Terviseks! Pool aastat selja taga, pool ees!

Meie reisijuttude usin lugeja Red Whortleberry tuletas meile meelde, et võiksime reisi algusest poole aasta möödumist ühe korraliku kokkuvõttega tähistada. Suured tänud selle hea soovituse eest, kuidas me küll ise selle peale ei tulnud. Ajud olid vist liiga hõivatud… puhkamisega.

Tuleb tunnistada, et mäletame uskumatult hästi alates reisi algusest kõiki, kelle juures elasime – järjekorda, nimesid, nägusid, tegusid, kodusid… Meenutame vahel ka Mannile, et kas mäletad veel suurt valget koera Pacy´t Tšiilist või väikest sõpra Katherinat Brasiiliast. Ja üllataval kombel ta mäletabki – tavaliselt mõtleb veidi ja ütleb siis: "aa, jaajaa, seal oli ju nii et…" ja jutustab siis mingi seiga, mille meeles pidamine meile täitsa kummaline tundub. Laste värk! Mäletame hästi toite, mida sõime ja isegi tundeid, mida tundsime.

Alguses olime teiste juures elades äärmiselt tagasihoidlikud. Kummaline tundus ikka alguses teiste koju sisse sadada. Me vist isegi ei küsinud algul tekke juurde, kui külm oli – tõeliselt ennastohverdav viisakus. Muretsesime üleliia, kas me ikka oleme piisavalt viisakad või ega me oma pererahvast kuidagi ei solva. Raske oli neist mõtetest lahti saada. Aga peale väikest treeningut harjusime sellise mustlaseeluga ära. Uude koju minnes uuris Mann alati esiteks, kas seal lapsi on, kui vastus eitav oli, siis küsis ta, kas koeri-kasse on, mis ajas ka asja ära. Vahel ei olnud ühtegi neist, siis püüdsime Manni mõne muu uue kodu üksikasjaga rõõmustada, kasvõi näiteks sellega, et lapsi-loomi pole, aga me oleme seal ainult 2 ööd. Teiste kodudes elamisega harjumine võttis vast umbes kuu või nii. Edasi me enam nii palju ei muretsenud. Saime aru, et kui inimesed on oma uksed võõrastele avanud, siis on nad ka arvestanud sellega, et inimesed, rahvused ja kultuurid on erinevad. Ühel hetkel, umbes kolmandal kuul, avastasime järsku, et äkki võtame võõraste juures elamist juba liiga kergelt… äkki kergemalt, kui võõrustajad ise. Sellele mõttele ajendas meid paar korda ettetulnud lugu, mis on järgmine: saabusime uude koju, meile näidati meie tuba, kiitsime ja tänasime, panime oma kaasatoodud kraami külmkappi ja hakkasime tassikese tee kõrval tutvuma. Peale koosviibimist tahtsin mina muidugi meie järelt ise ära koristada – haarasin nõud, marssisin kööki, küürisin, kuivatasin ja hätta jäädes küsisin abi. Järsku avastasin, et perenaine seisab minu kõrval, vaatab suurte silmadega, muigab ja ütleb, et "sa oled vist küll väga harjunud juba võõrastes köökides toimetamisega!". Ega keegi pahaks ei pannud, Couchsurfingu inimesed on tõeliselt avatud, aga pani mõtlema. Meie marsime ju mitu korda nädalas uude võõrasse koju sisse, aga mõned meie võõrustajad võtsid külalisi vastu võibolla kaks korda aastas. Sellest alates püüdsime ennast rohkem kõrvalt jälgida ning mitte enam nii vabalt teiste kodus elamisse suhtuda.

Kõige eredamalt on meeles Brasiilia. Me oleme seda omavahel nii palju arutanud, et millest see tuleb – kas sellest, et Brasiilia oli esimene sihtkoht ja seega suutsime nn valge lehena kõike paremini vastu võtta või oligi seal midagi enamat. Arvatavasti mõlemat. Brasiilia inimesed on nii sõbralikud, elavad, temperamentsed, et nendega koos aja veetmine on elamus omaette. Brasiillased kutsusid meid kõige rohkem oma koosviibimistele kaasa – mäletate üritusi Niteroi kalaturul, feijoadat onu Jose juures või bobo söömist Francesca pool, Lauren ja Daniel tulid meiega isegi kaasa Pantanalis ringi rändama. Brasiilia köök oli täis tõeliselt häid üllatusi, road, millele võrdväärseid vastaseid meil kuskil enne Taid saada ei õnnestunud. Pantanal, võrratu Pantanal, oma puutumatusega, ärkamine ahvide möirete peale, toore lihaga piraajade püüdmine, olles ise ümbritsetud krokodillidest, imelised sinised Azul Ararad…

