Teekond...

Minu uus päiksevari:); grillime Henriga avalikul grillil otse mererannal liha ja saia

Juhuu, meil sai talv läbi. Oleme siiamaani, vaatamata sellele, kui külm või kuum kuskil parajasti olnud on, reisinud mööda talve. Aga nüüd on Austraalias talv läbi ja kevad käes. Kahjuks te ei saa vist seal sama asja üle rõõmustada. Aga samas, siis kui teil seal ilus ja soe oli, vaatasime meie öösiti Argentiinas 4 teki all külmetades oma hingeõhku. Nii et tasakaal on täitsa olemas.

Aga meil on siin vahepeal äärmiselt lõbus olnud. Teisel Kullaranniku hommikul viisid Stacee ja Nikki meid lähedalasuvasse outlet kaubamajja, sest Henril oli eile teatavasti sünnipäev ja me pidime veidi ringi vaatama. Selle käigu tulemusena on meil Henriga nüüd uued mütsid, ja Henrile üks kingitus ka. Tema kahjuks teadis, mis see on, sest pidime selle koos välja vaatama. Jumala praktiline asi, mida Henril vaja oli. Tilkuva ninaga niikuinii muud suurt teha ei tahtnud. Õhtul tegin perepoeg Sami lemmiktoitu lasanjet.

Reede hommikul juba kl 10 pakkisime asjad kokku ja läksime mereranda liha grillima. Siin (ja Uus-Meremaal ka tegelikult) on igas pargis, iga järve ääres ja igas rannas korralikud varjualused piknikupinkide ja –laudadega, mille kõrval väiksed üldkasutatavad grillmajakesed. Vajutad nuppu, grill läheb kuumaks, hiljem koristad enda järelt ära (mida kõik imekombel ka teevad). Meie ka muidugi. Saate aru küll, miks ma imestan. Vaja lapse sünnipäeva tähistada, valid ühe grilli, mis asub mõnusa mänguväljaku ja ilusa looduse kõrval, kutsud kõik sinna kokku. Vaja sõpradega pidu panna, kõik kogunevad lähedalasuva grilli juurde, toovad väikse tüki liha ja pudeli kangemat. Vabaõhuelu on siin vägev ja ausaltöeldes kadestamistväärt. Igatahes grillisime küüslaugusaiu, marineeritud kana, kartuliviile, sõime salatit ja nautisime ilma. Lapsed ujusid veidi, Sam hoidis vabatahtlikult Mannil silma peal ja käitus temaga nii armsalt, nagu tegu oleks tema oma õega.

Ja siis viisid Stacee ja Nikki meid Warner Brothersi Movieworldi. Seal saime kõvasti lõbutseda – kõik lõbustuspargi atraktsioonid olid seotud tuntud filmitegelastega ja Mann sai mõnedega piltigi teha. Käisime batmani koskoselaevas pahadega võitlemas, lennutasime henri batmani kombel taevasse, tegime läbi kõik lastelõbustused, käisime Metsiku Lääne Ameerika mägedes, kus saime läbimärjaks, Henri käis veel kahel erineval Ameerika mägede atraktsioonil jne jne. Mann tahtis hirmsasti ka kõige jubedamatele Ameerika mägedele minna, aga õnneks olid seal siiski kasvupiirangud. Mina olin vabatahtlikult Manniga vaatleja rollis niikaua, kuni Henri pea alaspidi metsiku kiirusega Kullaranniku kohal kimas. Aga mõned jubedad kõhtuõõnestavad trikid tegin minagi kaasa. Ja Mann ka. Eks piltidelt näete ka.

Õhtul oli meil väga lõbus. Siin kodus on selline mäng nagu Singstar. Põhimõtteliselt nagu karaoke, aga repertuaaris on viimase aja hitid (noh, popklassika ja minu lapsepõlve MTV hitid ka), mäng ise mõõdab, kui õigesti sa laulad ja annab punkte. Nii saab teha meeskondadevahelisi võistlusi. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole, seda me reede õhtul mitu tundi ka tegime. Kohutavalt naljakas ja jube lahe ajaviide. Meil on ka nüüd seda ilmtingimata endale koju vaja.

