävad aina väiksemaks ja teisest … erinevad asja, nagu näiteks see, kui Mann ilmus tuppa käärid käes ja ühel pool nägu suur juuksesalk, mis teistest poole lühem, või siis ilmus tuppa mokk verine, oli teine habemeajamist proovinud J. Õnneks proovib ta ka inglise keelt, arvutamist ja muid asjalikke asju. Aga peale hommikusööki asusime Rotorua poole teele mööda väikest külavaheteed. Iga veidi aja järel olime sunnitud peatuma, kuna hingematvad vaated lihtsalt nõudsid pildistamist. Sõitsime läbi mitmeid ekstreemspordikeskuseid, aga jätsime osalemata (hiiglakõrgele kiigele, kus magamiskotilaadsetesse asjadesse kinnitatud inimkolmikud veetakse kraanaga kõrgele-kõrgele ja lastakse siis kiikuma, ei tahtnud Mann tulla; veega täidetud hiigelpalli sees mäest alla veerema ei tahtnud me minna, kuna külma ilmaga märjaks saamine ei olnud eriti kutsuv, vanaks vist jäänud). Käisime (kohutava munahaisuga täidetud) pargis, kus igalt poolt maa seest auru välja purskas (2003.ndal oli seal tõsine purse olnud, nii et kõik puud said kaetud) ja kafisime elu Polynesian spas, kus saime ise kuumades mineraalvetes liguneda. Õhtuks oli kokku lepitud osalemine traditsioonilisel hangil (maooripäraselt maa sees küpsetatud toit) ja maoori kultuuriõhtul. Õhtu oli vinge, kuigi jälle täiesti turistilik. Vaatasime hangi maa seest välja võtmist. Jälgisime öises metsas, kuidas maoorid tõrvikute ja sõjahüüete saatel oma puunikerdistega sõjakanuus mööda sõitsid. See oli tõeline vaatepilt, kõigepeaqlt kuulsime ööpimeduses kaugelt tulevaid häälitsusi, siis hakkasid eemalt mööda kitsast jõge lähenema tõrvikud ja siis nägime hiiglaslikku kanuud, üleni puunikerdustega kaetud, sees 6 nartsudega kaetud mees, näod ja kehad maalitud, silmad punnis peas ja keel pikalt suust väljas. Lõpetuseks hüppasid nad paadist välja 8-kraadisesse vette ja kõndisid seal veidi enne kui hakkasid meile esitama oma tantse ja võitluskunste, ka seda õues. Neil inimestel vist lihtsalt ei ole kunagi külm. Nende karjumises, häälitsuses, rütmilistes liigutustes ja keele suust väljaajamises oli tunda suurt väge. Võimas! Kujutan ette, et selline karjumine aitas nende vaimsele tervisele kõvasti kaasa. Keele suust väljaajamine on täpselt selline, nagu üks jooga poos. Nii et samuti kasulik. Vanad rahvad ei olnud mitte lollid. Nende näol ja kehal on maalingud. Naiste lõunal on ainult öökull, meestel nahkhiir, öökull, kiivi ja papagoi. Kõige selle sõnum on "hoia oma naist!" – küll on tore rahvas! J. Ja siis saime hangit ka süüa (PS! Hangi on maoori roog, hungi on nende traditsiooniline tervitus,mille käigus pannakse ninad kaks korda kokku ja tangi on maoori matus). Kana, lammas, kartulid, salatid. Maa sees küpsetatud roogadel oli eriline suitsumaitse, mis tuli maa seest tulevast mineraalirikkast aurust. Mann sõi viimaseid suupisteid silmad kinni juba. Nii pidime kodu poole kimama hakkama, sest endal kiskus ka juba vägisi unemaale.

Ah jaa, emme, sa tahtsid, et tegeleksime kuuvaatlusega. Ja tõesti, vaatluste tulemused on päris huvitavad. Nimelt, eelmisel reedel Santiagos oli kuu peenike nagu kõver kriips, aga mitte kummagi külje peal, vaid all, nagu kauss. Ja siin, Uus-Meremaal, on kuu otse pea kohal. Ja need vikerkaared siin Uus-Meremaal. Neid on mitu tükki päevas, erineva suuruse, tugevuse ja asukohaga. Üks imeilus oli suure kuusemetsa ees, mis tegi metsa täiesti värviliseks.

Kogu siinne Rotorua piirkond haiseb tohutult mädamuna järgi, nii et mul kipub küll süda pahaks minema. Aga inimesed elavad rõõmsalt selle sees, endal kuumad mineraalveed (koos munahaisuga) tagaaias tossamas. Inimene vist tõesti harjub kõigega.

