Teel Myanmarist tagasi Hua Hini


Taide käsitöö puuviljade kaunistamise alal; kohalikud restoranid on enamasti sedasorti; väike trenn printsessikleidis ja kontsadel

Mann maalib põhjapõrta; Taide käsitöö värviliste maiustuste alal; Mann lõbutseb kodulähedal olevas väikses lõbustustepargis

Mann lasteaia jõulupeol; väiksed meitsterdajad lasteaiast; Mann ja tundub et India juurtega lasteaiakaaslane

... aga sellest järgmisel korral. Saabusime äsja ja kogu selle kahepäevase elamusterohke rännaku kirjapanek võtab veidi aega. Seekord kirjutan hoopis sellest, mis vahepeal toimunud on ja ootan teid mõne päeva pärast taas lugema, rännaku muljeid siis.

Eelmisel nädalal oli Manni lasteaias jõulupidu. Mann viimasel ajal eriti lasteaias käia ei taha. Mingil põhjusel tahab ta ainult meiega koos olla ja kuna me talle seda võimaldada saame, siis ei hakka me teda sundima ka. Aga kuna jõulupeole sai koos meiega minna, siis sinna me kõik ka läksime. Kuna seltskond on rahvusvaheline, siis pidi igaüks midagi kodumaist lauale kaasa võtma. Küll ma nägin vaeva väljamõtlemisega, et mida kodumaist jõululauale ilma ahjuta teha. Lõpuks aitas mind hea inimene Eda, kes Nami-Nami foorumis mu sellesisulisele appihüüdele vastas ja Kirjut koera soovitas. Seda ma ka tegin ja kõigile maitses väga. Jõulupidu oli väike ja rahulik. Jõululaulude saatel valmistasid kõik pisikesed enda jalalaba kujulise näoga ja käelaba kujuliste sarvedega punase ninaga põhjapõdra Rudolfi. Peale seda krõbistasid nad eri maade snäkkidega, mängisid veidi niisama ja oligi läbi. Selline kodune värk. Meie mestisime niikaua lapsevanematega. Meie suureks üllatuseks olid enamus vanemaid meiesarnasel pikal puhkusel, mitte kogu elamisega siia kolinud. Aga kõiki neid ühendas mingi seletamatu joon, ei oskagi seda täpselt kirjeldada, aga nad olid kuidagi metsikult elavad, liikuvad, avatud. Huvitav oli neid jälgida. Seal oli üks 40-aastane rootslasest härra oma kolme ilusa blondi tütrega, kes töötas mitu aastat Ericsoni kontorites Indias, kuni võttis 1,5 aastat töölt vabaks ja tuli siia Hua Hini surfama. Sellega ta nüüd kuni kevadeni päevad läbi tegeleb, kuni nad kevadel Rootsi loodeossa kolivad - seal ei olevatki ta veel elanud. Seal oli üks suur blond paar oma kahe tütrega, kes olid tulnud siia 4-5 aastaks, aga praegu, peale 1,5 aastat, leidsid, et siinsete inimestega on võimatu asju ajada ja nüüd lähevad nad peale uut aastat maailma rändama. Meesterahvas juhtis siin mingit kinnisvaraarendust ja arstiõest naine esindas USA farmaatsiafirmat. Seal oli üks hull hollandlanna, kes oma aktiivsusega suutis minuga vesteldes 5 minutiga mind energiast tühjaks imeda. Ta tuli siia elama oma siin töötava abikaasa juurde, nad said tütre ja nüüd tegeleb proua non-stop heategevusega. Meie vestlus algas sellest, et ta üritas mulle maha müüa pileteid sellel reedel toimuvale heategevuslikule õhtusöögile, et raha koguda 40 Birmast põgenenud lapsele Tai piiri lähedal. Kui ma lubasin sellele veel mõelda, ütles ta mulle, et tal on veel selline idee, et võiks valida Hua Hini parima Cappucino ja et ta minevat selles asjus järgmisel päeval Hua Hini inglisekeelse ajalehe toimetajaga kohtuma. "Mis sa arvad selles ideest?", küsis ta ja kui ma vastasin, et päris tore, lisas ta kiiresti: "väga hea, äkki sa võtaksid selle projekti ajamise siis enda peale, mul on nii palju muid asju teha!". Olin pehmelt öeldes üllatunud ja suutsin kuidagi välja vingerdada. Tal olevat veel plaan parandada Hua Hini keskkonda, turundust turimikohana jne jne. Ta ei tahtnud aga kuidagi aru saada, et minul, kui siia puhkama tulnud inimesel, ei ole mingit erilist isu oma jõudeaega tema projektidele kulutada. Lõbusa etenduse sain aga igatahes. Ja siis oli seal üks tore vene paar. Mann on esimesest lasteaia päevast alates kõige suurem sõber olnud vene poisi Dennisega. Ja meie sobisime Dennise IT-arendajatest vanematega ka suurepäraselt. Nemad tõid muide peole karbitäie väga maitsvat kartulisalatit - hea, et ma ise selle peale ei tulnud. Neil on väike IT-firma, mis toidab neid nii palju, et nad saavad talved Tais elada ja suveti Euroopas tuuritada. Nii et väga värvikas üritus.