Laupäevaks lubati metsikult kuuma ilma – 32 kraadi, aga tunduma pidi nagu 38. Plaanisime rannaskäigu, aga nii kuumaks siiski ei läinud. Oli soe ja päikseline, aga tuuline. Hommikul käisime järjekordselt farmersmarketil ja sealt läksime edasi randa. Lained olid metsikud ja Henri sai lõpuks ometi bodyboardiga liuelda. Väga lahe oli vaadata. Mõne aja eest oli selles rannas tekkinud vajadus haisireen käiku lasta. Väike lisaadrenaliin :). Koju jõudnud, läksime Manni ja Henriga metsa jalutama – bushwalking, nagu nad seda siin ise nimetavad. Üldiselt oli täielik rutiin – kängurud igal pool :), aga siis õnnestus ka koaalat näha. Istus teine mõnusalt oma puu otsas ja poseeris meile. Vahepeal sügas kõhtu ja lehvitas. Nii et täielik kordaminek.

Henri sünnipäevahommikuks panid Nikki ja Stacee seintele üles "Happy birthday" sildid, lauale numbrite 3 ja 1 küünlad ja värvilised tähekesed. Mann joonistas ilusa kaardi, kus Henril ja minul on kassikriimud näos ja Henril on lillega kleit seljas, taevas on päike ja meie pereliikmete vahel südamed. Kingikotti panime kingituse, mis siis, et kõik peale meie võõrustajate teadsid, mis seal sees on :). Mina valmistasin järjekordse laari Lu banaanipannkooke, tegin juurde hakitud värskeid maasikaid suhkru, sidrunimahla ja vanilliseemnetega ning serveerisin jäätisega. Henri jäi väga rahule, mis oligi minu eesmärk. Edasi läksime Seaworldi, kus lootsime, et Henri saab haidega koos ujuma minna. Aga kohapeal selgus, et esiteks ei saa pühapäeviti üldse haidega ujuda ja hind oli ka kahekordseks tõstetud ning see kippus meie kodumaise miinimumpalgani ulatuma. Kuna seda teha ei saanud, vaatasime delfiinide šõud, käisime mõnedel lõbustuspargi atraktsioonidel, vahtisime muid mereelukaid jne. Õhtuks läksime Tai restorani, sest Henri kannatus hakkab ilma Tom Yumi saamata juba katkema. Siin on selline tore komme, et osad restoranid on BYO. Mis tähendab, et võid oma alkoholi kaasa tuua. Mõned kohas on see teenud tasuta, mõnes kohas lisatakse arvele väike sümboolne teenustasu klaasi pesemise eest. Igatahes võtsime kaasa veini, mis maksis sama palju, kui restorani kõige odavam klaas veini. Henri sai oma tom yum kungi, mis maitses nagu Tais. Temale tulid minu emme-issi seekord rummiga külla :). Noh, mõttes ja materiaalselt. Ja kuna me teadsime, et nemad seal Eestis ka Henri sünnat tähistavad, kõlksasime klaasidega vahepeal vastu maad… lõime kokku, noh.

Meie võõrustajad on osutunud äärmiselt lahedateks sellideks. Ühel õhtul sattusime juttu ajama sellest, kuidas nad kokku said. Tuli välja, et mõlemad on varem meesterahvaga abielus olnud ja leidnud, et see ei ole päris nende jaoks. Tänaseks päevaks on mõlemate pered olukorra omaks võtnud ja kõik käivad omavahel tihedalt läbi. Stacee on tegelikult kreeklane. Tema vanemad on mõlemad Kreekast ja koduseks keeleks oligi kreeka keel. 3 aastat keskkooli ajal elas ta perega ka Kreekas, aga otsustas siiski tagasi tulla. Mõlemad naised õppisid siin suure huviga eesti keelt ja terve pere oli minu söögitegemise juures väga huviga ning kõik minu retseptid on neil nüüd külmkapiuksel, mille üle mul on muidugi äärmiselt hea meel. Eriti tore on, et Sam võttis kõik uued maitsed hästi omaks ja sõi kõiki toite mehe moodi. Lasanjega juhtus naljakas lugu. Lasanje oli Sami lemmiktoit juba ammu. Kuna nad seda ise teha ei osanud, osteti poest sügavkülmutatud lasanjed ja soojendati üles. Paar päeva peale seda, kui mina päris lasanjet valmsitasin, pakkus Nikki Samile lõunaks sügavkülmast võetut. Sam sõi ära, aga palus hiljem, et sellist lasanjet talle enam kunagi ei pakutaks :).

PS! Suured suured tänud Henrilt kõigile õnnitlejatele! Kohutavalt armas on siit teiselt poolt maakera teie soove lugeda.

