Koduloomad - mustad luiged ja kirju kana

Uskumatud numbrid, kas pole. Päris täpsed need arvud ei ole, aga umbkaudu lammaste-inimeste vahekord siin selline on, vähemalt meie Christchurchi peremehe Richardi sõnul. Niisiis, peale kotivargust ja koti õnnelikku kättesaamist sõitsime Christchurchi, Uus-Meremaa lõunasaare idakaldal asuvasse umbes Tartu mastaabis linna. Saime kätte oma rendiauto ning kõndisime väheke vanalinnas ringi. Pagana külm oli. Lõunat sõime 2 aastat Koreas elanud Guy soovitusel Korea restoranis ja jäime täitsa rahule. Kuna meie uus pere, Nikki, Richard ja nende kaks poega Caleb (10) ning Saxon (9), ei saanud meid enne kl 18 vastu võtta, sõitsime ülejäänud päeva mööda lõunasaart ringi. Käes oli meil selle piirkonna gurmeekaart, millel kaardistatud kõik kohad, kus saab midagi põnevat näha, maitsta või osta ja mis puudutab veini või toitu. Kaart ei olnud just maailma paremini tehtud ja nii käisime kokku kolmes kohas – ühes mahepuu- ja köögivilju kasvatavas ettevõttes, ühes väikses juustutöökojas ning Mudhouse nimelises veinikeldris. Uus-Meremaal ei ole veinikeldrite kammimine üldse nii lõbus tegevus, kui Euroopas, kuna degusteerimise eest võetakse raha, kohe nii umbes 40 eek J. Meie jõudsime aga nii vähe enne sulgemist, et täisdegustatsiooni läbida ei jõudnud ja saime kõiki veine, mida soovisime tasuta proovida. Siinsed Rieslingud on üle prahi, seda võme küll väita!

Õhtuhämaruses leidsime linnalähedaselt teelt üles ka väravad, mis kuulusid meie võõrustajatele. Sõitsime ette, väravad avanesid ning meie sattusime imeilusasse parki… ja eemalt paistis valge loss. Ausõna, jumala loss! Park ilusam kui botaanikaaed. No vot ja seal meie pere elaski. Pere koosnes lisaks neljale mainitud inimesele veel bokser Baxterist, kass Lillyst, kahest mustast luigest, hulgast kanadest, ühest musta-valge kirjust kukest, ühest papagoist, kahest veisest, kahest eeslist, kahest seast, ühest kitsest, kolmest neoonkollase nokaga hallist hanest ja kahest pikasulelisest hanest. Kui ma nüüd kedagi ära ei unustanud! Pereema lihtsalt armastab loomi ja kõik need loomad on neil lihtsalt koduloomadeks!

Saime endale hiiglasliku magamistoa eraldi vannitoaga. Sõime õhtuks Nikki valmistatud lõhepastat, jõime veini ja tutvusime. Teisel hommikul tegime tuuri terves pargis, söötsime loomasid ja sõitsime Christchurchi, et talutoodangu turgu külastada. Olime veidi liiga hilised ja turg oli juba kinni, selle asemel käisime hoopis Christchurchi vanimas säilinud majas muuseumis ning metsas (keset linna), kus elavad kiivid (need linnud), kes aga päevasel ajal end näole ei anna. Edasi külastasime ühte teist huvitavat kohta – ajaloolisse ülikoolihoonesse on tehtud hulk kunstipoode ning kunstnike avatud ateljeesid. Ümberringi toimub nädalavahetusel toidu- ja käsitöölaat. Me ei lasknud end vihmast segada ja sõime laadalt ostetud hõrgutisi. Kõige uusmeremaalikum neist oli väikestest kalamaimudest omlett võileiva vahel. Pärast jalutasime veel pikalt botaanikaaias, aga ma jäin siiski endale kindlaks, et meie võõrustajate aed on ilusam. Õhtul võtsime veined ja õlled ning istusime vihma käes õues suures kuumaveebasseinis. Õhtul näitas Henri värskele kitarriõpilasele Saxonile, mida kitarriga saab peale hakata. Ja sai ise ka sealjuures veidi oma rõõmuks tinistada. Rannap ja urbid tulid ka esitlemisele, kui kodumaise muusika head näited!

Pühapäeval olime targemad ning sõitsime juba vara välja, et jõuda Oxfordi külakeses toimuvale talukaubaturule. Turg oli pisike, aga huvitavat kraami täis – kodutehtud moosid, kastmed, pirukad, lihad, köögiviljad, mesi jne. Peale turgu sõitsime Ashley linnakesse, kuna seal toimusid Saxoni rugbymeeskonna hooaja viimase mängud. Oli täitsa põnev, isegi mina karjusin täiest kõrist oma meeskonnale kaasa. Meie omad võitsid ja Saxon oli kahtlemata mängu parim mees. Samal päeval toimus veel teinegi mäng – 43-aastane Richard mängis hooaja ainukest üle 35-aastaste mängu. Küll see oli jube vaatepilt, täiskasvanud mehed, mitte üleliia atleetlikud, jooksid üksteist pikali, lennutasid kõrgele ja kaugele, trampisid mitmekesi korraga teineteise peas jne. Mäng lõppes Richardi liigesest väljunud näpu ja haiglassesõiduga. Kui sõrm paigas, olime kõik oodatud tasuta hangile (juba kolmas meie jaoks 3 nädala jooksul).

