Inglike öises linnas; tegelane meie aiapostilt

Reisi pooleaastast tähtpäeva tähistamas

Mann oma karvase sõbraga; Mann reisitähtpäeva tähistamas

Hua Hini rand; taid armastavad oma kuningat, nagu näete

Liiv püksist välja; jäätisemüüja rannal

selliseid suveniirimüüjaid kohalikest hõimudest on terve Tai täis; väike restoran kodu lähedal, praad 6 eek :)

Hua Hini rannas *2

Hua Hini rannas *2

Naabri lilled ja meie aia pealt järjekordne tegelane

Juhtus ime ja meie internetiseerumise saaga leidis õnneliku lõpu, oleme maailmaga püsiühenduses. Meil käis üks päev mingi internetifirma omanik, tõdes, et meie majas tõesti signaali ei ole ja lubas järgmisel päeval ruuteri tuua. Järgmisel päeval ta ei tulnud ja lubas ülejärgmisel saabuda. Ülejärgmisel päeval läks ta aga ära oma pere külastama. Lülitas telefoni välja ja oma unustas ka oma töökaaslastele öelda, kas ta kavatseb seal olla kaks päeva või kolm nädalat. Ühel hetkel tüdinesime tema pommitamisest ära ja hakkasime otsima alternatiivseid lahendusi. Kolmas koht, kuhu läksime, oligi valmis meid aitama. Täna käis kõigepealt kohal esimene meeskond juhet panemas, siis teine meeskond internetti panemas ja oligi valmis. Voila!

Aga muust. Nii kummaline kui see ka pole, kui sul on ilusa sinise veega bassein maja kõrval, mille ümber mugavad lamamistoolid, siis ei kisugi eriti mereranda. Eriti veel arvestades, et ilm on megakuum, merevesi on lihtsalt kuum ja basseinis on parajalt jahe, et seal tundide viisi liguneda saaks. Natuke isegi piinlik tunnistada seda tõsiasja. Aga me võtsime end siiski kokku ja käisime esimest poolt Hua Hini mererannast vaatamas-proovimas. Parkisime oma rolleri otse rannakaljul kalapaatide kõrval asuva väikse Hiina temple ette ja laskusime mööda ilusat kohvikutest ääristatud promenaadi alla liivale. Rand on sinise vee ja heleda liivaga, ääristatud väikestest rannarestoranidest ja –baaridest, mis pakuvad rendiks värvilisi lamamistoole ja müügiks nii Tai kui maailma roogasid-jooke. Meie oleme kahjuks kohalike hindadega väga ära harjunud ja seega käsi eriti rannakaupa ostma ei tõusnud. Kuna kell oli päris palju, siis kauplesime endale ühe suure õlle ostmise eest rannatoolid ja Mann võis end hakata liiva sisse kaevama. Vesi oli soe, õlu oli külm ja rannast jäi hea mulje. Järgmine kord lähme edasi järgmiseid randasid vallutama.

Ükspäev vaatasin Tripadvisorist soovitusi, mida Hua Hini ümbruses teha võiks. Üks neist oli kuninga suveresidentsi külastamine, mille me ka kolmapäeval ette võtsime. Mann pani ennast ka printsessi moodi riidesse, et konteksti sobida ja ajasime motikale hääled sisse. Proovisime igast pargi küljest, aga kõik, mis me nägime, olid sõdurid suurte automaatidega. Nad peitusid igal pool – põõsaste sees ja pinkide taga. Aga sisse me ei saanudki. Õhtul veidi sügavamale internetiavarustesse süvenedes lugesin, et mõne aja eest suletigi residents külastajatele, sisse lastakse ainult kuninga lähem perekond. Mann ei olnudki väga kurb, kuna me läksime tema rõõmustamiseks läbi ühest sisustuspoest, kus väiksel karvasel koeral on parajasti väga pallisarnased kutsikad. Mann sai nendega veidi mürada ja oligi juba rahul!

Vahepeal külastasime ka kohalikku immigratsiooniametit. Arutasime veidi, kuidas meie viisast viimast v6tta ja seda k6ige soodsamal viisil. Jõudsime arusaamale, et tuleb detsembris, enne viisa esimese poole lõppu korraks mõnda naaberriiki külastada. Esialgu tundub, et käime Kambodžas ära. Siis saame tagasitulles automaatselt lisaks 60 päeva Tai viisat. Jaanuaris Vietnami jõudes peame taotlema endale uue Tai viisa, mida hetkel tasuta antakse. Ja siis peakski lõpuni välja venitama.

Meie naabrid on taid. Peremees on juba üsna eakas mees, kes igal õhtul mööda ümbruskaudsete tänavate ääri kõndides trenni teeb. Mina teretan teda iga päev rõõmsa "Sawadtee kaa"-ga. Ja ühel päeval tuli ta minu juurde ja kinkis kaks ilusat kollast lõhnavat õit oma puu otsast. Milline armas žest. Panin need õied väiksesse kausikesse ja nad lõhnastasid tervet meie kööki mitu päeva.