Kõige suurem pettumus oli meie jaoks Austraalia (mida tähelepanelikud lugejad kindlasti juba teavad). Ootused olid suured, kavatsesime veeta seal palju aega ning üksjagu ringi rännata. Aga peale ohtrate kängurude, aborigeenide ja mõne koaala ei olnud Austraalia meie jaoks piisavalt eriline. Inimesed, kelle juures elasime, olid toredad, aga üldiselt jäi mulje, et keskmine austraallane ei ole nii tore, kui keskmine uusmeremaalane. Näiteks, kui me liikluses midagi tobedat korraldasime (mida vastupidise suunaga liikluses ikka ju ette tuleb), lehvitas Uus-Meremaa autojuht meile rõõmsa näoga, Austraalias vehiti sama asja eest meie nina ees keskmise näpuga! Aasias väikse raha eest tõeliselt suuri elamusi nautides mõtleme vahel kibedalt kõigile neile kallistele kroonidele (ja sadadele ja tuhandetele kroonidele), mis Austraalias sai mõttetult kulutatud. Aga tuleb tunnistada, et oleme siiski äärmiselt rõõmsad, et oma reisi käigus seal ära käisime. Oleksime olnud kordi ja kordi rohkem pettunud, kui oleksime tulevikus kaks aastat korralist puhkust säästnud ning raha kogunud, ostnud hirmkalli lennupileti ning siis leidnud end keset Austraaliat – ilusat maad, mis on liiga kallis, et elu nautida!
Hetkel tundub meie esimese aasta riikide pingerida järgmine:
1. Tai
2. Brasiilia (Brasiilia jääb Taile grammikese alla peamiselt sellepärast, et sama raha eest ei saa Brasiilias nii luksilt elada, kui Tais, ning seetõttu, et brasiillased on peamiselt eurooplaste järeltulijad, seega meie kultuurile sarnasemad, kuid taide kultuur on maailm omaette)
3. Uus-Meremaa
4. Samoa (90% tänu võrratult ilusale ookeanile)
5. Argentiina (meile jäi tunne, et Argentiinas on veel lõputult palju meile pakkuda, aga me peame võtma aega ning minema tagasi suvel)
6. Malaisia (võibolla oleks Malaisia eespool, kui me poleks sinna jõudes nii väsinud olnud. Ja tagasi läheksime ennekõike Borneole)
7. Tšiili (raske oli Tšiilist sotti saada. Tuleks vist uuesti suvel minna. Aga kui valima peaks, läheks enne Argentiinasse)
8. Hong Kong (Hong Kong oli tohutult põnev, aga kahe nädalaga saime kõik soovitu ära vaadatud, enam tagasi ei läheks)
9. Austraalia

Muidugi oli eredamaid hetki ka mujal. Argentiina Iguazzu kosed ning kodune grillipidu Paola juures. Tšiilis õppis Mann uisutama. Uus-Meremaa maoorikülad ja võrratu võrratu maastik. Samoa universumi siniseim ookean, liinibussid ja elamine seinteta majas. Austraalia kängurud ja koaalad. Hong Kongis söödud maod ja kilpkonnad. Malaisias, Borneol, nähtud ahvid ja maod. Aga kõige värvikamaks tegid meie reisi esimese poolaasta just toredad inimesed, kelle juures elasime. Ma ei kujuta ette, kui niruks oleks meie reis jäänud (võrreldes praegusega), kui oleksime ainult hotellides elanud. Kuigi, tuleb tunnistada, küll oli vahel hea hotellis olla, ainult eesti keelt rääkida või hoopis vait olla! Nii et seda ei muudaks me mingil tingimusel – kui tahad tõeliselt maailma näha ja võõraste maadega tutvuda, ela kohalike juures. Kui tahad puhata ja mängida, võta hotell! Meil on kohutavalt hea meel, et planeerisime väikse aja maha võtmise peale pooleaastast traali-vaalit. Me tõesti vajasime seda. Malaisias vajasime iga aktiivse päeva kohta juba kaks passiivset, nii väsinud olime. Mann hakkas keskmisest rohkem jonnima ning ajas meid sellega vaikselt hulluks. Borneol, enne Taisse sõitu, võtsime ilusa hotelli ja ühel päeval ei tulnud sealt vist isegi üldse välja. Inimvõimetel on piirid. Tegime isegi oma plaane veidi ümber – lühendasime aega Malaisias ning lükkasime Filipiinide külastuse kevadesse (selles otsuses oli oma osa mängida ka loodusjõududel).

