Maja taga metsas; pelikan Meremaailmas

Delfiinipoeg meremaailmas; Henri ja Mann on ennast torni otsa tirinud

Delfiinišõu; sünnipäevalaps oma Tom Yumiga

Kängurud meie aia ääres; Koaala maja taga metsas

Manni versioon taevasse lendavatest toolidest; Henri on minu meelest kolmandas reas

Henri istub ühel neist taevasse lendavatest toolidest; Mann Kassnaisega; Henri hommikune sünnipäevalaud

Mann rannas, tema taga kivid austritega; Mann multikas

Minu uus päiksevari:); grillime Henriga avalikul grillil otse mererannal liha ja saia

Juhuu, meil sai talv läbi. Oleme siiamaani, vaatamata sellele, kui külm või kuum kuskil parajasti olnud on, reisinud mööda talve. Aga nüüd on Austraalias talv läbi ja kevad käes. Kahjuks te ei saa vist seal sama asja üle rõõmustada. Aga samas, siis kui teil seal ilus ja soe oli, vaatasime meie öösiti Argentiinas 4 teki all külmetades oma hingeõhku. Nii et tasakaal on täitsa olemas.

Aga meil on siin vahepeal äärmiselt lõbus olnud. Teisel Kullaranniku hommikul viisid Stacee ja Nikki meid lähedalasuvasse outlet kaubamajja, sest Henril oli eile teatavasti sünnipäev ja me pidime veidi ringi vaatama. Selle käigu tulemusena on meil Henriga nüüd uued mütsid, ja Henrile üks kingitus ka. Tema kahjuks teadis, mis see on, sest pidime selle koos välja vaatama. Jumala praktiline asi, mida Henril vaja oli. Tilkuva ninaga niikuinii muud suurt teha ei tahtnud. Õhtul tegin perepoeg Sami lemmiktoitu lasanjet.

Reede hommikul juba kl 10 pakkisime asjad kokku ja läksime mereranda liha grillima. Siin (ja Uus-Meremaal ka tegelikult) on igas pargis, iga järve ääres ja igas rannas korralikud varjualused piknikupinkide ja –laudadega, mille kõrval väiksed üldkasutatavad grillmajakesed. Vajutad nuppu, grill läheb kuumaks, hiljem koristad enda järelt ära (mida kõik imekombel ka teevad). Meie ka muidugi. Saate aru küll, miks ma imestan. Vaja lapse sünnipäeva tähistada, valid ühe grilli, mis asub mõnusa mänguväljaku ja ilusa looduse kõrval, kutsud kõik sinna kokku. Vaja sõpradega pidu panna, kõik kogunevad lähedalasuva grilli juurde, toovad väikse tüki liha ja pudeli kangemat. Vabaõhuelu on siin vägev ja ausaltöeldes kadestamistväärt. Igatahes grillisime küüslaugusaiu, marineeritud kana, kartuliviile, sõime salatit ja nautisime ilma. Lapsed ujusid veidi, Sam hoidis vabatahtlikult Mannil silma peal ja käitus temaga nii armsalt, nagu tegu oleks tema oma õega.

Ja siis viisid Stacee ja Nikki meid Warner Brothersi Movieworldi. Seal saime kõvasti lõbutseda – kõik lõbustuspargi atraktsioonid olid seotud tuntud filmitegelastega ja Mann sai mõnedega piltigi teha. Käisime batmani koskoselaevas pahadega võitlemas, lennutasime henri batmani kombel taevasse, tegime läbi kõik lastelõbustused, käisime Metsiku Lääne Ameerika mägedes, kus saime läbimärjaks, Henri käis veel kahel erineval Ameerika mägede atraktsioonil jne jne. Mann tahtis hirmsasti ka kõige jubedamatele Ameerika mägedele minna, aga õnneks olid seal siiski kasvupiirangud. Mina olin vabatahtlikult Manniga vaatleja rollis niikaua, kuni Henri pea alaspidi metsiku kiirusega Kullaranniku kohal kimas. Aga mõned jubedad kõhtuõõnestavad trikid tegin minagi kaasa. Ja Mann ka. Eks piltidelt näete ka.

Õhtul oli meil väga lõbus. Siin kodus on selline mäng nagu Singstar. Põhimõtteliselt nagu karaoke, aga repertuaaris on viimase aja hitid (noh, popklassika ja minu lapsepõlve MTV hitid ka), mäng ise mõõdab, kui õigesti sa laulad ja annab punkte. Nii saab teha meeskondadevahelisi võistlusi. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole, seda me reede õhtul mitu tundi ka tegime. Kohutavalt naljakas ja jube lahe ajaviide. Meil on ka nüüd seda ilmtingimata endale koju vaja.

