Suured seebimullid Darling Harbouris; Kuulus Sydney sild

Mann kevadlaadal; krevetivalik kalaturul

Meie kodu Michelle juures; kalaturu söögiplats

Ooperiteater ja meie ise selle ees

Lõhnavad jasmiiniõied; aborigeenist didgeridoomängija; tasuta jalgrattašõu
Sydney võttis meid vasti äsjasaabunud kevadega - linnud laulavad ja kõik lõhnab. Kõige kõvemini jasmiin. Lõhn on nii tugev, et aiaääres kasvav jasmiin lõhnastab meie teisel korrusel asuvat vannituba, mille aken on veidi paolil. Magnooliatel on hiiglaslikud heleroosad õied, kameeliad on just oma värvilised õied maha visanud ja päike paistab sinises taevas. Milline õnn!

Elama asusime Sydney äärelinna Michelle juurde, kes on ema poolt hiinlane, isa poolt uusmeremaalane ja üles kasvanud Hong Kongis. Tegeleb ta keskkonnakaitsmisega ning töötas viimati Pekingis. Hetkel läbib ta aastast täiendõppeprogrammi Sydneys ja elab oma vanemate hiiglaslikus majas. Vanemad on hetkel Michelle õel USA-s külas, nii et meie 4-s kasutada on suur maja superhästi varustatud köögiga. Ja arvestades, et Austraalia on vist küll maailma parima toiduvalikuga maa, olen mina üle pika aja oma kokkamiskirge rahuldanud. Lu banaanipannkooke saab juba näha, aga teised tekivad jõudu- ja aegamööda blogisse juurde.

Lugesin kellegi kirjeldust, et Sydney on nagu supermodell - ilus, stiilne, šikk... Ja just nii me tundsimegi Sydney suhtes juba siis, kui olime alles 5 minutit rongist väljas kesklinnas. Ilus ilm annab oma osa, uhked autod, kõrged läikivad hooned ja hästiriietatud inimesed teise osa ja meri arvukate valgete jahtidega kolmanda. Esimesel päeval käisime muidugi ja vaatasime kuulsa ooperiteatri üle. Ilus oli küll ja linnuke ka kirjas. Saime veel teada, et meil ei olnud ikka õrna aimu ka, kui kallis üks riik olla võib. Ja see muidugi meid just õnnelikuks ei tee. Näiteks linna sõitmine maksab ühele inimesele ligi 100 eek ühistranspordiga, tagasi teine sama palju. Kui linnas ringi ka liikuda tahad, korruta 2 või 3-ga. Aga pole hullu, elame üle! Teeme vahepeal puhkepäevi, lesime oma mõnusas kodus, ajame ajamata asju ja tõmbame hinge.

Eile oli meil pikem programm. Hommikul külastasime kohaliku piirkonna kevadlaata, kus olid kohalike koolide taidlejad lavale kupatatud, hulk lõbustuspargiatraktsioone kohale toodud ja mõned kohvikud üles ehitatud. Väga huvitav ei olnud, Mann sai ainult karuselliga sõita, mis on alati tore. Eriti kurb oli, kui äärmiselt püüdlik kooliorkester isegi jube tasakesi oma lookest mängis ja siis veel hiigelpikk kaubarong otse nende selja tagant mööda sõitis. Lapsed olid üpris hämmingus, aga punaste lokkidega dirigendihärra dirigeeris aina aktiivsemalt edasi, andes mänru, et tuleb edasi mängida, vaatamata sellele, et keegi midagi ei kuule. Sealt sõitsime omakorda edasi Sydney kalaturule. Oleme neid nüüd külastanud igas maailma otsas ja see siin tegi Niteroi omale ka silmad ette. Metsik, metsik valik, Austraalia on küll mereandide täielik tipp. Kõike seda värsket ja ilusat sai turult valmis küpsetatult osta ja turu veinipoest joogi kõrvale haarata. Turu kõrval, otse kail on päiksevarjudega lauad-toolid ning kõrval muruväljak, et kõike ostetut sealsamas kohe maitsta. Täielik kaif!

Edasi jalutasime Darling Harbourisse. Sydney on hirmkallis, aga siin on alati midagi vahvat täiesti tasuta toimumas. Nii vaatasime esimesel päeval ühte trikimeest üherattalisel jalgrattal, kelle šõu viimane number oli sõitmine maailma kõrgeimal üherattalisel - 12-jalga kõrgel (ma ei viitsi praegu välja otsida, palju see täpselt on meetites, aga kui kedagi huvitab, siis minu issi teab kindlasti peast :), igatahes hirmuäratavalt kõrge. Darling Harbouris vaatasime esmalt, kuidas üks härra hiiglaslikke seebimulle tegi ja siis jaapanlasest tuleneelajat. Mannile nad hirmsasti meeldivad. Muidugi kukub üht-teist ka esineja mütsi sisse, aga laias laastus on see siiski tasuta meelelahutus. Külastasime ka maailma kõige suurema ekraaniga IMAX kino, ehk siis 3D kino. Vaatasime filmi elust merepõhjas ja oli ikka võimas küll. Täpselt nagu ujuks ise nende mürgiste meremadude vahel (uhhh!).

Ja täna seiklesime Asutraalia kuulsaimale, Bondi Beachile. Täitsa lahe koht, täis mõnusat suminat ja melu. Päris palju hulle trotsisid külma tuult ja ujusid juba. Rand oli rahvast täis. Sealt marssisime oma 3 km edasi ja sõitsime tagasi kesklinna ühega siinsetest paljudest kiirpraamidest. Kahjuks läks poole sõidu pealt pimedaks ja nägime ilusat tuledesäras linna, aga mitte eriti palju muud peale värviliste tulede :).

Kavatsesime kolmapäeval edasi sõita, aga avastasime täna, et meie lend on alles laupäeval. Meil pole kohta, kus eladagi :). Homme hommikul püüame lennud ära muuta, eks näis, kas saab. Enne ärasõitu kavatseme võtta ette päris pika sõidu sinimägedesse, sisemaale.