Keegi kunagi küsis, kas oleme liiga palju asju kaasa võtnud või äkki hoopis midagi tähtsat koju jätnud. Tuleb tunnistada, et meie pakkimisnimekiri ei oleks enam saanud täpsem olla. Mul ei tule ühtki asja meelde, mida meil meie kottidest vaja ei oleks läinud (va mõned kangemad ravimid, mida ma tõesti loodan, ei lähegi tarvis, aga mille kaasavõtmise üle mul siiski hea meel on). Me pole ka kordagi mõelnud, et näe, selle asja oleks pidanud kodust kaasa võtma. Suure summa eest ostetud Malaronesid ei ole me siiani tarvitanud, aga pool aastat ja mõned troopilised maad on veel ees, nii et maha ma neid veel ei kannaks. Kui neid vaja ei lähe, siis loodan tagasitulles need kellelegi poole hinnaga maha müüa. Ja igavene paks Austraalia Lonely Planet ei olnud tassimisvaeva väärt, selle asemel oleksime pidanud Malaisia oma ostma.

Mida me siis teine kord teisiti teeksime? Ideaalne oleks reisida nii, et esialgu elada paari-kolme pere juures ning eluolust sotti saada. Siis tuleks rentida endale meeldivas linnas ja toredas linnajaos korter, ikka nii 2-4 nädalaks, ja kohalikku elu nautida, lisaks tuleks leida aega, et riigisiseselt ringi rännata ning põnevaid elamusi kogeda. Sellel ideaalil on mitu "aga", esiteks ei saa niimoodi aasta jooksul just kuigi palju erinevaid riike külastada ning teiseks vajab selline reis põhjatu koguse finantse.

Uksuge või mitte, aga me tõesti tahaksime midagi sellist kunagi veel ette võtta. Tahaks võtta oma auto ja rännata aasta Euroopa peredes ning köökides. Lisaks jäi veel kripeldama Lõuna-Ameerika – Amazon, suvine Argentiina, Peruu, Mehhiko … sinna läheme ka kunagi!

