Henri kohatud paabulind; Mann ja Juc Hua Hini äärel

Baleriin Mann pargi paviljonis

külaelu; teel vaateplatvormile

Paviljon-tempel eemalt vaadatuna; haigutav ahv templi trepil

Stuupad põõsastes teel templi juurde

Templivaade; Mann ja Juc kõrgel templiäärel

Issi oma Manniga templis; templi vaade

Veel üks uutes riietes Mann; ülevalt mäe otsast meie majadepiirkond, üks neist sinistest katustest on meie oma



EELMISE POSTITUSE JÄTKUKS...

Eelmisel korral vist kirjutasin, et meie lähedal on mägi, mille külje peal on printsessi suvepaviljon. Ühel päeval, vaatamata lauspäiksele ja ligi 40 kraadile, panime kiivrid pähe ning läksime ringi sõitma. Henril oli paar päeva varem hommikul kl 6 uni ära läinud ja ta oli tookord üksi mäe otsa sõitnud. Mungad kogusid hommikusi riisiande ja Henrile jalutas vastu imeilus värviline paabulind. Nüüd tahtis ta ka meid sinnasamma viia. Roller oli tubli, vaatamata raskustele venitas ta meid kõiki siiski mäe otsa. Tänud siinkohal ka Tai köögile, mis on meid pisut lahjendanud ja roller elu kergendanud. Mäe otsas on ehitatud parkmets ja mitu vaateplatvormi, millelt saad imetleda vaateid linnale, merele ja ümbritsevatele piirkondadele. Võimas! Kui alla tulime, hakkasime uurima, kas seda nn printsessi pavilioni lähemalt ka näha saab. Ja leidsimegi teeotsa. Tee viis meid suure istuva Buddhani, mille kõrvalt algas pikk kitsas ja väga väsinud moega trepp üles paviljoni juurde. Uurisime kohalikelt, kas üles võib minna ning, saanud loa, asusime kuuma trotsides teele. Tundus, et seda treppi ei olnud keegi aastaid kasutanud, astmed olid heina kasvanud, mõnes kohas oli elektrikaabel maas, mõnes kohas aste keskelt sisse kukkunud ja suue augu tekitanud. OIime ettevaatlikud. Ühel hetkel olime järsku ahvide piiramisrõngas. Ju nad ei ole just eriti harjunud, et nende mängumaale, heina sees peituvate erivärviliste, kuldsete ja läikivate stuupade vahele mingid inimesed segama tulevad. Ega nad meile midagi ei teinud, lihtsalt vahtisid üksisilmi otsa hüppevalmis postitsioonis. Jalalihased krampis, jõudsime üles. Printsessi suvilast oli asi kaugel. Tegemist on väikse ilusa avatud templiga, mis kahjuks mingil põhjusel pooleli on jäänud. Igast küljest avanevad imeilusad vaated, iga ruumi laes on hiiglaslikud laemaalid, mis on kaetud vaid esimese suuri pindu katva värviga, Taile omase nikerdamiseni ei ole jõutud, lagesid ääristavad mustrid on mõnes kohas tehtud vaid pliiatsiga, värvimine on pooleli jäetud, keset väikest templit on jalalaba kujuline bassein, milles vett sees ei olnud, basseini viivad igast küljest trepid. Kõige tagumises, mäepoolses küljes, on raudaia taga kolm kuldset Buddhat, kellele juba ammu pole lilli ega riisi viidud. Buddhade kõrval on väsinud olemisega vanaad redelid, pikalikukkunud värvipotid ja hunnikusse pillutud pintslid. Tulime koju tagasi ja ma püüdsin selle koha kohta internetist midagi leida, aga tulutult. Uurisin taidelt, aga nemad ei tea midagi. Ütlevad ainult, et mingi temple, kuhu keegi ei viitsi minna, kuna nii kõrge trepp on. Kelle auks, miks pooleli… kõik see jäi vastuseta. Aga meil on aega sellega veel tegeleda. Taidele on omane mitte tead, miks midagi tehakse, nad teavad ainult, ET nii tehakse. Näiteks Phat paneb supi sisse mingit valget hapet, kuna ta ei osanud mulle öelda, mis see on, siis ma pistsin näpu sisse ja maitsesin… ja arvasin, et nüüd sööbib mu keele sisse suur auk. Küll ma üritasin vee ja soodaga seda olukorda parandada, aga asjatult, lõpuks aitas vanarahva ravim nimega aeg. Aga kui küsisin Phatilt, miks ta seda ollust supi sisse paneb, siis ütles ta et ei tea,nii lihtsalt tehakse. Sama vastuse saime, kui küsisime, miks Loi Krathongi paevukese sisse raha ja juukseid pannakse. Ja midagi sarnast ka, kui uurisime, miks temple pooleli on ja kelle auks see tehtud on. Taidel on niigi hea, milleks küsimusi esitada. Nad ei ole üldiselt väga uudishimulikud. Kui pakud lane roogasid proovida, ütlevad nad, et ei soovi, neil on oma Tai toit olemas. Või kui uurid, kas nad tahaksid reisida Euroopasse, paljud vastavad, et neile meeldib Tais, nemad ei soovi mujale minna. Taid elavad hetkes, jäägitult. Kui neil on raha, siis kasutavad nad seda nii, nagu homset poleks. Mis siis, et järgmised 3 nädalat sööb pere riisi. Sellele ei ole vaja mõelda, homne on kaugel ja eile juba möödas. Tihtipeale näemegi, kuidas silmnähtavalt vaene pere ostab turult lastele täiesti kasutut ninni-nänni, aga ju neil on sel päeval oma väikse söögikäruga ära hästi läinud ning sel päeval on neil raha. Görani sõnul on lane mehed alguses sellega äärmiselt hädas, et nende tai naised kulutavad kukus ajaks ette nähtud raha esimesel õhtul ööturul ära. Mõne aja pärast saavad nad aru, et siinsetele naistele tuleb eraldada raha päevakaupa. See kõik on üldistus, loomulikult on Taisid, kes säästavad, kes reisivad, kes katsetavad erinevate köökidega, aga valdav enamus on rahul sellega, mis neil hetkel olemas on. Selline suhtumine teeb neist õnnelikud inimesed, kui me küsime taksojuhilt, kas ta on eluga rahul, siis see küsimus on tema jaoks nii kummaline, nagu me oleksime küsinud, mitu korda sa oled Mt Everesti vallutanud – loomulikult on ta rahul. See teebki Taist naeratuste maa! See, ja lisaks veel see, et Tais on ennekuulmatu, et keegi avalikult oma negatiivseid emotsioone välja laseks paista, seda nimetetakse “näo kaotamiseks”. Kui ma vahel Mannile keset tänavat midagi veidi pahaselt ütlen, siis pööravad kõik ümberringi näod imestunult minu poole. Püüan end parandada!

