Pala-Uu kose juures; Cha Ami taga riisipõllul


Varbad külma vette; väike põssa tee ääres; pikkade kõrvadega veised otse meie poole teel

Võimsad juured Pala-Uu kose juures metsas; Henri leidis ahvipere; Mann ja Artur leidsid sõbra

Kuna taid ei mõtle ette, kas neil järgmisel hetkel veel kütust on, müüb iga väike jäätiseputka maja ees viinapudelis punast rollerikütust; väike piknik enne mägironimist; esialgu on tee kose juurde veel lausa luksuslik

Tai on üks suur loomaaed. Seda kõige paremas mõttes. Endalegi märkamatult oleme täiesti harjunud, et meid ümbritseb vilgas elu.

Tänaseks hetkeks on viimne kui üks meie seltskonnast madu näinud. Meie olime esimesed oma koduse vingerdajaga ja ka teised selle suure püütoniroikaga jõuluõhtusel maanteel. Uue aasta esimesel päeval läksid Juhan, Paul ja Kätlin sööma, kui sõitsid külavaheteel autoga ühest suuremast isendist üle. Tolle musklimehega ei juhtunud midagi, ehmatas vast ainult ja kadus kiirelt põõsastesse. Nii et jäi veel ainult Krislin. Aga eile hommikul, kui Krislin Juhanile golfiväljakule autoga järgi läks (golfiväljak, Tai vanim, asub nimelt absoluutses linnasüdames) nägi ta parklas ühte kohalikku härrat, kes meeleheitlikult tokiga vehkis. Kui Krislin lähemale jõudis, sai ta aru, mis toimub - parklat oli ületama asunud pikk roheline madu, valvur märkas teda ja asus golfihuvilisi ebameeldivast üllatusest päästma. Härra püüdis madu toki peale saada, madu püüdis härrat oma hammast vahele saada. Pika pingutuse tulemusena saatis edu õnneks tai härrat (selleks hetkeks oli ta juba ümbritsetud teistest kohalikest, kes vaatemängule häälekalt ja plaksutades kaasa elasid), kes haaras mao sabast ja kukkus pikka volaskit kiirelt keerutama, et too hammustada ei saaks. Niimoodi maoga iluvõimlemiskava läbi viies ta ka Krislini silmist kadus. Autost vaadatuna vist päris huvitav vaatepilt.

Täiesti tavaline on, et pea igas toas elab mõni väike geko. Nad ei sega kedagi ja ausalt öeldes on päris head abilised, kuna söövad väga osavalt kärbseid. Ainuke nuhtlus nende puhul on see, et kui neil kõht kärbestest täis saab, jätavad nad endast ühtteist toanurka maha... Õhtuti ilmuvad välja konnad, pimedas saab nendega koos basseini ujumagi minna. See ei ole aga kuigi hea mõte, kuna üks kohalik tai tädi ütles, et mõned neist võivad mürki silma pritsida. Ükspäev õues aega surnuks lüües avastasime aga järsku, et meie sõprade basseini juures asuvasse WC-sse oli end sisse seadnud üks mõneti suurem sisalik, terava saba ja kõverate näppudega, umbes nagu selle postituse fotol. Õhtul linnatänavatel suurtest kanalisatsiooniaukudest üle kõndides võib märgata umbes 4 cm pikkuseid rasvaseid prussakaid ja ükskord nägime, kuidas ühe soome turisti labajalast jooksis üle paks rott, samal ajal kui naine lapsele ujumisrõngast ostis.

Paari päeva eest otsustasime Krislini, Juhani ja Arturiga veidi ümbruses ringi sõita. Esimeseks sihtpunktiks võtsime umbes 60 km kaugusel asuva Pala-Uu kose. Selle kose juurde müüakse siin kallihinnalisi ekskursioone, nii et ootused olid kõrged. Tee oli ilus, ümberringi teravad mäed ja suured põllud. Aegajalt oli maantee ääres silt, mis hoiatas, et elevandid võivad sealkandis teele joosta. Ühest küljest muidugi väga tore, et me mõnele otsa ei sõitnud, aga teisest küljest oleks ikka väga eksootiline olnud, kui elevandikari oleks meie ees maanteed ületanud.

