Imelised flamingod
Tõeline gaucho
Peale kohutavat vihma ja Henri hambaoperatsiooni veetsime oma pere keskis järgmise päeva Temaikeni loomaaias, õigemini biopargis, nagu nad seda ise nimetavad. Tuleb tunnistada, et see oli minu senise elu kõige ilusam ja meeldivam loomaaed - loomi ei ole küll väga palju, aga nad nägid välja täiesti stressivabad, ilusa karva(või sule)kasukaga, eluga rahulolevad. Puuripiirded olid ehitatud kuidagi eriti kavalalt, nii et oli tõesti tunne, nagu viibiksid otse loomade keskel. Eriti uhked olid erkoranzid flamingod. Ka akvaarium oli võimas - erinevat sorti suured haid ujusid ümberringi, klaasist olid nii seinad kui lagi. Väga lahe. Kahjuks ei saanud me külastada aga 360 kraadise vaatega kino. Arvake ära, miks see suletud oli... ikka seagripp, mis muud. Temaikenis proovisime ära ka Argentiina maailmakuulsad jäätised. Tuleb tunnistada, et tegid isegi Regatile silmad ette :).
Õhtul oli boliivlannast Norma sünnipäev. Paola tõi kingi, Paola ema tuli külla ja mina valmistasin ahjupraadi sealihaga (kartulite, paprika, küüslaugu, porgandi ja sibulatega), kõrvale lihtsat salatit tomatist, sibulast ja petersellist. Magusaks šokolaadikoogi värskete maasikatega. Kõik muudkui kiitsid, minul suu kõrvuni. Rõõm kuulda muidugi. Üüratu kogus praadi söödi viuhti ära, ise nägin, kuidas perenaine viimaseid liplesid salaja köögis noolimas käis. Ja nüüd Gaston muudkui räägib kõigile, mis ma süüa tegin ja loeb alati isegi koogiretsepti üksikasjalikult üles. Nii et meie kodumaine köök osutus väga popiks.
Ja siis saabus külm. Öösiti 0-lähedane olukord, ka toas. Nina tahab vägisi ära kukkuda, suust tuleb hingeauru, magame sokkide, kampsuni, siidist magamiskoti ja 4 tekiga. :). Paranemismärke ilm ei näita. Ilmateade ka mitte. Loodame, et Tšiilis on parem ilm, aga kahtlustame, et see lootus on liigne optimism.
Järgmisel päeval käis Gastoni isa külas. Nimi Alfred, ema sakslanna ja isa ungarlane. Väga muhe sell. Rääkisime siis siin inglise-saksa segakeelt. Alfred on elanud nii Mehhikos kui Peruus. Aga parimaks peab siiski oma Argentiinat. Käis meid siin tänagi otsimas ja oli väga pettunud, et meid kodus pole.
Ah jaa... kuidas me ikka veel siin oleme. Pidime ju neljapäeval, st 9.ndal juulil, Argentiina iseseisvuspäeval sõitma edasi Azuli, kaugele kaugele. Aga (õnneks enne bussipiletiostu) saime oma Azuli võõrustajalt kirja, et ta on parajasti väga õnnelik, sest talle saabus ootamatult külla tema vend perega ja nüüd meie enam ei mahu. Tõesti vahva! :). Aga ok, pole hullu, me oleks ka oma õdede perede üle palju õnnelikum, kui selle Azuli proua üle. Igatahes pakkus siis Paola, et võime siin veel olla ja nendega koos üht-teist ette võtta. Arutasime asja veidi ja otsustasime oma mugavas (aga väga külmas) toakeses edasi pesitseda.
Tõeline gauchoPeale kohutavat vihma ja Henri hambaoperatsiooni veetsime oma pere keskis järgmise päeva Temaikeni loomaaias, õigemini biopargis, nagu nad seda ise nimetavad. Tuleb tunnistada, et see oli minu senise elu kõige ilusam ja meeldivam loomaaed - loomi ei ole küll väga palju, aga nad nägid välja täiesti stressivabad, ilusa karva(või sule)kasukaga, eluga rahulolevad. Puuripiirded olid ehitatud kuidagi eriti kavalalt, nii et oli tõesti tunne, nagu viibiksid otse loomade keskel. Eriti uhked olid erkoranzid flamingod. Ka akvaarium oli võimas - erinevat sorti suured haid ujusid ümberringi, klaasist olid nii seinad kui lagi. Väga lahe. Kahjuks ei saanud me külastada aga 360 kraadise vaatega kino. Arvake ära, miks see suletud oli... ikka seagripp, mis muud. Temaikenis proovisime ära ka Argentiina maailmakuulsad jäätised. Tuleb tunnistada, et tegid isegi Regatile silmad ette :).
