Bussisõit võttis kaks tundi. Ainuke probleem oli, et bussijuhil ei olnud õrna aimugi, kus asub Alto do Sahy, kus meie maha pidime minema. Meil ka muidugi mitte. Muudkui kordasime talle: "alto do sajee, alto do sajee". Niisiis juhtuski, et ühel hetkel, kui õues oli juba pime, olime meie ainukesed reisijad, bussijuht tiirutas meiega täismõõdus reisibussiga mööda väikest Mangaratiba linnakest ja meie verivärskelt saadud telefonikaart ei tahtnud meid kuidagi ühendada meie järgmise hosti, suure Alexandriga. Ühel hetkel nägime, et maantee ääres lehvitab meile üks kiilakas mees. Kisasime bussijuhile "stop, stop". Aga tema kihutas edasi. Tuli välja, et tema kihutas edasi lihtsalt sellepärast, et oma hiigelbuss kuskil ümber pöörata ja meid otse ukse ette viia.

See kiilakas mees oligi Alexandre. Haaras kohe Manni krauhti sülle ja Mann ei teinud teist nägugi. Suureks Alexandriks nimetasin ma teda seetõttu, et seda 40-ndates meest kiidavad siin kõik Couchsurfinguga seotud inimesed – kui tore, tark, andekas, hea ja lahke ta ikka on. Oligi väga vahva. Äärmiselt energiline inimene. Töötab juba 25 aastat elektrijaamas insenerina ja elab ilusas värvilises majas uhkes üksinduses Mangaratiba linnakese ääres (linnakeses on kui ma ei eksi, umbes 35000 elanikku). Maja asub mäe nõlval ja akendest avaneb imeline merevaade. Saime oma toa koos oma vannitoa ja WC-ga. Kohe varsti juhtus ka üks naljakas lugu. Henri oli vannitoas ja mina tahtsin ka sinna sisse minna. Koputasin. Henri ütles, et ära tule, siin on üks suur konn, äkki hüppab sulle pähe ja sa ehmud ära. Läksin siis ütlesin Alexandrele, et vannitoas on konn. Tema, et visaku me ta välja. Aga kui ta seda konna nägi… siis ta kohe mitte ei tahtnud teda kätte võtta ja välja visata. See oli selline teistsugune konn, iminappadega seinte küljes kinni, näpuotsad sellised ümmargused, ise rohelist värvi. Teate ju küll. Igatahes läks ta vannitoa aknast ilusti välja, kui Alexandre teda piisavalt harjavarrega tagant kihutas.

Hommikul ootas Alexandre meid juba magusa maisipudru ja kaneeliga praetud banaanidega. Äärmiselt maitsvad mõlemad. Minu osaks jäi kohvi tegemine. Kõht täis, võtsime rannaasjad kaasa, Alexandre oma kajaki turjale ja asusime randa minema. Tee viis läbi põllu ja üle raudtee, aga lõpuks olime rannas (raudtee töötab siin ööpäev läbi ja viib siin toodetavat rauamaaki sadamasse, et see edasi Hiinasse toimetada, on alles kolin sellel mitmesaja vaguniga elukal). Rand oli suhteliselt inimtühi. Alexandre käib igal vabal hommikul seal paar tundi kive tõstmas. Nimelt oli kunagi selle ranna ümbruses ühe suurtaluniku maad. Tõeliselt suured maad. Ja tal oli tõeliselt palju orjasid. Kui orjapidamine keelati, vedas tema neid ikkagi edasi, otse oma maale. Kuna valdused olid nii suured, siis keegi seda ei märganud. Ja orjade vastuvõtuks oli ehitatud rannale suur suur kivimaja. Nüüdseks on see kivimaja lagunenud ja kivid vees. Ja Alexandre käib nendest kivides muuli ehitamas. Täitsa kummaline lugu!

Lõunale sõitsime eemale ühte veidi suuremasse linna, kus Alexandre andis mulle korraliku ülevaate kohalikust toidust. Õhtul käis Alexandre mingil pidulikul üritusel ja kui ta tagasi tuli, ootasime meie teda õhtusöögiga – kana valge veini kastmes, röstitud kartulid küüslauguga, tomati-sibula salat, jahe valge Riesling tema enda tagavaradest ja Marcela vanaema Mirette retsepti järgi küpsetatud banaanikook. Tundus, et läks peale küll, võttis juurdegi.