Põnevaid avastusi:
1. Maailma parim veiseliha on kindlasti Brasiilias – picanha lõige (eks näis, kas me peale Jaapani veiseliha maitsemist mõtleme ümber)
2. Kui sa tahad Rio de Janeiros ühistransporti kasutada, siis arvesta, et bussidel ei ole numbreid, peatustel ei ole nimesid ning peatustes ei ole sõiduplaane (paar sõna portugali keelt teeb imesid)
3. Enam parema hinna-kvaliteedi suhtega veine ei ole võimalik leida, kui Argentiinast, Mendozast
4.Ära sa jumalapärast Argentiinasse mine, kui jälgid pingsalt, et peale 18 õhtul ühtegi kalorit sinu kõhtu ei jõuaks – valmistu õhtustama kesköö paiku ning seda aega-ajalt otse kuumast veiserasvast tulnud pirukatega
5. Ära iial tee seda viga, et viskad Tšiilis bussiga sõites pileti enne sõidu lõppu minema – ühe 100 km otsa jooksul võidakse sinu piletit kontrollida isegi kolmel korral
6. Toorest kalast tehakse mõningaid maailma parimaid roogasid – ceviche, poke, oka…
7. Vaikse ookeani saartel, Uus-Meremaal ja Austraalias võid lauspilvisusega täielikult ära põleda – kuuldavasti pidi selle põhjuseks olema hiiglaslik osooniauk nende kohal
8. Kui Samoal on punktist A punkti B 50 km, siis varu selle läbimiseks liinibussiga umbes 3 tundi – kiiruspiirang maanteel on 53 km/h ja vahepeal tehakse poodides peatuseid, et inimestel kõht tühjaks ei läheks
9. Kui sulle ei meeldi, et võõrad naised, mehed, lapsed ja kotid (või kõik korraga) su süles istuvad, ära Samoal ühistransporti kasuta
10. Kui te arvate, et New York või Pariis on kallid, siis minge Austraaliasse, saate üllatuse osaliseks
11. Hong Kongi korterid on ikka tõeliselt väiksed, inimesi on lihtsalt nii väiksel pindalal nii palju, et nad elavad nagu silgud plekkkarbis
12. Hiina köök oli meie jaoks tõeline pettumus – kuigi saime proovida tõeliselt põnevaid toite, tüütasid Hiina maitsed meid ära juba peale esimest nädalat
13. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõigist neist maadest on kõige kaunimad naised kindlasti Hiinas
14. Malaisias värvitakse seinad ja uksed valgeks, aga neid ei pesta iial. Isegi muidu väga viisakas ja puhtas kohvikus või hotellis on uksed nii seest kui väljast lihtsalt räpased.
15. Kanna Malaisias rännates WC-paberit alati kaasas, kuna malaid kasutavad sellel otstarbel oma vasakut kätt. Kohalike päästmiseks šokist, kasuta söömisel alati ainult paremat kätt.
16. Ära istu Malaisias bussis kohale, mis ei ole sulle piletil ette nähtud – kohalikud ajavad kohutava täpsusega järge ning soovivad istuda just endale ettenähtud kohal
17. Kui sa tahad Tais kellegagi kokku leppida, siis pead ise täpse aja ning koha määrama, taid ei soovi sinu tundeid riivata, ning jätavad alati kõik otsad lahti öeldes "up to you!" (taid võivad sind küll seepeale pidada inimeseks, kes teistega ei arvesta)

Comments (17)

On 17. november 2009 09:50 , Reelika ütles ...

Uskumatu, et te juba pool aastat rännanud olete. Aeg läheb ikka jube ruttu. Samas on see reis olnud väga põnev teile kuid kindlasti ka kõigile meile, kes me seda blogi loeme. Jõudu ja jaksu järgmiseks pooleks aastaks :)
Reelika

 
On 17. november 2009 09:52 , Anonüümne ütles ...

Palju õnne, pööripäev on möödas! Ma ei taha sellele mõelda, et nii palju aega on veel ees! Aga kui teie saate hakkama, mis siis meilgi üle jääb. Kokkuvõte oli väga sisukas. Olen olnud hoolas lugeja ja kogu jutt tore meeldetuletus. Küsimus, mis on kalli raha eest ostetud Malarone? Äkki on toredam osa reisist ees?! Tervitused kahupealt

 
On 17. november 2009 10:34 , Anonüümne ütles ...

Juba pool aastat! Nii mõtlesin minagi. Varsti hakkate juba nina kodu poole keerama. Selline kokkuvõte oli väga huvitavaks lugemiseks ja teil on väga hästi iga paik meelde jäänud. Kas veebipäevik on ainus või on teil selline ilusate kaantega paberpäevik ka olemas? Ma mõtlen, et seda oleks armas aastate pärast muudkui lapata. Kuigi.... aastate pärast äkki ei lapatagi enam muud kui brauseriga netilehti..... Sellest oleks kahju, mina austan paberil kirjasõna. Aga nüüd kaldusin teemast kõrvale, vabandust. Päikesepõletusest oli täna juttu ja just sellest mõtlesin ma ükspäev, et kuipalju te päikesekaitsekreemi kasutate. Ilma vist lihtsalt ei saa sealses kliimas. Tegelikult mõtlesin veel sellest, et Mann on väga vapper reisisell. Ja siis mõtlesin korraks ikka sellest ka, et loodetavasti minusuguse võõra kommentaarid ei ole teile ebamugavad. Mõnusat päeva teile! H Saaremaalt

 
On 17. november 2009 10:38 , Juc ütles ...

Reelika, ühest küljest on aeg kiiresti läinud, teisest küljest tundub, et lahkusime Eestist nii kaua aega tagasi. Aitähh soovide eest!
Kahupea, tegelt ei ole ju palju aega. Varsti on Eestis juba kevad, siis olemegi tagasi :). Vabandused segaselt kirjutamise eest, Malarone on malaariatabletid. Kõige parem on mõelda, et see mis hetkel on, ongi kõige toredam!

