Vastupidiselt kõigile ootustele, mis meid valdasid enne 12-tunnist lennureisi 3-aastase lapsega, ostusus esmaspäev päris toredaks.

Hommikul jätsime hüvasti Cristeniga (Gilliani abikaasa, kes töötab telesaadetele stsenaariumite kirjutajana) ja sõitsime otsebussiga Heathrow lennujaama. Lennujaam asub õnneks otse Gilliani ja Cristeni maja külje all, mis Londoni tingimustes tähendab tunniajast bussisõitu. Aga see-eest meie siianinähtutest kõige paremini korraldatud bussisüsteemis – bussid käivad tohutu tihti, pooled neist ööpäev läbi, sõiduplaanid ja ajakavad on usaldusväärsed ja lihtsalt arusaadavad, bussid mugavad.

Lennujaamas läks kõik libedalt ja kõigist maailma raamatutest oli ühes lennujaama raamatupoes olemas raamat, mida Henri ainukese raamatuna reisile kaasa soovis võtta – „Introducing NLP“.

Kuna (v.a Gilliani juures pakutu) meil Inglismaal hästi süüa ei õnnestunudki – tundus, et oli kaks äärmuslikku võimalust, kas süüa õlist läbiimbunud toitu või totaalselt maitsetut vegan varianti – ootasime British Airwaysilt ausalt öeldes halvimat. Aga ei, nemad olid oma näod Itaalia poole suunanud ning menüüs olid lasanje ning tüümianikana penne ja köögiviljadega, magusaks šokolaadikook apelsinikeedisega.

Kirss koogi peal on BA stjuuardid – kõik keskealised mehed, justkui vanast heast inglise filmist väljaastunud ülemteenrid, iga küsimuse peale alati valmis jupikese head inglise huumorit pakkuma.

Lennukiajakirjast lugesin, et kui oleksime äriklassis sõitnud, oleks võib-olla õnnestunud siiski ka head inglise kööki proovida. Nimelt on BA kokku pannud tippkokkadest Taste team`i, et nende koostatud menüüsid järgides pakkuda kõrgetasemelist modernset Briti kööki. Väidetavalt jõuab äriklassi laudadele hooajast lähtuv parim Inglise tooraine. Siiski arvan ma, et turisti- ja äriklassi hinnavahe eest oleks võinud einestada ükskõik millises Londoni tipprestoranis. Aga oi kui ahvatlevad on need magamisasemed seal kõige kallimas tsoonis lennuki esiosas… mmm…

Mann on olnud uskumatult tubli. Ta ei jõua ära rõõmustada kõige uue üle – uus ööbimiskoht, uus lennusõit, uus kahekordne buss, kuninganna loss, tumedanahalised inimesed, jne jne jne. Hommikul tegi silmad lahti ja kui kuulis, et täna lähemegi Brasiiliasse, pööritas silmi, ahmis õhku ja ütles, et siis peab ta küll ruttu näo ja käed ära pesema, sest ega mustalt ei saa reisima minna. Kui uni tuleb, siis magab veidi ja käseb mul kõva häälega „till-tall“ öelda, kui midagi huvitavat peaks toimuma. Eile ainult mossitas hetkeks, kui vihma sadas ja ütles: „onju see on küll inetu, et neil seal Brasiilias on soe ja meil siin ei ole!“. Oma esimese kahe päeva kõrghetkedena on ta õhtuti nimetanud Inglismaale kohale jõudmist ja teisel päeval kuninganna lossi ning selle valvureid.