Mann käib kolma korda nädalas lasteaias ja kaifib igat korda täiega. Lasteaia omanik on uskumatu naine. Tema, ta abikaasa ja nende kaks tütart (3 ja 5) kolisid siia alles 6 kuu eest. Lapsed hakkasid kohalikus rahvusvahelises koolis käima. Aga vanemad ei olnus selle kooliga rahul. Otsustati siis omaenda kool luua. 1. novembril avaski uksed algkool meie maja vastas. Omanikuproua Emma on ise varem pereõena töötanud. Siin olles tundis ta, et temast võiks veel kellelegi kasu olla. NIi sõidabki ta iga 2-3 nädala järel terveks nädalavahetuseks koos saatjaga Birma piiri äärde, kus ta hoolitseb kahe Birmast põgenenud Kareni suguharu külarahva tervise eest. Sõit viib sinna esmalt 1,5 h autoga ning siis 4 tundi muud moodi, nt jalgsi läbi jõgede, suur kott ravimitega pea kohal. Vot niipalju on mõnel inimesel sellele maailmale anda!

Esmaspäeval saab meil täpselt pool aastat reisitud. Kavatseme seda ühte lähedalasuvasse restorani tähistama minna. See on ilus koht, eks näis, kas see tähendab, et kvaliteet pole kiita, või näitab, et errand kinnitab reeglit. Järgmisel nädalal (või ülejärgmisel, kuna taide lubadustel on veniv iseloom) lähme arvatavasti tai köögi kursustele. Ootan põnevusega. Mul on juba nii palju küsimusi, loodan, et kokakooli juhendaja teab ka MIKS asjad nii on, nagu nad on!

Hua Hinis on imeilus vana raudteejaam, mille kõrval kuninglik ootesaal. Varsti varsti, kui saab lõpule meie internetiseerumise saaga ning me veidi planeerida saame, kavatseme sellelt ajalooliselt perroonilt rongile astuda, et külastada mõnda lõunapoole jäävat väikest linnakest koos sealsete ilusate liivaste randadega. Eks siis kuulete ka sellest pikemalt! Phat arvas, et kui tema sõbranna Phuketist, kellel on turismifirma, külla tuleb, siis võiksime kõik koos paariks päevaks minna Kwai jõele. Mille vastu meil muidugi mitte midagi ei ole! Veel tahame külastada Hua Hini taha mägedesse jäävat veiniistandust, uhket koske… Nii et uudistamist jätkub kuhjaga. Jaanuari veedame aga Vietnamis!

Comments (10)

On 15. november 2009 14:43 , Red Whortleberry ütles ...

Ma hetkel rohkem kui esimest rida pilte ei vaadanud ja juttu ka ei lugenud, tahaks vaid öelda - oioi, KUI ILUS KLEIT!!!!!!!!! Super!

 
On 15. november 2009 19:01 , Anonüümne ütles ...