Õhtul oli boliivlannast Norma sünnipäev. Paola tõi kingi, Paola ema tuli külla ja mina valmistasin ahjupraadi sealihaga (kartulite, paprika, küüslaugu, porgandi ja sibulatega), kõrvale lihtsat salatit tomatist, sibulast ja petersellist. Magusaks šokolaadikoogi värskete maasikatega. Kõik muudkui kiitsid, minul suu kõrvuni. Rõõm kuulda muidugi. Üüratu kogus praadi söödi viuhti ära, ise nägin, kuidas perenaine viimaseid liplesid salaja köögis noolimas käis. Ja nüüd Gaston muudkui räägib kõigile, mis ma süüa tegin ja loeb alati isegi koogiretsepti üksikasjalikult üles. Nii et meie kodumaine köök osutus väga popiks.
Ja siis saabus külm. Öösiti 0-lähedane olukord, ka toas. Nina tahab vägisi ära kukkuda, suust tuleb hingeauru, magame sokkide, kampsuni, siidist magamiskoti ja 4 tekiga. :). Paranemismärke ilm ei näita. Ilmateade ka mitte. Loodame, et Tšiilis on parem ilm, aga kahtlustame, et see lootus on liigne optimism.
Järgmisel päeval käis Gastoni isa külas. Nimi Alfred, ema sakslanna ja isa ungarlane. Väga muhe sell. Rääkisime siis siin inglise-saksa segakeelt. Alfred on elanud nii Mehhikos kui Peruus. Aga parimaks peab siiski oma Argentiinat. Käis meid siin tänagi otsimas ja oli väga pettunud, et meid kodus pole.
Ah jaa... kuidas me ikka veel siin oleme. Pidime ju neljapäeval, st 9.ndal juulil, Argentiina iseseisvuspäeval sõitma edasi Azuli, kaugele kaugele. Aga (õnneks enne bussipiletiostu) saime oma Azuli võõrustajalt kirja, et ta on parajasti väga õnnelik, sest talle saabus ootamatult külla tema vend perega ja nüüd meie enam ei mahu. Tõesti vahva! :). Aga ok, pole hullu, me oleks ka oma õdede perede üle palju õnnelikum, kui selle Azuli proua üle. Igatahes pakkus siis Paola, et võime siin veel olla ja nendega koos üht-teist ette võtta. Arutasime asja veidi ja otsustasime oma mugavas (aga väga külmas) toakeses edasi pesitseda.
Uksumatu nahkhiir; Surikaat, jube lahe sell; megailusad flamingod
Minu lemmikud; Manni lemmik
Niisiis valmis plaan külastada iseseisvuspäeval kõik koos ühte estanciat (rikast farmi), kus antakse korralik ülevaade gauchode elust-olust ja Argentiina folkloorist. Paola helistas ette, et ta on giid ja saabub tähtsate külalistega ja vajab parimat lauda. Veeresimegi siis lõunaks kohale ja laud oli otse lava kõrval. Super. Laual salatid, kogu parillada liha-rivi ja iseseisvuspäevale omane rahvussupp locro (ubade ja maisiga, väga maitsev muide). Veini voolas ojadena. Üksteise järel tulid esitusele kõigi Argentiina piirkondade laulud ja tantsud. Äärmiselt hea muusika ja rütmikad-elavad tantsud tuleb tunnistada. Vahepeal piinati rahvast ja meil Henriga õnnestus rahvusvahelisele seltskonnale Kungla Rahva võlusid tutvustada. Õnneks järgnes meile üks sakslane, kes kõlas veel kohutavamalt. :). Kohvi juurde üks vägev tango ja siis haarasid tantsijad rahva tantsuplatsile. Arvake ära, kes esimesena lavale lennutati - ikka minu Henri. Naine oli talle nabani, aga tants tuli hästi välja.