Esmaspäeva hommikul pakkisime asjad, et asuda teele paljukiidetud Akaroasse, mille meie Samoa-sõbrad Guy ja Evie korraldanud olid. Guy vanematel on Uus-Meremaa ainsas ajaloolises prantslaste asulas Akaroas maja, kus järgmisel aastal avab uksed tema kokakool – Lighthouse Cooking School. Meie olime viimased külalised selles suvemajas, enne kui ehitus pihta hakkab. Sõit oli imeilus, üle mägede ja läbi orgude, vahel pilvede kõrguselgi. Akaroa on armas väike linnake, tänava-, poe- ja kohvikunimed on kõik prantsuse keeles. Suvel võib hommikuti lahesopis näha delfiine vees hüppamas , talvel on puud lehes ja õites ning linnud laulavad ilusaid laulukesi. Leidsime kõrgelt kõrgelt mäenõlvalt oma majakese ja aias askeldava Rosie, Guy ema. Rosie näitas meile oma viljapuid täisistutatud aeda ja rääkis plaanidest. Käisime ka Akaroa muuseumis, kus töötab Evie ema Suzie, ja tutvusime ka temaga. Õhtul võtsime endale veini, mina tegin üle pika aja süüa ning nautisime imelist vaadet öötuledes merelahele.

Terve teisipäeva läks meil sõitmise peale. Lahkusime oma Akaroa kodust ca 12 paiku päeval ja kohale ööbimispaika jõudsime alles kl 21. Piinlik lugu küll, aga midagi ei olnud teha – peatusi me peaaegu ei teinudki, lihtsalt tee oli nii pikk ja käänuline. Nii et oma viimast kodu me kuigipalju tundma ei saanudki. Elasime kuskil Dunedini ja Queenstowni vahel väikses Waitahuna külas ajaloolises kullakaevanduste piirkonnas Yvonne ja Roberti juures, kes tulid mõne aasta eest lõunasaarele vaikust ja rahu nautima. Kahepeale on neil 10 last, kellest pooled elavad Austraalias. Yvonne tegeleb maalimisega ning Robert peab mõnepealist lihaveisekarja, on aktiivne Lions klubis ja ka Gideonis, kes on need head inimesed, kes üle maailma hotellitubadesse piibleid panevad. Hommikul kinkis Robert meilegi tee peale kaks väikest piiblikest kaasa. Robert sündis Inglismaal kolmelapselise pere vanima pojana. Isa läks pere juurest ära ja ema pidi lapsed internaatkooli saatma. Kooli kohta ütles Robert, et kõht ei olnud tal kunagi tühi, süüa oli alati, aga tihtipeale olid söögi sees prussakad ja ussikesed. Ühel päeval tuli ema Roberti juurde ja küsis, kas ta tahaks koos õe-vennaga Uus-Meremaale minna. Roberti arvates oli igal pool parem kui internaadis ja nii ta "jah" ütleski. Mõtles, et läheb sinna reisile ja tuleb varsti tagasi. Mida ta aga ei taibanud oli, et lootuses anda lastele Uus-Meremaal parem elu, andis ema allkirja, et loobub oma laste suhtes kõigist õigustest ja annab nad võõrale maale perre kasvama. Nii saadeti peale sõda lapsi Inglismaalt nii Austraaliasse, Uus-Meremaale kui Lõuna-Aafrika vabariiki. Uueks pereks osutus farm, kuhu oli lihtsalt lisa töökäsi vaja. 15-aastane Robert lahkus esimesel võimalusel farmist ja sai jalad alla. 9-aastane vend elas ematajäämist väga üle ja heitis veel aastakümneid hiljem emale tema käitumist ette. Õde jäi aga mingil põhjusel Inglismaale. Emaga kohtusid poised alles 8 aastat hiljem, kui emal õnnestus neile külla tulla. Õega kohtusid nad alles 40 aastat hiljem. Täna ütleb Robert, et ta on Inglismaal käinud, aga elada ta seal ei tahaks. Ja et lõppkokkuvõttes on hea, et ta Uus-meremaale sattus, kuna inglismaal ei oleks ta endale iial nii head elu lubada saanud. Uskumatud lood!

Hommikul kl 8 pidime juba sõitma hakkama, et mööda lumiste tippudega mägede külgi, sinka-vonka Queenstowni jõuda. Tuleb tunnistada, et meil jäi nii palju Uus-Meremaast avastamata. Siia tuleb kindlasti tagasi tulla, ja siis juba suvel. Inimesed on siin ütlemata toredad ja võime kindlalt väita, et meil on Uus-meremaal head sõbrad ootamas! Aga mütsid ja joped läksid kotti ja küll ma nautisin motet, et võib täitsa juhtuda, et meil ei ole neid enam selle reisi jooksul kasutada tarvis!