Igati sisukas informatsioon.Loodetavasti leiate tekkinud küsimustele ajapikku vastused ka. Siis saame meiegi targemaks. No Mann on ikka super modell. Tundub nagu oleks lausa koolitusel käinud.Ja kleit on tõesti ilus! Tervitused kahupealt.

 
On 15. november 2009 19:45 , Anonüümne ütles ...

Jälgin ka huviga teie reisi ja läksin täitsa leili kui oma maja jaanuariks pakkusite. Kahjuks oma 2 lapsega praegu ei ole võimalik.
Ma kahtlustan, et see valge salapärane pulber on naatriumglutamaat, MSG ehk maitsetugevdaja. Me oleme kogu perega väga aasia köögi fännid, eriti Tai, aga kahjuks on neil seal komme MSG igasse toitu surada. Ühelt poolt teebki see keemia toidu selliseks nagu inimestel maitseb, teiselt poolt on igapäevaselt tarbides ikka väga halb meie kehale.

 
On 15. november 2009 20:07 , Eva & CO ütles ...

Nii ilusad pildid ja nii lahe lugu! Mulle õudselt meeldib su kleit ja printsess-Mann on muidugi ületamatult kaunis. Ta on nii suureks kasvanud. Kui võrrelda teda selle fotoga, mis vahetult enne reisi tehtud on (see, mis siin blogis üleval on), siis oleks justkui mitu aastat möödunud.
Mulle väga meeldib see taide ellusuhtumine. Rahaga võiks muidugi natuke vähem pillavalt ümber käia, aga see on jälle minu, kui lääne-inimese, mõtlemises kinni. See, et nad asjade põhjusi ei uuri, tuletas mulle meelde ühe laheda loo raamatust "Kuldsed lood". Lugu oli selline, et tütar küsis ema käest, et miks ema alati enne,kui kala pannile paneb, sellel pea ja saba maha lõikab. Ema ütles, et ta teeb seda sellepärast, et juba tema ema tegi nii. Tütar läks siis vanaema juurde ja küsis sama küsimust. Vanaema vastas, et ta lõikab kalal pea ja saba maha, sest juba tema ema tegi nii. Läks siis tüdruk vanavanaema juurde ja küsis, et miks ta niimoodi kala praeb. Vanavanaema vastas, et tema pann on lihtsalt liiga väike ja terve kala ei mahuks pannile ära :)

Palju rõõmsaid tervitusi,
Eva-U

 
On 16. november 2009 08:08 , Juc ütles ...

Red Whortleberry, suured tänud komplimendi eest. See on üks neist kahest kleidist, mille Bangkoki ööturult ostsin. Muide, sinu tellitud kokkuvõte on peaaegu valmis ja ilmub kõigi eelduste kohaselt homme.
Kahupea, tore, et sulle meeldis meie looke. Ma usun ka, et saame veel oma küsimustele vastused. Mann üllatas meidki oma poseerimisega :)
Anonüümne, ma ei teadnud, et MSG on hape. Ausaltöeldes ma ei teadnud üldse, et seda saab niimoodi poest osta ja ise söögi sisse panna. Kujutasin ette, et see on midagi ainult tööstuslikku.
Eva U, Mann on tõesti nagu mitu aastat vanemaks saanud poole aastaga. Taide ellusuhtumine on nii ja naa. Peaaesi, et nad ise on õnnelikud. Mulle päris nii ei meeldiks. Mulle meeldib teada, miks asjad nii on, nagu nad on. Aga su kalalugu oli muidugi väga lahe!

 
On 16. november 2009 10:36 , Anonüümne ütles ...

Superlahedad pildid ja kleit on muidugi täiesti v õ r r a t u! :)
Edu Vietnamis!... Peale Malaisiat oli Kambodzha üsna suur... hmm, shokk?... ütleme siis, et erinev :)
Kairi

 
On 16. november 2009 10:56 , Anonüümne ütles ...

Vähem küsimusi, rõõmsam elu! Vat mina nii ei oska, aga ma olen ju ka kõigest eestlane. Pildimaterjal on taas nii kaunis ja soe. H Saaremaalt

 
On 16. november 2009 14:12 , Juc ütles ...

Kairi, surued t2nud ka sulle komplimentide eest. Ma olen ise ka nende kleitidega v2ga rahul, eriti meeldib mulle, et 1 kleit maksab 100 eek :). Siiamaani on k2ik Vietnami kiitnud. 2kki ei ole nii suur sokk. Loodame.
H., mina ka nii ei oska. Eestlane on ikka m6ttemeister :)

 
On 16. november 2009 22:32 , Anonüümne ütles ...

Loomulikult pole hind mitte vähemtähtis :) Ikka jubedalt raske on pärast Eesti hindadega.. Nagu kius lausa tekib - mitte osta ja oodata järgmise reisini.
Vietnam on mõnevõrra arenenum ilmselt ka:)
Kairi

 
On 17. november 2009 16:53 , Anonüümne ütles ...

Tõepoolest Juc, kui ilus ilus võrratu kleit Sul!
Eliisa