Henri söödab kitsesid; tantsutüdruk rabas Henri tantsima; Don Silvano estancia peahoone
Lõuna estancias; loomaaias, mõned leebemad loomad jalutasid inimeste vahel ringi
Tango; rahvuslikud tanstsud
Gaucho Henri; Gauchode silmarõõm Juta; magusa saiakese jagaja estancias
Edasi demonstreeriti gauchode võimeid hobuste seljas. Kõige lahedam oli võistlus, kus gauchod kihutavad võidu läbi kaare, mille külge on kinnitatud väiksed "sõrmused" ja peavad nende käes olevad tokikesed rõngast läbi torkama. Kes rõnga kätte saab, võib selle anda rahva seast enda väljavalitud naisele, see peab gauchole musi tegema ja naise kaaslane peab hobusele omakorda musi andma. Üks oli naisgaucho ja arvake ära, kellele tema oma rõngakese andis. Muidugi minu Henrile. Gaucho sai oma musi kätte, aga ainuke jama oli, et tema hobune ei olnud minu omast kuigi huvitatud. Nii ma saatsin talle ühe õhusuudluse. :)
Pärast sai sõita hobustega, vankriga, juua keedetud matet (täitsa hea tee), süüa magusaid pirukaid, niisama estancias ringi vaadata ja koju minna. Väga vahva iseseisvuspäev!
Hobused Don Silvano estancias; gauchod, kõige parempoolselt (ainukeselt naisgaucholt) sai Henri sõrmuse ja musi :)
Täna hommikul sõitsime Henri ja Manniga mingisse 2 tunnise sõidu kaugusel asuvasse linnakesse, San Pedrosse. Kunagi jäi see jõe ääres asuv linnake otse Paraguaysse minevate laevade teele ja oli seetõttu väga jõukas. Seda oli ka hästi näha, majad olid uhked ja ilusad. Jalutasime veidi ringi, sõime lõunat ja külastasime apelsini-ja virsikufarmi Campina, mida peab eks-ajakirjanikest abielupaar. Väga ilus kohakene. Oli selline tore päev, aga samas midagi hullult erilist ka ette ei võtnud.
Campina apelsiniistanduses * 2
Teadmiseks Argentiinasse reisijatele - tundub, et hambaravi on siin riigis täitsa tasemel, Henri igatahes jäi seekord ellu :). Aga aega tuleb siinkandis kõvasti varuda, ja kannatust ka. Inimesed lihtsalt venitavad aega. Nad ei saa ega saa minema. Tavaliselt seisab meie paraadmundris pere juba tund aega enne maja ees, kui teised majast väljuma saavad. Vahel ootame toas isegi ära, kuni kõigil neil on saapad jalas ja joped seljas ning lähme alles siis maja ette seisma. Ja ikka läheb neil millegipärast veel vähemalt pool tunnikest. Täna hommikul oli eriti hirmus, sest meil olid suhteliselt kallid bussipiletid ostetud ja Paola ütles, et peaksime hiljemalt 10.20 kodust sõitma hakkama. Aga kl 10.30 sõi Sol veel rõõmsalt hommikust ja siis saabus külla sõber kuubalane. Muidugi läks suuremaks jutuajamiseks, nagu neil siin alati ja kõigiga läheb - poemüüjaga, turvamehega, uksehoidjaga jne. Asjaolu, et parajasti väga kiire on, ei mängi siinjuures mingit rolli. Imekombel me igatahes bussi peale jõudsime. Ju tuli bussijuhile ka sõber Kuubast hommikul külla! :)
02:28 |
Category:
Argentiina
|
3
comments
Comments (3)
Tere kullakesed!
nii ägedad seiklused ja nii ilusad värvilised pildid. Kahju, et Henril see hammas valutama hakkas, kas seda mitte siin enne minekut just ei remonditud? Mann on ikka omas elemendis "väike printsess" Meil on kõik enam-vähem ok. Laupäeva õhtu, käisime saunas ja nüüd lapsed magavad. Ilm on selline, et aru ei saa, sajab ja siis on ilus ja siis jälle külm,nõme. Teisipäeval läheme Maigi sünnipäevale. Hucki jõelaevaga emajõele. Reedel lähen pulma siis. Emme ka tuleb tuleve nv Tartusse 4 päevaks. Olge siis terved ja meie poolt suured kallistused.
Tere Evake, Henri hambast oli algul kahju jah, aga tegelikult l2ks nii kiirelt yle, et ei saanud arugi (mina siis :)). Enne minekut sai teda jah veic ka ehitatud, aga mitte kuigi edukalt. Kahju, et teil ilm ikka selline eestimaine on. 6nnitle siis pruutpaari ka meiepoolt. Maigit ka muidugi. Vanaemat on kodust v6imatu tabada, tema on vist teist k6ige tihedama graafikuga sell :). Tervita k6iki, Alondrale ja Alexile k6vad kallistused.
Mõnusad pildid ja jutud! Neid võiks kohe iga päev lugeda . Tervitused Kahupealt.