Üks meie tagaaia kängurutest

Oma viimasel Sydney õhtul võtsime end kokku ja sõitsime rongiga kuulsatesse Sinimägedesse. Sinimäed peaksid olema sinised, kuna nad on kaetud eukalüptipuudega ja eukalüptsi eeterlik õli hõljub kuuma ilmaga puude kohal ning tekitab sinise tooni. Meie puhul oli ilm kõike muud kui soe. Teadsime, et Sinimägedes on jahedam ja panime end veidi paksemalt riidesse – teksad, tossud, pika varrukaga särk ja fliis või kilekas, kuidas keegi. Tegelikkus oli see, et rongist maha astudes võttis meid vastu korralik talveilm koos sellise tuulega, et tahtis ka raskema te kaalukategooriate esindajad ära viia. Meie olime plaaninud ilusa jalutuskäigu Echo Pointi, kust on parim vaade mägedele ja kuulsale "Kolme õe" kivikogumikule. Sellise ilmaga oli tegemist suhteliselt suure piinaga, aga siiski suutsime me märgata, et Katoomba näol on tegemist äärmiselt ilusa ja armsa linnakesega. Jumala vabatahtlikult tassisin Manni süles, et veidi rohkem sooja saada.

Echo Pointi vaateplatvormilt olid vaated tõesti võimsad. Sinised need mäed just nüüd ei olnud, kuna külm oli. Õrnalt aimatav vine oli õhus, aga mine sa tea, kas see oli nüüd eukalüptist või sinise taeva pärast. Kolm õde said ka üle vaadatud. Legendi järgi pidid 3 õde minema mehele meestele, kellele nad minna ei tahtnud. Ja siis võlus keegi hea võlur nad kivideks, plaaniga nad tagasi võluda, kui oht möödas on. Kahjuks läks nii, et võlur sai ise enne surma, kui jõudis õed tagasi inimesteks muuta. Aborigeenidele pidid need "Kolm õde " spirituaalselt äärmiselt olulised olema. Tegime mõned kiirfotod ja kihutasime sealt kaljunukilt minema, nii suur tuul oli. Bussijuht jättis meid kaks korda bussist maha, aga kolmandal korral õnnestus peale saada, et sõita Scenic Worldi, kohta, kust saab hingehinnaga sõita rippraudteega üle oru, mingi teise rippuva asjaga mäest alla džunglisse ja maailma suurima kaldega raudteel rongiga jälle omakorda üles. Kahjuks oli kell nii palju, et saime raha ära raisata, alla sõita ja kohe üles tulla. Kuna muidu oleksime viimasest bussist maha jäänud. No ei läinud kuigi hästi. Ilus sõit oli küll, aga teda oli väga vähe!

Rongis istudes tundsin, et midagi imelikku on minu ninas ja kurgus toimumas. Ründasin seda imelikku asja paracetamoli, küüslaugu ja ingveriga, aga ei, juba oli hilja. Hommikuks tilkus mu nina nagu katkine kraan, silmad olid paistes ja pea paks. Nii et ei saa just öelda, et meie Sinimägedeskäik päris õnnestunud oleks. Ilusad vaated olid küll ja mul on hea meel, et me seal käisime, aga kuidagi nihu läks kogu see päev. Aga ega alati kõik päevad ei saagi ideaalselt minna.