Sissepääs kose juurde oli Tai mõistes üüratult kallis - ca 60 eek/nägu. Kosk koosneb umbes 10 eri tasandi joast, millest esimese ja teise juurde viib väikse metsavahetee ja kitsad sillad. Aga edasi peab ronima mööda suuri libedaid ja viltuseid kive. Tõsine katsumus, ei mingit teerada. Ronisime lastel kõvasti käest kinni hoides vast umbes kolmanda tasemeni, kohta, kus me sattusime keset liblikaparvesid. Mingil põhjusel lendasid just seal meie ümber sajad suured läikivsinised-mustad ja väiksed helerohelised iludused. Henri vahtis seni, kuni meie liblikaparves seisime veidi eemal puu otsas istuvat ahviperet. Kosed olid köksid, ei mingit vabalangemist, vaid väike vulin. Edasi läks eriti ekstreemseks ja me tulime tagasi. Kui aus olla, siis täielik pettumus. Me ei arvanudki, et tegu on järjekordse Iguazzuga, aga sellist jama me ka ei osanud oodata.

Järgmisel päeval oma ringsõidult tagasi jõudes, otsustasime siiski leida võimaluse, kuidas meie kodu juurest meie sõprade kodu juurde otsem saaks. Eelmisel korral, jõulu esimesel pühal, ei läinud meil see teekond just kuigi libedalt. Aga sel korral olime autoga ja pöörasime ära teisest kohast. Järsku oli meie ees, otse tee peal, üks paks voltis nahaga metssiga. Niikaua kui me teda autoaknast fotokaameraga taga ajasime, ilmus nurga tagant välja terve veisekari, kes kõik rõõmsalt meie poole marssisid. Järgmisel hetkel olimegi neist ümbritsetud, paar tükki müksasid isegi oma suure ihuga meie auto plekki. Kui viimane meist möödas oli, saime edasi liikuda, vahtides meie teed ääristavaid metsikuid pika kaelaga valgeid linnukesi, koduseid kühmus nokaga hanesid ja täpilisi haisvaid tetresid, lisaks muidugi kõikjal kohal olevad kondised karvadeta hulkuvad koerad.

Loomaaed, ma ütlen!

Comments (6)

On 10. jaanuar 2010 12:48 , Eva & CO ütles ...

Paistab tõesti, et elate parajas loomaaias. Konnad, kes mürki silma võivad pritsida, väga mõnusad just ei tundu. Huvitav, kas neid "mürgikonni" oleks võimalik kuidagi ära ka tunda? Krislini nähtud "mao etendus" võis olla päris põnev. Tore, et ta seda autost jälgida sai. Ikka nii harjumatud elukad. Eesti vihmauss ja ämblik tunduvad nende kõrval täiesti mõttetute tegelastena ja ometi mõned kardavad neid.
Kahju, et juga jama oli ja et pidite nii palju vaeva nägema selleni jõudmiseks. Liblikad võisid küll ilusad olla. Kahju, et te pildile neid ei saanud.
Kas see tee, mida mööda te autoga kavatsesite kiiremini sõprade juurest koju jõuda ja mille ääres palju loomi ja linde oli, viis teid ikka koju või pidite jälle mõned aiad maha lammutama, et õigele teeotsale saada?

Rõõmsate tervitustega,
Eva-U

 
On 10. jaanuar 2010 15:40 , Anonüümne ütles ...

Olgu pealegi, et juga oli jama, aga pildid on ilusad saanud. Eks loomad saavad ka aru, et Taimaa on üks mõnus koht elamiseks - nagu eestlasedki.Kas kohalikud koerad ohtlikud ka on? Mulle pakkus teie jama reis küll toreda elamuse. Tervitused Kahupealt.

 
On 10. jaanuar 2010 16:11 , Juc ütles ...

Eva ja Co, mürgiseid konnasid või madusid on väga raske hakata ära tundma, kuna taid ise ei tea neist midagi. Ainult, et mõned on mürgised, nii pole meil kelleltki küsida. Liblikaid tahtsin mina ka väga pildile saada, aga fotokas oli Henri käes ja tema pildistas ahve. Ta oli ka piisavalt nutikas, et mitte meie järel mööda seda hullumajakallast liblikateni ronida. Aga see tee viis meid tõesti kohale. Nii et nüüd on meil teada, kuidas ilma aedasid purustamata sõpradele külla jõuda :). Rõõmsate tervitustega vastu!

 
On 10. jaanuar 2010 16:13 , Juc ütles ...