Nädalavahetusel toimus kesklinnas Tai käsitöö festival. Käsitööd oli seal vähe, rohkem oli Singha õlut ja süüa. Laval olid traditisoonilised tantsud ja muusika ning ümberringi oli põlema pandud veelgi rohkem tulukesi, kui kuninga sünnipäevaks. Jõuludeks ei ole selles linnas vist ühtki valgustamata kohta.

Vahepeal oleme taas aegajalt üllatunud kui vähe loogikat taide jutus on ja samamoodi üllatunud, kui mõni neist vahel midagi loogilist ütleb. Üks nali eelmisel nädalal oli selline, et Mann unustas oma valged printsessikindad toidupoodi. See on selline peen pood, kus müüakse kogu maailma toiduaineid ja kus müüjad saavad inglise keelest aru. Järgmisel päeval läksime poest läbi ja uurisime, kas nad on kindad leidnud. Iga müüja kuulas mu ära, mõtles veidi, küsis paar küsimust ja kutsus siis teise, kes tahtis jälle minud käest teada, mis juhtus, mõtles veidi, küsis paar küsimust ja kutsus siis järmise, kellega kordus sama... Ja nii viis korda. Aga üks neiu oli eriti andekas. Tema küsis minult, mis kell me seal poes eelmisel päeval olime. Ja kui mina ütlesin, et kell neli, siis tema küsis, et kas hommikul või õhtul kell neli. Hmm, jah, ma murdsin öösel kell neli poodi sisse, unustasin lapse kindad sinna maha ja tulin nüüd neid otsima. :) Ja see oli lihtsalt üks paljudest näidetest!

Aga eile hommikul kl 6 asusime rendiautoga teele, et Tais asuvast Ranongist sõita laevaga Myanmari. Eesmärgiks saada oma passi tempel, et jooksma hakkaks meie viisa teine 60 päevane kehtivusperiood. Mõtlesime ka Kambodža peale ja kaalusime ka kuhugi lendamist. Aga otsustasime, et kõige kiirem ja odavam on rentida kaheks päevaks auto, toimetada esimesel päeval viisaasjad ära ja uudistada teisel päeval Taid. Teekonnast, mis kujunes ligi 1000 km pikkuseks, kirjutan aga järgmisel korral!

Comments (6)

On 16. detsember 2009 18:26 , Anonüümne ütles ...

Lasteaia pilte vaadates tuleb täitsa jõulu tunne. Puuviljade kaunistamise kunst on seal küll super.Äkki on neil mingid erilised töövahendid? Aga kõige suurem rõõm, et õnnelikult tagasi olete ja see esimene reisipilt on niiii müstiline! Ootan põnevusega järge. Tervitused Kahupealt.

 
On 17. detsember 2009 03:44 , Juc ütles ...

Kahupea, sul on õigus, tekib küll väike jõulutunne, kui kuusk on ehitud ja jõululaulud käivad. Aga puuvilju oskavad nad võrratult lõigata, nad teevad seda lihtsalt väikse noaga, nii uskumatu, kui see ka pole. Tagasi olla on tõesti super, olin selle juba ära unustanud, kui kaif on peale reisi koju jõuda :). Tervitused vastu!

 
On 17. detsember 2009 10:33 , Eva & CO ütles ...

Tsau Jutake! Nii vahvad pildid! Maaliv Mann on maru armas ja see pilt, kus sa rolleriga kimad. Hästi kena näed välja.
Tõesti väga huvitavad tüübid olid seal jõulupeol koos. See hollandlanna ajas mulle juba läbi sinu kirjelduse hirmu nahka, mis siis veel reaalis võis olla? Nii intensiivsed inimesed on hirmuäratavad ja pärast nendega suhtlemist oledki nagu tühjaks pigistatud sidrun. Põhjapõdra maalimine tundus põnev. Mul tekkis kohe kange isu neid põhjapõtru ise ka teha. Vahva idee!
Kui ma seda Manni kinnaste kadumise lugu lugesin, siis mul tekkis tunne, et need poemüüjad mängisid ajaviiteks mingeid detektiive. Eriti see, kes tahtis täpset kella-aega teada, millal te poes viibisite. Kas ma sain õigesti aru, et mingit kasu sellest uurimistööst polnud? Et kindad jäid ikka kadunuks?
Jään põnevusega Myanmari lugu ootama!

Tuliselt tervitades ja kuumalt kallistades,
Eva-U

 
On 17. detsember 2009 14:21 , Juc ütles ...

Tsau Evake! Aitähh pildi- ja muidu komplimentide eest. Ma kohe selle hollandlanna puhul mõtlesin, et sina tunneksid temaga suheldes kindlasti sama. Põhjapõdra osas võib Mann sind juhendada, kuidas see täpselt käis :). Aga poemüüjatel olid nii segaduses näod peas, et neist väga häid detektiive poleks saanud. Eriti veel arvestades, et kindad jäidki kadunuks. Tulised tervitused vastu!

 
On 17. detsember 2009 15:14 , Plikaraisk ütles ...

See esimene pilt on nii ilus ja müstiline, et selle võiks vabalt ära ilmutada, ära raamida ja suurelt seinale riputada. Igakord tuleks mõnus tunne sisse seda vaadates!
Ma ikka elan teie seiklustele kaasa :)
Leenu

 
On 18. detsember 2009 04:37 , Juc ütles ...

Leenu, mulle ka see esimene pilt hirmsasti meeldib. Ei ole just tihti, kui on korraga selline ilu ja fotokas käpärast ja võimalus peatuda ka. Tore, et endiselt kaasa elad!