Ühel õhtupoolikul linna sõites nägime, et Manni lasteaias käivad ringi mehed ja pritsivad midagi aianurkadesse ja maapragudesse. Läksime uurisime, mille vastu nad võitlevad ja tuli välja, et sihtmärkideks olid väiksed sipelgad, kellest üheski troopilises maas puudust ei ole. Uurisin siis minagi, et kui palju üks selline mürgitamine meile maksaks. Pealik ütles, et aasta aega kord kuus maksab ca 1300 eek. Aga ühe korra võivad nad meie aia tasuta üle käia. Ja tulidki sedamaid meie siplegatega võitlema. No küll mõjus hästi, enne olime nendega ikka päris hädas – terrassile mahakukkunud riisitera tekitas kiiresti võimsa rahvaste rände. Ja nüüd pole neid juba nädal aega praktiliselt kohanud! Nii et vahel on tasuta lõunad siiski olemas.

Teisel õhtupoolilul jalutasime lähedalasuvasse pagariärisse, kus me veel käinud ei olnud. Kuna kell oli juba palju, õues oli kottpime, siis olid pagariäri riiulid muidugi suhteliselt tühjad. Midagi muud me sealt ei leidnud, kui et Mann ostis endale 5 eek eest ühe topsijäätise. Müüja andis jäätise ja kinkis Mannile veel paki kohapeal küpsetatud grissineid, mille hind oli poole suurem, kui jäätis ise. J

Tai ühiskond keerleb teiste vastu hea olemise ümber. Abi ja teeneid pakutakse ning kasutatakse igapäevaelus lugematu arv kordi. Tai inimesed pidid näiteks kohutavalt üllatunud olema, et miks maaima suurlinnades kodutud inimesed tänavatel magavad – et kus siis nende inimeste sugulased on. Siin võetakse ilma küsimusteta kõik sugulased ning tuttavad, isegi hädasolevad võõrad, oma koju määramata ajaks. Lugesin just raamatut taide ja lääneinimeste erinevuste kohta. Tuleb välja, et neil puudub igasugune vajadus privaatsuse järgi. Kui võtad endale tai naise, saad kogu pere ja suguvõsa. Kõik elavad koos, kõik on koos ning kõik räägivad kõigist asjadest koos. Taga rääkimine on siin viisakam, kui otse näost näkku probleemide arutamine. Ja ära imesta, kui su uus sugulane, näiteks naise onu tütar küsib keset õhtusöögilauda – millest see tuleb, et sul on nii karvased jalad; kas su paksus on tingitud mõnest haigusest; kui palju raha sul täpselt pangaarvel on… Kõigist neist asjadest rääkimine ei ole siin mitte mingi hinna eest ebaviisakas! Me oleme sattunud tõesti teise maailma!

Kolmapäeva õhtul jõudsime siis lõpuks oma poole aasta tähistamise restoraniskäiguni. Külastasime ilusat restorani nimega MiniFarm, sõime eelroaks vürtsikat salatit marineeritud ja grillitud sealihaga, pearoaks võttis Henri küüslaugu ja värske rohelise pipraga searibid ja mina praekala galangali ning Tai ürtidega. Kõik oli äärmiselt maitsev, aga ühtegi uut lemmikut meil ei tekkinud. Sealihasalat oli super, aga jäi siiski pisut meie sarnasele lemmikule loomalihaga veidi alla. Tai ürtideks oli kalale lisatud taide püha basiilikut, mis maitseb tugevalt aniisi järgi ja seega mu lemmikute hulka ei kuulu. Peale restoraniskäiku sõitsime kesklinna, väikestele tänavatele,m is on pikitud baaride ja restoranidega. Meil oli ühe mu ajakirjaloo jaoks vaja pildile saada mõned ladyboyd (mehed, kes tahavad naised olla). See osutus kohutavalt raskeks ülesandeks, kuna neid oli päris naistest kohutavalt raske eristada. Tundsime nad ära ainult siis, kui nad rääkima hakkasid, kuna hääles olid mehelikud noodid veel kosta. Mann oma valgeks pleekinud juuste, kuldkingade ja baleriinikleidiga oli tõeline tõmbenumber. Baaritüdrukud, kes tänavate ääres kliente ootasid, läksid päris pöördesse, kiljusid ja lehvitasid. Nagu staariga kõndisime ringi :).


Comments (5)

On 20. november 2009 18:27 , Eva & CO ütles ...