Igatahes järgmisel hommikul hakkasime Brisbane lendama. Kuna kõne lennufirmaga võttis oma 45 minutit, siis pidime lausa tormama. Lahkusime igatahes ilma hommikukohvi ja –söögita. Mann õnneks jõudis moosisaia ja jogurtit süüa, muidu oleks ta marsruudil auto-buss-rong-lennuk-rong täitsa ära nõrkenud. Lennukis anti "lõunat" ka, aga muidu kõigesööja Mann ei pidanud seda kõlbulikuks toiduks (ega me ka palju teisiti ei arvanud) – kuiv võileib juustu, singi, sinepi ja peenestatud hapukurgiga. Lend oli kiire. Allatulek oli piinarikas, keegi oleks nagu minu nohuses kõrvas nõelaga istunud ja rütmiliselt nõela mu kuulmekilesse surunud. Aga alla me jõudsime ja õhtuks läks kõrv isegi lukust lahti. Siis veel 1,5 h rongis, et jõuda Gold Coastile, mis sarnaneb rohkem Miami või Las Vegasega, kui ülejäänud Austraaliaga. Ja väikses Helensvale linnakeses tulidki meile vastu Nikki ja Stacee, meie järgmised võõrustajad. Nad on kaks toredat naist, kes on teineteist leidnud ja kasvatavad koos Nikki 12-aastast poega Sami. Hetkel on neil käsil projekt, mille tulemusena peaks ka Stacee lapse kunagi saama. Mann muudkui küsib, kumb neist mees on ja tavaliselt on see nii ilmne, aga nende puhul mina ei saagi aru, kumb. Nikki töötab aegajalt turvamehena ja Stacee kaks päeva nädalas kuskil retseptsioonis. Ülejäänud elamisraha osas aitab riik. Sellised hästi lihtsad inimesed, vaadates nende delfiinikollektsiooni ja rebimis-kleepimis-lõikamishobi, tundub vahel isegi, et veidi totud (vabandust, aga nii vahel tõesti tundub!). Samas on nad äärmiselt heatahtlikud, sõbralikud ja abivalmid. Elame väikses majas otse metsa ääres. Ja sellel põhjusel ongi meie aiatagune õhtul erinevas suurused kängurudest ja vallabitest kirju. Aeg-ajalt pidi maja taga puu otsas koala istuma ning aegajalt (minu rõõmuks pigem suvel) eksib siia aeda ka mõni madu ära. Nikki ja Stacee on siit leidnud ainult ilma mürgita puumadusid, aga ühele naabrile tuli ühel päeval tuppa külla oma 15 cm läbimõõduga elukas ning teisele Austraalia üks mürgisemaid madusid. Veidi jube, kui aus olla, aga kui inimesed siin elada saavad, siis saan mina siin ka paar nädalat külas olla. Igatahes, kui on madu aias või toas, siis kutsutakse välja maomees, kes mao minema kupatab. Selline teenus siin!

Õhtul käisime siinset põhikohta, Surfers paradise´I vaatamas. Seal oli käimas käsitöölaat, poed ja kohvikud olid kõik lahti ja rahvast täis, melu missugune. Käisime ka läbi ühest väiksest lõbustuspargist, kus Mann batuudil nööride otsas megakõrgeid hüppeid tegi. Viimane kord, kui me talle Eestis seda proovisime, ta kartis. Aga seekord oli nii kõva mutt, et ütles, et mina mingu üldse eemale, tema tahab, et üks kohapeal töötav noormees teda aitaks. Peale seda seiklust oli ta adrenaliinist nii pungil, et nõudis häälekalt, et Henri temaga läheks sellisele atraktsioonile, kus 2 inimest kinnitatakse kõvasti toolidele ja paisatakse kõrgele kõrgele tohutu kiirusega õhku ja siis hakkavad nad maa ja taeva vahel pendeldama ja keerlema. Ma hästi ei usu, et talle see tegelikult ka meeldiks, aga mine sa hullu tea.

Tore on see, et Mannile jääb inglise keel siiski veidi kluge. Ühel päeval mängis ta midagi ja teatas, et tema on hetkel "New Zealandil". Aegajalt hõikab ta meile midagi näidata tahtes "Look!" ja "please", "thank you", "hello" jne on juba igapäevased. Terve rida loomanimesid, mõned numbrid jne on juba ka poolselged. Nii et täitsa läheb! Ja veel üks Manni-uudis, mis mind kohutavalt rõõmustab – alates tänasest on Mann ametlikult sushi-sõprade klubi liige. Nüüd saame vahel lõunaks sushit süüa, kui isu on ja ei pea muretsema, kust siis Mann süüa saab.

Koduloomad - mustad luiged ja kirju kana

Uskumatud numbrid, kas pole. Päris täpsed need arvud ei ole, aga umbkaudu lammaste-inimeste vahekord siin selline on, vähemalt meie Christchurchi peremehe Richardi sõnul. Niisiis, peale kotivargust ja koti õnnelikku kättesaamist sõitsime Christchurchi, Uus-Meremaa lõunasaare idakaldal asuvasse umbes Tartu mastaabis linna. Saime kätte oma rendiauto ning kõndisime väheke vanalinnas ringi. Pagana külm oli. Lõunat sõime 2 aastat Koreas elanud Guy soovitusel Korea restoranis ja jäime täitsa rahule. Kuna meie uus pere, Nikki, Richard ja nende kaks poega Caleb (10) ning Saxon (9), ei saanud meid enne kl 18 vastu võtta, sõitsime ülejäänud päeva mööda lõunasaart ringi. Käes oli meil selle piirkonna gurmeekaart, millel kaardistatud kõik kohad, kus saab midagi põnevat näha, maitsta või osta ja mis puudutab veini või toitu. Kaart ei olnud just maailma paremini tehtud ja nii käisime kokku kolmes kohas – ühes mahepuu- ja köögivilju kasvatavas ettevõttes, ühes väikses juustutöökojas ning Mudhouse nimelises veinikeldris. Uus-Meremaal ei ole veinikeldrite kammimine üldse nii lõbus tegevus, kui Euroopas, kuna degusteerimise eest võetakse raha, kohe nii umbes 40 eek J. Meie jõudsime aga nii vähe enne sulgemist, et täisdegustatsiooni läbida ei jõudnud ja saime kõiki veine, mida soovisime tasuta proovida. Siinsed Rieslingud on üle prahi, seda võme küll väita!

