Kasutasime oma Argentiina-aja lõpus veel veidi võimalust elada Paola ja Gastoni toredas peres ning veetsime seal ka nädalavahetuse. Laupäeval logelesime niisama, kl 23 saabusid külalised. Sofia, kes meid esmaspäeva hommikul oma autoga Buenos Airesesse transportima pidi, tuli meiega enne sõitu veidi kohtuma. Järgmisel õhtul pidime kogu kambaga Sofiale külla minema ja empanadasid tegema, aga teda lihtsalt ei olnud kodus. Kummalised kombed! Meie olime aga välja uurinud, et Argentiinas müüakse loomanahkasid (suuri, elutoa vaibaks sobivaid) uskumatute hindadega, ja olime otsustanud ühe sellise endale suveniiriks osta. Nii võtsime pühapäeval kogu kambaga taas ette reisi Tigresse ja tõime naha ära.
Raudnaskid Tigres
Esmaspäevaks oli meil suurepärane plaan - Sofia viib meid hostelisse (America del Sur, soojendusega!!!) , siis lohistame loomanaha postkontorisse ja siis külastame Recoleta surnuaeda ja õhtustame Peruu restoranis. Suurepärane plaan, auinult kahjuks ainult selleks, et tõestada, kui mõttetu on selliseid plaane teha. Niikuinii läheb kõik teisiti! Hostelisse jõudsime hilja ja näljasena, peale lõunat hakkasime loomanahaga ringi rallima, postkontor pidi olema "nii lähedal!". Issake, kuidas me kõmpisime, kaelas rippus fotokas, seljas hiiglaslik nahk (kotis muidugi), lisaks muu kokkuostetud pudi-padi, mis posti pidi minema. Aga kohale me jõudsime. Ootasime ära ka kogu 50-pealise järjekorra. Aga siis teatas tädi meile, et üle 2 kg pakke sellest postkontorist saata ei saa. Aga... on teine postkontor, siinsamas lähedal (muidugi, muidugi)! ... aga see just suleti. Nii et tulge homme jälle! Kell hakkas juba 18 saama ja meie olime maru väsinud. Võtsime takso ja viisime loomanaha sama targalt hotelli tagasi. Peruu restorani asendas väike piknik suurel hotellivoodil Mendoza veini, värske saia, juustu, salaami, kirsstomatite ja grillitud paprikatega. Oi me kütsime toa soojaks, võtsime sellest küttesüsteemist viimast. Ja kuuma vett kasutasime ka kogu raha eest! Täielik luksus.

Täna hommikul pakkisime oma loomanaha ja muu pudi-padi taas kotti ning asusime Tšiili poole teele. Lend oli super ja meelelahutus nii tasemel, et ma ei raatsinud vaatamata hirmsale unekale sõbagi silmale lasta. Vahepeal täitsime hunniku pabereid, kus pidime kirja panema, ega me midagi kurja maale ei too. Meil sellist plaani polnud. Mann magas terve tee ja tema võileib jäi seega söömata. Lennuk juba maandus, kui Mann ärkas. Arvas, et ta tahaks varsti oma võileiba süüa küll. Panime selle siis minu käekotti ja asusime Tšiili pinnale astuma. Henri ja Mann ootasid pagasit, mina käisin tualetis. Ja kui ma tagasi tulin, nuuskisid imearmsad labradorid koos mitte nii armsate tollitöötajatega Manni seljakotis. Ja kui mina lähemale tulin, siis nuuskisid nad juba eriti näljaselt minu koti kallal. Mõtlesin, et nad otsivad narkootikume ja ütlesin, et mul pole siin muud kui võileib. Ja oligi korras, minu paber, kus ma muidugi võileiba ei deklareerinud (sel hetkel polnud mul võileivast ju veel aimugi) rändas tolliametniku tagataskusse ja meie kallal hakati edasist uurimist läbi viima. Rääkisin ära, kuidas asi oli magava Manni ja tema võileivaga. Täitsime hunniku pabereid, vandusime, et muud meil kottides pole, saatsime oma kotid röntgenmasinasse, istusime ja ootasime ja läksime siis kohtuotsust kuulama. Seinal rippusid numbrid judisemapanevate trahvinumbritega ja meie tegime õnnetut nägu. Õnneks on siinsetel ametnikel siiski kaine mõistus täiesti olemas ja me pääsesime seekord hoiatusega (paari õuna ja banaaniga maale saabunud proual kõrvallauas nii hästi ei läinud). Hiljem hakkas meile aina uusi asju meenuma, mis meil kotis olid - 1 croissant, 2 šokolaadi, tükike Argentiina juustu, väike pudel Vana Tallinnat, tuub sinepit ja hiiglaslik loomanahk (konfiskeeritud sarvesid nägime küll ja küll, tea kas loomanahadki lubatud olid). Selle kõige eest oleks trahvisumma meie reisi kuueelarveni ulatunud. Enam sellist nalja ei tee, ausõna! Loomanahk peab ka Tšiili posti vahendusel lähipäevadel Eesti poole teele asuma, sekeldusi temaga küllalt juba olnud.