Kahupea, nii tore, et elamuse saite. Meil oli ka tegelikult väga tore. Ega me siis mingil jamal kosel oma päeva rikkuda ei lasknud - seltskond oli hea, ümberringi ilusad vaated, ilm soe ja elu hernes. :) Ma olen lugenud, et paljudel koertsel on siin marutõbi, aga ma loodan siiralt, et me nendega ei kohtu. Vahel mõni koer hakkab rolleri kõrval jooksma ja haukuma, see on vastik. Aga enamasti magavad nad siruli keset sõiduteid ja ei sega kedagi :). Tervitused vastu!

 
On 12. jaanuar 2010 19:32 , evake ütles ...

Tere kallikesed!
Pole ammu kirjutanud aga olen kirjutistega kursis, juba ootasingi uut postitust. Tore, et aastavahetus rannas šašlõkki süües möödus ja tore, et Mannil on omavanune semu. Pildid on tõesti ilusad ja inimesed ka nendel piltidel;) Mina olen nüüd tööl ja aega on nii väha kuidagi, õhtul väsinud ja vara magama. töö juures pole üldse aega netis surfata, sellepärast ka pole kaua kirjutanud. Lenno hoiab pool nädalat ise Alondrat, paar päeva vanaema, ei taha teda kurnata ja õnneks on Lennol võimalus praegu kodus rohkem olla. Alexil sai ka nüüd koolivaheaeg läbi, ootas juba kooli minekut. Alondra on nii suur tüdruk juba ja väga lahe kaaslane, hästi kiiresti areneb ja hästi heatujuline tüdruk, hetkel küll nohune aga see vist normaalne kui väljas on 23 miinust ja maja pole just eriti soe sellise ilmaga. Ema on ka tagasi soomes, kõik ok. Kalle on hetkel meil ja palus ka tervitada, ütleb, et arvuti on remondis, reedeks vast saab kätte. Meil siin peomeeleolu jätkub, järgmine sünna on Janno 60.a juubel 23ndal, siis Evi sünna ja siis Benno sünna, täitsa hea algus aastale, vahet sisse ei tule:) NV käisime perega Elistvere loomapargis, hästi ilus päeva oli, pealelõunal olime janeki pere pool ja õhtul tulid maigi pere ja janeki pere meile sauna. Täna ja eile on nii külm meil, öösel 25 ihastes, isa õnneks viib meid aleksiga igal hommikul kooli ja tööle, ei pea alondrat välja ajama, jääb lennoga magama koju, üks kord jätsin alondra üksi magama kui lenno viis mind tööle, terve tee süda valutas, et aga kui ärkab. enam ei jäta, läksingi üks hommik bussiga, ei palunudki lennot. Juta, sul tuleb ka ju juubel, saaks ise seal pidada, eluks ajaks jääks meelde:) ei teagi misoma sünnaga teen, tahaks nagu natuke suuremalt aga siis samas mõtlen, et milleks, sõidaks parem kuhugi parimate sõpradega minema üldse...eks näis. Alex palub teid kallistada ja Mannile öelge, et aksu igatseb juba väga ja ei jõua ära oodata teda. Vanaema läheb Eviga teatrisse 14.ndal, ema kinkis neile piletid, saavad ka teatrisse üle pika aja. Lembi l on tervis väga kehva, Andres teeb nüüd kõike ise, on 100% perenaine. Ütleb, et ei tea mis saab üldse. Kerlil tuleb siin 19 sünnipäev, orcutist piilusin, siis teate tervisi saata. Ok hetkel, mõtlen teile iga päev ja uhkeldan teiega ikka kolleegide ees:) Olge mõnsad ja varsti saate ka omasid näha, usun et see aeg lendab teil mõnusasti. Kadestan kohe:)

kalli kalli

armastusega

Eva T

 
On 13. jaanuar 2010 04:03 , Juc ütles ...

Oi tere Eva T, üle pika aja tõesti. Teil on elu siis hästi ära korraldatud, nii hea, et Kalle teid hommikuti laiali veab. Tõeline päästeingel. Mul jah juubel tulemas - juba 25 saan ;). Aga see sinu mõte, et suure peo asemel reisiks parem... mul on sama mõte igal aastal. Talvelaste värk. Mann hetkel magab, aga tema igatseb ka Eestisse, vahel ütleb. Ja Alexit tahaks ta ka hirmsasti näha. Kahju, et te siia ei saa tulla. Saaksime 2 juubelit korraga pidada. Loodame, et Lembil ikka paremaks läheb! Kalli kalli teilegi sinna!