Õhtuhämaruses leidsime linnalähedaselt teelt üles ka väravad, mis kuulusid meie võõrustajatele. Sõitsime ette, väravad avanesid ning meie sattusime imeilusasse parki… ja eemalt paistis valge loss. Ausõna, jumala loss! Park ilusam kui botaanikaaed. No vot ja seal meie pere elaski. Pere koosnes lisaks neljale mainitud inimesele veel bokser Baxterist, kass Lillyst, kahest mustast luigest, hulgast kanadest, ühest musta-valge kirjust kukest, ühest papagoist, kahest veisest, kahest eeslist, kahest seast, ühest kitsest, kolmest neoonkollase nokaga hallist hanest ja kahest pikasulelisest hanest. Kui ma nüüd kedagi ära ei unustanud! Pereema lihtsalt armastab loomi ja kõik need loomad on neil lihtsalt koduloomadeks!

Saime endale hiiglasliku magamistoa eraldi vannitoaga. Sõime õhtuks Nikki valmistatud lõhepastat, jõime veini ja tutvusime. Teisel hommikul tegime tuuri terves pargis, söötsime loomasid ja sõitsime Christchurchi, et talutoodangu turgu külastada. Olime veidi liiga hilised ja turg oli juba kinni, selle asemel käisime hoopis Christchurchi vanimas säilinud majas muuseumis ning metsas (keset linna), kus elavad kiivid (need linnud), kes aga päevasel ajal end näole ei anna. Edasi külastasime ühte teist huvitavat kohta – ajaloolisse ülikoolihoonesse on tehtud hulk kunstipoode ning kunstnike avatud ateljeesid. Ümberringi toimub nädalavahetusel toidu- ja käsitöölaat. Me ei lasknud end vihmast segada ja sõime laadalt ostetud hõrgutisi. Kõige uusmeremaalikum neist oli väikestest kalamaimudest omlett võileiva vahel. Pärast jalutasime veel pikalt botaanikaaias, aga ma jäin siiski endale kindlaks, et meie võõrustajate aed on ilusam. Õhtul võtsime veined ja õlled ning istusime vihma käes õues suures kuumaveebasseinis. Õhtul näitas Henri värskele kitarriõpilasele Saxonile, mida kitarriga saab peale hakata. Ja sai ise ka sealjuures veidi oma rõõmuks tinistada. Rannap ja urbid tulid ka esitlemisele, kui kodumaise muusika head näited!

Pühapäeval olime targemad ning sõitsime juba vara välja, et jõuda Oxfordi külakeses toimuvale talukaubaturule. Turg oli pisike, aga huvitavat kraami täis – kodutehtud moosid, kastmed, pirukad, lihad, köögiviljad, mesi jne. Peale turgu sõitsime Ashley linnakesse, kuna seal toimusid Saxoni rugbymeeskonna hooaja viimase mängud. Oli täitsa põnev, isegi mina karjusin täiest kõrist oma meeskonnale kaasa. Meie omad võitsid ja Saxon oli kahtlemata mängu parim mees. Samal päeval toimus veel teinegi mäng – 43-aastane Richard mängis hooaja ainukest üle 35-aastaste mängu. Küll see oli jube vaatepilt, täiskasvanud mehed, mitte üleliia atleetlikud, jooksid üksteist pikali, lennutasid kõrgele ja kaugele, trampisid mitmekesi korraga teineteise peas jne. Mäng lõppes Richardi liigesest väljunud näpu ja haiglassesõiduga. Kui sõrm paigas, olime kõik oodatud tasuta hangile (juba kolmas meie jaoks 3 nädala jooksul).