Laupäevaks lubati metsikult kuuma ilma – 32 kraadi, aga tunduma pidi nagu 38. Plaanisime rannaskäigu, aga nii kuumaks siiski ei läinud. Oli soe ja päikseline, aga tuuline. Hommikul käisime järjekordselt farmersmarketil ja sealt läksime edasi randa. Lained olid metsikud ja Henri sai lõpuks ometi bodyboardiga liuelda. Väga lahe oli vaadata. Mõne aja eest oli selles rannas tekkinud vajadus haisireen käiku lasta. Väike lisaadrenaliin :). Koju jõudnud, läksime Manni ja Henriga metsa jalutama – bushwalking, nagu nad seda siin ise nimetavad. Üldiselt oli täielik rutiin – kängurud igal pool :), aga siis õnnestus ka koaalat näha. Istus teine mõnusalt oma puu otsas ja poseeris meile. Vahepeal sügas kõhtu ja lehvitas. Nii et täielik kordaminek.

Henri sünnipäevahommikuks panid Nikki ja Stacee seintele üles "Happy birthday" sildid, lauale numbrite 3 ja 1 küünlad ja värvilised tähekesed. Mann joonistas ilusa kaardi, kus Henril ja minul on kassikriimud näos ja Henril on lillega kleit seljas, taevas on päike ja meie pereliikmete vahel südamed. Kingikotti panime kingituse, mis siis, et kõik peale meie võõrustajate teadsid, mis seal sees on :). Mina valmistasin järjekordse laari Lu banaanipannkooke, tegin juurde hakitud värskeid maasikaid suhkru, sidrunimahla ja vanilliseemnetega ning serveerisin jäätisega. Henri jäi väga rahule, mis oligi minu eesmärk. Edasi läksime Seaworldi, kus lootsime, et Henri saab haidega koos ujuma minna. Aga kohapeal selgus, et esiteks ei saa pühapäeviti üldse haidega ujuda ja hind oli ka kahekordseks tõstetud ning see kippus meie kodumaise miinimumpalgani ulatuma. Kuna seda teha ei saanud, vaatasime delfiinide šõud, käisime mõnedel lõbustuspargi atraktsioonidel, vahtisime muid mereelukaid jne. Õhtuks läksime Tai restorani, sest Henri kannatus hakkab ilma Tom Yumi saamata juba katkema. Siin on selline tore komme, et osad restoranid on BYO. Mis tähendab, et võid oma alkoholi kaasa tuua. Mõned kohas on see teenud tasuta, mõnes kohas lisatakse arvele väike sümboolne teenustasu klaasi pesemise eest. Igatahes võtsime kaasa veini, mis maksis sama palju, kui restorani kõige odavam klaas veini. Henri sai oma tom yum kungi, mis maitses nagu Tais. Temale tulid minu emme-issi seekord rummiga külla :). Noh, mõttes ja materiaalselt. Ja kuna me teadsime, et nemad seal Eestis ka Henri sünnat tähistavad, kõlksasime klaasidega vahepeal vastu maad… lõime kokku, noh.

Meie võõrustajad on osutunud äärmiselt lahedateks sellideks. Ühel õhtul sattusime juttu ajama sellest, kuidas nad kokku said. Tuli välja, et mõlemad on varem meesterahvaga abielus olnud ja leidnud, et see ei ole päris nende jaoks. Tänaseks päevaks on mõlemate pered olukorra omaks võtnud ja kõik käivad omavahel tihedalt läbi. Stacee on tegelikult kreeklane. Tema vanemad on mõlemad Kreekast ja koduseks keeleks oligi kreeka keel. 3 aastat keskkooli ajal elas ta perega ka Kreekas, aga otsustas siiski tagasi tulla. Mõlemad naised õppisid siin suure huviga eesti keelt ja terve pere oli minu söögitegemise juures väga huviga ning kõik minu retseptid on neil nüüd külmkapiuksel, mille üle mul on muidugi äärmiselt hea meel. Eriti tore on, et Sam võttis kõik uued maitsed hästi omaks ja sõi kõiki toite mehe moodi. Lasanjega juhtus naljakas lugu. Lasanje oli Sami lemmiktoit juba ammu. Kuna nad seda ise teha ei osanud, osteti poest sügavkülmutatud lasanjed ja soojendati üles. Paar päeva peale seda, kui mina päris lasanjet valmsitasin, pakkus Nikki Samile lõunaks sügavkülmast võetut. Sam sõi ära, aga palus hiljem, et sellist lasanjet talle enam kunagi ei pakutaks :).

PS! Suured suured tänud Henrilt kõigile õnnitlejatele! Kohutavalt armas on siit teiselt poolt maakera teie soove lugeda.