 
On 17. november 2009 10:41 , Juc ütles ...

H. esiteks, sa pole enam ammu võõras. Muudkui jutustame siin juba pool aastat, täitsa vanad tuttavad ju juba :). Tore on su kommentaare siin lugeda. Selline päevik on ainult internetis, meil täitub hetkel juba teie märkmik, mis on väga kapsas ja täis igasugust - retsepte, aadresse, infot, skeeme jne. Kindlasti kunagi huvitav vaadata. Ja lisaks on veel kolumn Naistelehes ja toiduartiklid Oma Maitses. Neid saab ka lapata :). Päiksekreemi oli kõige rohkem vaja Samoal. Siin on Mann tundide viisi vees ja see vast päästab. Veidi ikka paneme - 20-se faktoriga :).

 
On 17. november 2009 11:24 , Eva & CO ütles ...

See oli Red Whortleberry'l tõesti vahva idee, et teeksite kokkuvõtte oma senisest reisist. Ma olen ka kõiki lugusid lugenud ja nii oli see kokkuvõte mullegi mõnusaks meeldetuletuseks. Eriti meeldis mulle rubriik "Põnevaid avastusi". Kui tagasi tulete, siis võiksite teha Eestis ühe Teeekonnablogi sõprade kokkutuleku, siis saaks kõiki kommenteerijaid/kaasaelajaid silmast-silma ka näha. Soovitavalt võiks see toimuda augustis, sest siis oleme meie ka Eestimaa pinnal :)

Rõõmsaid retki järgmiseks pooleks aastaks soovides,
Eva-U

 
On 17. november 2009 15:13 , Anonüümne ütles ...

Hei Jutakene,

jube ägeda asja olete ikka ette võtnud, olge vaprad ja tublid. Huviga ootame uusi seiklusi ja lugusid,nii-nii põnev on lugeda.
Tervitustega Tiia ja Kairi

 
On 17. november 2009 15:50 , Pille ütles ...

Vahva ja informatiivne vahekokkuvõte, aitäh, Juc! Ma hoian ikka pidevalt silma peal, kuigi väga tihti nami-nami, pisitütre jm kõrvalt kommenteerida lihtsalt ei jaksa. Mul on tõeliselt hea meel lugeda, et olulist reisitüdimust pole veel peale tulnud. Samas olen ma pikalt unistanud Austraalia-sõidust, Sinu kommentaare oli kurb-põnev lugeda..

 
On 17. november 2009 16:40 , Red Whortleberry ütles ...

Tänan-tänan;) Ma ise olen ka pigem Uus-Meremaa kui Austraalia-usku (kui neid saab üldse niimoodi vastandada), aga mis see siis on, mis noori inimesi üle kogu Euroopa Austraaliasse ajab? Ma kujutasin ette, et suhteliselt odav elujärg kombineeritud hõlpsa tööleidmise ja kauni loodusega?

Austraaliaga tuleb mulle meelde üks mu kolleeg, umbes 55. aastane naisterahvas, austraallane, aga rahvusvaheline naine sõna kõige otsesemas mõttes. Töö asjus väga rahvusvaheline ning lisaks on ta võtnud endale pähe, et oma sünnipäeva peab ta igal aastal seni veel käimata pealinnas. Nii juba vist kuskil 15 aastat. Üleeelmine aasta oli Reykjavíkis, eelmine aasta Tallinnas, sel aastal Beirutis nt.

Aga loo point on selles, et kuni oma 36. eluaastani ei olnud ta Austraaliast välja saanud, tegeles oma kolme lapse üleskasvatamisega, ning kui viimane hakkas kaela kandma, tegi ta esimese lähireisi.

Seega, minu teooria on, et iga Elu sisaldab mitut elu ning on piisavalt pikk, et elada mitut moodi. Ning ümbermaailmareis läheb kirja mitme elatud aastana. Seepärast on Mann ka nii kiiresti suureks kasvanud:)

Igaljuhul me kõik oleme siin heas mõttes väga kadedad, et teil on olnud võimalust ja julgust see suur asi ette võtta ja kui tagasi tulete on Maast teile tõeline maailmaküla saanud, kus te orienteerute niisama hästi kui Peedul.