Aga nüüd oleme siis Tšiilis. Muud veel eriti ei tea, kui et toidukaup on sama kallis, kui Eestis kõige kallimatel aegadel. Vein on kallim kui Argentiinas, aga palju odavam, kui Eestis. Elame väga huvitavate inimeste juures - kirjanik Suzie ja muusik Carl Hammond. Nad on elanud Austraalias, Kanadas, mitmel pool USA-s, Inglismaal ja nüüd otsustasid end sisse seada Tšiilis. Nendega jutuajamine on nii huvitav, et muudkui kuulad ja kuulad ja jäädki kuulama. Homme lähme viskame pilgu peale Santiago linnale. Linna ümbritsevad hiiglamakõrged lumega kaetud mäed on siin kõikjale näha, nagu kahjuks ka õhureostus, mis orus paikneva linna kohalt kuhugi minna ei taha.

Comments (5)

On 15. juuli 2009 09:12 , Eva ütles ...

Tere armsad võileiva-huligaanid :)! Nii jube lugu selle Tsiili tolliga! Hea, et sekeldus sellise lõpu sai! Mul oli juba seda lugedeski hirm naha vahel, ei kujuta ettegi, mida teie võisite tunda. Kui kaua see nende otsuse tegemine aega võttis? Uhh, hea õppetund ikka (eriti, et see tasuta oli)!
Kui vähegi viitsid, siis võiksid Suziest ja Carlist siin pikemalt kirjutada, tahaks isegi nende põnevatest juttudest osa saada. Ma arvan, et Naistelehte pole mõtet seda maasikat jätta, seal on lood nii lühikesed, et ei saa hakata jutu juures mõnulemagi, kui juba saab otsa. Nad võiksid sulle ikka rohkem leheruumi anda.
Mina olen alates tänasest jälle tööl. Väga hirmus polnudki vara ärgata ja seltskond on tööl endiselt tore :) See teeb rõõmu!

Musikallipalli,
Eva-U

 
On 15. juuli 2009 09:38 , KrisTi ütles ...

Oi kui vahva! Ootan iga hommiku põnevusega Teie kirjutisi ja veel vahvam on, et nüüd te Tsiilis:)

 
On 15. juuli 2009 19:26 , Juc ütles ...

Eva U, jube lugu oli tõesti. Aega läks ikka oma tunnike. Kirjutan kohe Suziest ja Carlist pikemalt, kui aega saan. Eile oli kl väga palju juba ja Henri-Mann nohisesid juba kõrval nii magusalt :). Tööl on ka tore olla, kui tead, et ainult 2,5 ndl seda lõbu! :)
KrisTi, tore, kui saame su hommikuid vürtsitada. Kas sa oled spetsiaalselt Tšiili fanaatik? Oled siin käinud?

 
On 16. juuli 2009 07:58 , Anonüümne ütles ...

Õnneks kuulsin võileivalugu kergelt Eva käest enne kui ise arvuti juurde sain.Oleksin vist päris paanikasse läinud. Mõte liigub ju kiiremini kui silmad. Uuuh. Tore, et jälle huvitavad inimesed.Palun uuri kirjaniku käest, kas tal raamatute lugemiseks ka aega jääb ja kui, siis millal. Olen ise mõelnud, et see pole võimalik. Õnnelikku päeva ja rutake aeglaselt! Kahupea

 
On 16. juuli 2009 09:07 , Juc ütles ...

Oi tere Kahupea :). Jube lugu oli jah, aga lõppes õnnelikult. Kirjanik loeb palju, põhiliselt öösiti. :). ja siis magab kaua! Tervitused kõigile!