Comments (5)

On 1. september 2009 12:10 , Anne ütles ...

Tere, need grillimiskohad on tõesti lahedad ja kedastamist väärt. Lahe, et Mann nii julge on ja adrenaliini vajab, Henril kohe seltsiline olemas. Vaadake ette, et te nüüd võõrustajate elu rohkem sassi ei löö. Pärast neil raske oma lastega lihtsalt hakkama saada, kui te hõrgutisi pakute.

Tervitused Ravilastelt

 
On 1. september 2009 12:57 , Heliacal ütles ...

Täiesti sürr ikka, et peate pere sünnipäevad ära oma reisi kestel.. :) Aga aasta jagu kestva reisi puhul teist varianti ju polegi. Väga tore on teie elamusi lugeda ja et saate nüüd lõpuks ka sooja kätte :) Minul olid siin vastupidised mured, teie õnneks nii kuumal ajal ei pea siinakandis uitama :)

Tervitades ja Henrile palju õnne!
Kairi

 
On 1. september 2009 16:35 , Juc ütles ...

Oi tere Anneke, küll on tore, et sa liikumatult pead olema, kuuleb sinust kohe rohkem :). Nali muidugi, tegelikult ikka kiiret paranemist. Mann meil on jah adrenaliinijünger, täitsa jube. Täna tahtis langevarjuga hüpata ja muretses, kust saaks langevarju osta.
Kairi, aitähh. Sinu viimased pildid on ikka megalahedad. Kas neid ahve, madusid jms nägite Borneol? Kas Inku oli kaa kaasas matkal? Kus täpselt matkasite ja kui kaua see kestis? Varsti oleme samas kuumamures, nagu teie :). Mõnusat kojujõudmist!

 
On 1. september 2009 17:24 , Anonüümne ütles ...

Jaa, neid pika sabaga makaakidest tehtud pilte on Mauril ikka sadu :D No megalahedad kujud. Nad ei kartnud absoluutselt paate ja nende mürinat, mõne puhul oli tunne, et kohe tuleb paadi peale. Töeliselt vahva elamus! Ja elevandid olid ikka nii lähedal, et oleks saanud puudutada :)

Inku oli kaasas mõlemal paadiretkel, mis toimus päevasel ajal. Lõunasel dzhungliretkel oli ta ühe vanaemaga ja varahommikustel magasime meie Inkuga. Mauri koos minu emaga käis ühel.

Aga jah, need toimusid Borneo saarel, kus maandusime Sabahi osariigis Sandakani linnas. Olime öö hotellis ja hommikul võttis meid peale üks buss. Sealkandis on päris palju neid dzungliretkede pakkujaid. On ühe ööga pakette, on kahe ööga. Ega keegi kindlustada ei saa, mida retkel näha saab. Aga tundub, et paadiretkel on tõenäosus suurim. Kolmandal hommikusel paadiretkel me ei käinud, aga rahvas rääkis, et nägid orangutane, keda tegelikult näeb harva. Meie saime oma ääretult eheda portsu tegelikult Gomantongi koobaste juures :)

Meie matk oli pakkujalt nimega Nature Lodge Kinabatangan. Majutuskoht oli Kinabatangani jõe ääres - sellised kahe või kolme voodiga majakesed, kus kallimatel oli duss ja WC majas, odavamatel olid narid ja san ruumid ühised ning asusid õues. Öiseks matkaks anti niisama koha pealt kummikud, kaanisokke sai osta ca 50 kr eest.

Meid viidi Sandakanist esmalt Sepilokki orangutanide rehabil. keskusesse, see oli hinna sees, samuti lõuna kuskil teeäärses kohas ja õhtuks jõudsime kohale. Kl 16 oli I paadimatk. Samal õhtul oli öömatk, siis hommikune paadimatk, siis päevane kolmetunnine dzhunglimatk, siis hommikune paadimatk teisel hommikul.
Süüa sai kolm korda päevas. Ka hilisem koobaste külastamine oli hinna sees. Kaks ööd olime. Mu meelest maksime 2900.- inimese kohta. Mauri leidis ka ühe odavama pakkuja, kelle reise kasutajad kiitsid, kuid majutus oli väga basic. A la varjualused dzhunglis. Me ei julgenud lapsega :) Aga oli ka palju kallimaid pakkujaid ja eks majutus selle võrra parem, vb söögid rikkalikumad jne.
Kairi

 
On 27. september 2009 12:58 , Anonüümne ütles ...

sa oled kena lugusid Austraalia peredele, kuid mitte nii kena, et sa kirjutada ei isikuandmete lives.Do need inimesed teada, mida sa kirjutada them.on Austraalia nimel