Teekonnablogi sõprade kokkutulekule tuleks kindlasti:)

 
On 17. november 2009 21:47 , Anonüümne ütles ...

Tere,

tõesti tõesti, aeg on ruttu läinud. Olete pannud mind ka taolisest reisist unistama...
Palju jaksu järgmiseks pooleks aastaks, nii kirjutamiseks kui ka reisimiseks ja kõige nähtu ja kogetu läbiseedimiseks.

Kõike paremat,
Ergo kk :)

 
On 18. november 2009 13:19 , Anonüümne ütles ...

Olen ka teie reise aegajalt jälginud ja see kokkuvõte on hea ja samas nukker. Kuidagi poleks tahtnud Taimaad esikohal leida- viimasel ajal on nii palju eestlasi Taisse läinud, et see tundub uus moesuund nagu kunagi Marbella. Aga kuna ise pole Aasias käinud, ei saa vaielda ja pean teid uskuma.
Kristel (Tigust)

 
On 18. november 2009 13:49 , Anonüümne ütles ...

veel 1küsimus:
mis hinnaga te 2 nädalaks oma Tai kodu välja rendiksite?


Kristel

 
On 18. november 2009 17:43 , Juc ütles ...

Eva U, hea m6te, see kokkutulek. Tellime siis j2rgmiseks suveks Peedule ilusa ilma augustis ja siis on k6ik tretulnud. ANname teada, kui nii kaugele j6uame :)
Tiia ja Kairi, tore teid siin n2ha! Vahva, et kaasa elate!
Pille, sa j6uad isegi uskumatult palju, v2gev! Ma usun, et kui on palju raha kaasas ja kui kylastada rohkem seda Austraalia keskosa, siis v6ib t2itsa v2gev olla. Ja maitsed onju ka nii erinevad!
Red Whortleberry, t2nud ikka sulle hea idee eest. Tegelt on ju nii, et kui Austraalias palka saad, yksk6ik mis t66 eest, siis on see piisavat suur, et seal m6nusalt aega veeta. Ja 2kki noored otsivad enamasti beachi ja pidu, mitte kultuurielamusi. Mitte k6ik muidugi. Sinu kolleeg on kyll p6nev sell. Mis alal ta t66tab? Ja see on t6esti asi, millele on lahe m6elda, et elus j6uab veel k6iki asju teha ja igat moodi elada. Kokkutulekule oled ka v2gagi teretulnud! :)
Ergo kk, meie n2itel v6ib 6elda, et tasub unistada kyll, enamasti l2hebki t2ide. Head unistamist ja meile kaasaelamist!
Kristel, tere tulemast sullegi. Eks selle Taiga on nii, et tal on jah mitu n2gu. Yks on see, mille p2rast paneks ta Kanaaride ja Marbella k6rvale. Aga meie armusime sellesse p2ris Taisse juba kahe aasta eest. Tasub kindlasti tulla, sulle, kui kulinaarile, siin kindlasti meeldiks. Ja, nagu Tai uus reklaam ytleb, Tai on "amazing value!". Rendiks oma maja, koos kaabel TV ja internetiga kaheks n2dalaks 4000 eek. Kuidas see sulle sobiks? Tasuta saab peale salakohad, kust saab parimat Tom Yumi :)

 
On 18. november 2009 23:13 , Anonüümne ütles ...

Rendihind on muidugi Ok, mul on põhiprobleem aeg...oli plaanis Iisraeli aastavahetuseks minna, aga ühe hoolimatu töötaja näpuka tõttu jääb see meil arvatavasti ära....kuna ma põen eestlaste haigust artriiti, pean ma talvel oma liigesed sooja ja soolasesse vette saama...Võtan ühendus, minu esmane valik on ikka Iisrael, seejärel hakkan Taid vaatama...

Kristel

 
On 19. november 2009 13:41 , Juc ütles ...

Tore, Kristel. Jääme ootama!

 
On 19. november 2009 15:34 , Piret ütles ...

Mõnus kokkuvõte ja põnevad lood. Tore on jälgida teie seiklusi ja kadedaks teeb ka:) Head nautimist Tais ja põnevate seikluste jätkumist.

 
On 22. november 2009 17:14 , Juc ütles ...

Suured tänud, Piret.