Esmaspäeva hommikul pakkisime asjad, et asuda teele paljukiidetud Akaroasse, mille meie Samoa-sõbrad Guy ja Evie korraldanud olid. Guy vanematel on Uus-Meremaa ainsas ajaloolises prantslaste asulas Akaroas maja, kus järgmisel aastal avab uksed tema kokakool – Lighthouse Cooking School. Meie olime viimased külalised selles suvemajas, enne kui ehitus pihta hakkab. Sõit oli imeilus, üle mägede ja läbi orgude, vahel pilvede kõrguselgi. Akaroa on armas väike linnake, tänava-, poe- ja kohvikunimed on kõik prantsuse keeles. Suvel võib hommikuti lahesopis näha delfiine vees hüppamas , talvel on puud lehes ja õites ning linnud laulavad ilusaid laulukesi. Leidsime kõrgelt kõrgelt mäenõlvalt oma majakese ja aias askeldava Rosie, Guy ema. Rosie näitas meile oma viljapuid täisistutatud aeda ja rääkis plaanidest. Käisime ka Akaroa muuseumis, kus töötab Evie ema Suzie, ja tutvusime ka temaga. Õhtul võtsime endale veini, mina tegin üle pika aja süüa ning nautisime imelist vaadet öötuledes merelahele.

Terve teisipäeva läks meil sõitmise peale. Lahkusime oma Akaroa kodust ca 12 paiku päeval ja kohale ööbimispaika jõudsime alles kl 21. Piinlik lugu küll, aga midagi ei olnud teha – peatusi me peaaegu ei teinudki, lihtsalt tee oli nii pikk ja käänuline. Nii et oma viimast kodu me kuigipalju tundma ei saanudki. Elasime kuskil Dunedini ja Queenstowni vahel väikses Waitahuna külas ajaloolises kullakaevanduste piirkonnas Yvonne ja Roberti juures, kes tulid mõne aasta eest lõunasaarele vaikust ja rahu nautima. Kahepeale on neil 10 last, kellest pooled elavad Austraalias. Yvonne tegeleb maalimisega ning Robert peab mõnepealist lihaveisekarja, on aktiivne Lions klubis ja ka Gideonis, kes on need head inimesed, kes üle maailma hotellitubadesse piibleid panevad. Hommikul kinkis Robert meilegi tee peale kaks väikest piiblikest kaasa. Robert sündis Inglismaal kolmelapselise pere vanima pojana. Isa läks pere juurest ära ja ema pidi lapsed internaatkooli saatma. Kooli kohta ütles Robert, et kõht ei olnud tal kunagi tühi, süüa oli alati, aga tihtipeale olid söögi sees prussakad ja ussikesed. Ühel päeval tuli ema Roberti juurde ja küsis, kas ta tahaks koos õe-vennaga Uus-Meremaale minna. Roberti arvates oli igal pool parem kui internaadis ja nii ta "jah" ütleski. Mõtles, et läheb sinna reisile ja tuleb varsti tagasi. Mida ta aga ei taibanud oli, et lootuses anda lastele Uus-Meremaal parem elu, andis ema allkirja, et loobub oma laste suhtes kõigist õigustest ja annab nad võõrale maale perre kasvama. Nii saadeti peale sõda lapsi Inglismaalt nii Austraaliasse, Uus-Meremaale kui Lõuna-Aafrika vabariiki. Uueks pereks osutus farm, kuhu oli lihtsalt lisa töökäsi vaja. 15-aastane Robert lahkus esimesel võimalusel farmist ja sai jalad alla. 9-aastane vend elas ematajäämist väga üle ja heitis veel aastakümneid hiljem emale tema käitumist ette. Õde jäi aga mingil põhjusel Inglismaale. Emaga kohtusid poised alles 8 aastat hiljem, kui emal õnnestus neile külla tulla. Õega kohtusid nad alles 40 aastat hiljem. Täna ütleb Robert, et ta on Inglismaal käinud, aga elada ta seal ei tahaks. Ja et lõppkokkuvõttes on hea, et ta Uus-meremaale sattus, kuna inglismaal ei oleks ta endale iial nii head elu lubada saanud. Uskumatud lood!

Hommikul kl 8 pidime juba sõitma hakkama, et mööda lumiste tippudega mägede külgi, sinka-vonka Queenstowni jõuda. Tuleb tunnistada, et meil jäi nii palju Uus-Meremaast avastamata. Siia tuleb kindlasti tagasi tulla, ja siis juba suvel. Inimesed on siin ütlemata toredad ja võime kindlalt väita, et meil on Uus-meremaal head sõbrad ootamas! Aga mütsid ja joped läksid kotti ja küll ma nautisin motet, et võib täitsa juhtuda, et meil ei ole neid enam selle reisi jooksul kasutada tarvis!