Ja eile hommikul… 6.30 silmad klõps lahti. Lahe! Pidime kl 11-ks Rotoruale jõudma, et järjekordsele hangile minna, seekord Whakarewarewa külla. See on küla, kus maoorid tänasel päeval tõepoolest elavad. Eile kais seal parajasti tangi, maoori matus. Selleks olid vist küll kõik ümberkaudsed maoorid kokku tulnud. Seisid ümber kiriku lihtsalt perede viisi tundide kaupa. Faye ütles hiljem, et maoori matused käivad päevi, sinna lähevad kõik maoorid, ka võõrad ja matus lõpeb siis, kui perekonnal raha, toit ja alcohol otsa saavad. Majade vahel saab näha kõikvõimalikke huvitavaid nähtuseid – tulise veega geisreid, mudatiike, kus muda maa seest suuri mulle välja ajab, keeva veega järvesid, sinisiniseid ja roherohelisi järvekesi, maa seest välja purskavat auru jne. Kõike seda saadab muidugi mädamunahais J. Vaatasime veidi ka selle küla kultuurišõud, aga see nii võimas ei olnud. Tantsiti lihtsalt traditsioonilisi maoori rahvatantse, näod värvimata, lihtsalt rahvariided seljas (hilisemast ajast siis, mitte sellised nahast nartsud, nagu eelmisel päeval). Vaatasime järjekordse hangi maa seest välja võtmist ja sõime järjekordse hangi. See maitses vähem suitsu järgi ja mulle meeldis see rohkem. Hangist kirjutan rohkem Oma Maitses, aga selle reisi toidulood hakkavad seal ilmuma alles aasta lõpupoole.

Nagu te juba aru olete saanud, ei ole siinmail lood internetiga nii head kui teil seal väiksel Eestimaal. Selleks, et Rotorual wifit leida, pidime terve linna läbi sõitma ja siis tuli välja, et ongi kahes kohas täitsa olemas – McDonalds ja Starbucks. Valisime viimase ja saime võimaluse maksta 25 eek tunni eest. Täiesti arusaamatu meie jaoks.

Kirjutatud hiljem: nüüd oleme Aucklandis, elame vallalise keskealise pedadoogi Lizi juures, auto on ära antud ja homme assume Aucklandi vallutama! Kuulmiseni!!!

Comments (6)

On 2. august 2009 16:02 , Anonüümne ütles ...

Igavesti huvitav jälle.Tegelikult ei teadnud ma Uusmeremaast muud kui lehmi ja lambaid.Ükskord võtame blogi ette ja siis saab iga peatüki kohta kohe palju palju juurde küsida. Veini võtame ka ligi. Seniks uusi toredaid elamusi ja aitähh,et ikka osa saame! Tervitused! kahupea

 
On 2. august 2009 20:28 , Eva ütles ...

Tere kullakallikesed! Loen, imestan ja imetlen! Sinu kirjelduse ja fotode järgi tundub see maa tõesti lausa võrratu (kui mädamunahais välja arvata ;)Kui neil seal soe vesi nii käepärast on, kas neil on majades siis küttesüsteemid ka selle najale rajatud? Maooripärased kohanimed on tõesti väga lahedad, tore et need on jäetud nii nagu kunagi olid, mitte pole inglisepäraseks teisendatud. Ma ei teadnudki, et vikerkaar pole igal pool ühesugune, polnud selle peale lihtsalt tulnud. Ehk tabate mõne eriti vahva versiooni ka pildile!
Mann on teil siis küll äge katsetaja! Ma mäletan, et Ax lõikas ka endal kunagi vihaga juuksed lühikeseks (ta võis ka umbes Manni vanune siis olla) - võttis kohe isuga. Oi, ma olin nördinud, tal olid juuksed just nii pikaks saanud, et sai patse teha. On ikka sulid, need plikad! Aga tore, et Mann kasvab ja peale juuste lõikamise ja habeme ajamise (eriti naljakas!) ka asjalikumaid asju harjutab. Tahaks teda hirmsasti näha! Robi ka kasvab nagu mühin, just eile imestasin, et ta on mulle juba nabani.

Miljontriljon tervitust ja kõvasti kallistusi,
Eva-U

 
On 3. august 2009 15:27 , Juc ütles ...

Kahupea, ega minagi suurt muud eu teadnud, kui et palju lambaid ja vihma. aga näe on muudki, näiteks linnaliinibussipiletid, mis maksavad 35 eek :). Veini ja blogi idee on hea!
Eva U, kahjuks ei ole ka siin küttesüsteeme. Aga õnneks on inimene loodud kõigega harjuma :). Jalalabad küll valutavad vahel täitsa külmadest põrandatest. Uusmeremaalased on oma maoorikultuuri üle uhked, mitte nagu austraallased oma aborigeenidega. vikerkaarte pildilesaamist võib proovida, aga lihtne see kindlasti pole. Suurt Robit tahaks ka hirmsasti näha juba. Axi muidugi ka, ja teid kõiki! :)

 
On 4. august 2009 17:37 , Anonüümne ütles ...

Minu meelest asub see maa ka nii kaugel ja nii eraldi, et on tõesti oht tema kadumist mitte märgata (nagu teile seal keegi ütles). Ajakiri Oma Maitse on mul tellitud ja nüüd ma ootan Sinu artikleid ikka vägasuure huviga. H Saaremaalt

 
On 5. august 2009 11:30 , Anonüümne ütles ...

Hei!
Olen jupp aega seda blogi lugenud ja nüüd on koht, kus ma ise ka korra sõna kaasa ütleks. Lugesin et lähete Christchurchi. Mida Christchurchis teha ja näha - nujah seda on vast liiga palju et kirja panna, aga ma soovitaks hoopis ühe mõnusa hommikusöögi koha keset linna - Honeypot cafe Lichfield streetil :), see selline paras brunchi söömise koht.

Anneli

 
On 22. august 2009 18:16 , Juc ütles ...

Pagan, Anneli. Avastasin alles nüüd, Sydneys olles, et olid sellise soovituse siia pannud. Otsisime just oma esimesel päeval kesklinnas mõnusat kohvikut, oleksime hea meelega üle vaadanud. Noh, siis jääb järgmiseks korraks! :)