Hurraaa! Elagu internetiseeritus! Fotod on super! Te olete kõik nii ilusad ja päevitunud. Eriti ilus on Mann oma särav-valgete juuste, helesiniste silmade ja pruuni jumega. Baleriinikleit on muidugi veel täpp i peal. Täielik vaatamisväärsus, nii et ma mõistan neid baaritüdrukuid, kes Manni silmates kiljuma hakkasid.
Rand on teil seal tõesti ilus. Tundub jah natuke imelik, et te sinna kuigi tihti ei jõua :) Kui kaua teil kodunt sinna sõit aega võtab?
Uskumatu, kui lahked taid on. Huvitav, millest see tuleb? Kas jälle kliimast? Ma mõtlen, et kui põhjamaa inimene pidas ammustel aegadel enamuse aastast võitlust ellu jäämise nimel (vaatas, et ära ei külmuks, urgitses maa seest juurikaid ja küttis loomi), siis äkki sellest ongi tulnud suhtumine, et vaata ise, kuidas hakkama saad. Tais on ju kogu aeg soe ja mõnus ja peavarju on vaja selleks, et päike ära ei kõrvetas, mitte selleks, et sa ära ei külmuks. Mida nad seal üldse söögiks kasvatavad? Kui tihti seal vihma sajab? Huvitav värk igatahes selle nende suure lahkusega.

Kõvasti kallistades,
Eva-U

 
On 21. november 2009 06:14 , Juc ütles ...

Milline vahva pikk komentaar, Eva, Ranna osas ei ole asi selles, et meil sõit kaua aega võtaks, ma kujutan ette, et äkki 5-10 min rolleriga. Aga kui rannas on variant, kas renrtida (tai mõttes) suure raha eest lamamistoolid, süüa hirmkallist lõunat (jälle Tai mõttes), siis lähme ümber nurga tasuta basseini, kus on tasuta lamamistoolid ja ümberringi odavad söögikohad (ja head). Võibolla järgmisel korral satume sellisesse randa, kus saab ka suurel rätil mõnusalt pikutada, ilma, et keegi oma varbad sulle ninna torkaks :). Siis võib rannas ka olla! Aga me avastasime juba Koh Samuil, et kuigi me võisime otse villa uksest merre astuda, astusime meie ikkagi basseini. Aga ei tea jah, miks taid nii lahked on. Kombeks nii. Aga kliima ka muidugi. Nende armastus oma kuninga vastu on ka tõeliselt ilus. Söögiks kasvab kõike - kanad jooksevad vabalt ringi, kõik mõeldavad köögi- ja puuviljad, ürdid, ma ei hakkagi siin üles lugema. Vihma on sadanud vist 1 kord selle aja jooksul, mis me siin oleme olnud. Tervitused ja päikest!

 
On 21. november 2009 08:33 , Anonüümne ütles ...

Esimesed 3 minu lauset Eva& ja kambal juba kirja pandud. No nüüd teil ju puhkus, peaksite kosuma, aga teie üha kahanete! Esialgu pole siiski muretsemiseks põhjust.Väga huvitav lugu.Ehk on üheks headuse põhjuseks ka usk. Budistid ongi kogu aeg sõbralikud, õnnelikud ja lahked.Ja lepivad katsumustega, mida elu ette toob. Kustkandi rahvast seal kõige rohkem puhkamas on ja kas kuritegevust ka esineb? Tervitused Kahupealt.

 
On 21. november 2009 11:06 , Anonüümne ütles ...

Nii tore lugemine taas ja no pildid olid lihtsalt võrratud! Eks töö on ikka tellija materjalist - ilusad inimesed, ilusad pildid :)
Aasias on mõnus olla, just inimeste suhtumise jm pärast. Euroopasse tulek oli puhtakujuline shokk. Saati siis teil, kes te nii kaua seal olete.
Meil plaanis 2010 juunis lastega Taisse sõita. Bangkokile kõige lähemal ja soodsaimalt saaks kohale Hua Hini. Loen hoolikamalt üle Su memuaarid ;)
Kairi

 
On 21. november 2009 15:08 , Juc ütles ...

Kahupea, budismil on selles lahkuses ja rõõmsas meeles kindlasti oma osa. Selles on sul vist küll õigus. Esialgu oleme kahanemisega tõesti rahul, Henri võiks nüüd selle asja pooleli jätta :). Siin on palju somme, oleme kohanud veel mõnda rootslast, norrakat, inglasi, sakslaseid. Siin pidi viimasel ajal olema sagenenud majadesse sissemurdmised, aga need toimuvad enamasti majades, kus on teada, et omanikud on pikalt ära koju Euroopasse läinud. Ptüi-ptüi-ptüi!
Kairi, suured tänud. Nii ilusad sõnad. Praegu oleks vist tõesti täitsa hirmus tulla - pime, loodus on hall, inimesed pole ka just väga rõõmsad. Kevadel on kõigil tärkamise meeleolu, äkki siis on šokk väiksem. Aga kui te Hua Hini tulete, siis on sul tõesti hea siit minu kirjutistest infot koguda. Ja hiljem saan ka aidata, kui juba kohal olete ja mingi küsimus tekib :)