Reede varahommikul, juba enne kella 6, ärkasime oma Mangaratiba kodus. Juba alates eelmisest õhtust oli kõvasti vihma sadanud. Aga meie pidime kl 8 väljuvale praamile jõudma. Märjaks me sadasime, aga praamile jõudsime ka. Samas... mis viga märjaks sadada, kui õues on soe.

Praam sõitis 1h ja 20 min, aga kõigutas nii, et vahepeal oli küll tunne, et kohe oleme külili. Samas laineid nagu polnudki. Loodan väga, et ma ei pea selle praamiga kunagi tormi ajal sõitma. Kui me olime umbes tunnikese sõitnud, hakkas meie ümber mitmel inimesel päris paha. Noh, nii paha, et seda oli väga hästi kuulda. Meie jõudsime igatahes kõik ühes tükis kohale. Imeilusale saarele, Ilha Grandele. Sel saarel on ajaloos toimunud nii mõndagi - piraatide pelgupaik, leeprahaigete koloonia ja Brasiilia kõige ohtlikumate vangide kinnipidamiskoht. Praegu on kogu saar loodusreservaat, ainukesed autod on siin politseil ja ainuke linn Vila do Abraao on nagu nukulinnake. Saarel elab umbes 3500 inimest ja kabariidid on tal kõige pikematest kohtadest umbes 15km * 10km. Ainukesed viisid teistesse küladesse jõuda on kasutada paati või kasutada oma jalgu ja mõnda paljudest saarel asuvatest matkaradadest. Ilha Grande loodus, iidne vihmamets Mata Atlantica, mis saart katab ja siinsed matkarajad meid siia vaatamata iiveldamapanevale laevasõidule tõidki.


Leidsime endale hotelli otse mere ääres, 30 m kaugusel peaväljakust, laevakaist ja kirikust - Pousada Agua Viva. Veidi väsinud, kuid suurte tubadega, maitsva ja rikkaliku hommikusöögi, ideaalse asukoha ja wifiga pousada. Oi kui hea on vahelduseks ainult oma perega olla. Nagu puhkus puhkusest. :)
Vihma tibutas ka Ilha Grandel terve päeva. Ei tea, kas langenud õhurõhust või mitmenädalasest reisimisest, oli meie pere täies koosseisus läbi mis läbi. Põhimõtteliselt magasime terve esimese päeva maha. Õhtul käisime söömas (ja avastamas, milliseid killer-hindasid turistidele siin maal pakutakse). Ja jälle magama. Nagu beebid!

Hinnad on siin tõeliselt metsikud võrreldes muu Brasiiliaga, kuhu sattunud oleme. Nt kalapraad kahele maksab ca 450 eek. Aga see ei ole mingi haute cuisine, vaid lihtne praad grillitud kalast. Kusjuures lahe on vaadata, kuidas see kallis praad alguse saab. Paar tundi enne õhtusööki, on restoranipoisid oma restorani ees spinningutega väljas ja püüavad kalleid praade välja. :)
Täna, laupäeva, hommikul võtsime ette esimese matkaraja. Ettevaatlikult, esialgu kõige lühema. Teele jäid imeilusad rannad, üle 100 a vanune ja 125 m pikkune endiselt töötav akvedukt (ehitati kividest ja vaalarasvast muide), kosk, looduslik bassein (teate ju küll, nagu filmis - kosk ja siis keset vihmametsa selline suurte kivimürakate vaheline läbipaistva veega bassein), imelised värvilised liblikad (õhed olid niiii suured, oma 10 cm või nii ja nii nii sinised, aga ei suvatsenud kordagi lehele istuda ja meile poseerida) ja võimalus vaadata kaljunukilt kogu vihmametsale ülevalt alla.
Siin saarel oleme tõeliselt kohalikke caipirinhasid nautinud. Need paganamad on nii maitsvad, et mina, kes ma üldse kanget alkoholi ei pruugi, joon neid suure rõõmuga. Täna kavatsesime õhtut oma hotelli rõdul nautida ja otsisime poodidest väikest tipsutamist, snäkitamist. Vein on siin kallis, kõige hirmsamad peedid alates 130 eek-st, õlu maksis 12 eek purk ja 0,5 l 40%-list cachacat 15 eek. Sellest cachacast jätkub meile mitmeks päevaks ja jääb ülegi - mõned laimid lisaks, kohvikulaualt suhkrupakikesed, baarist topsitäis jääd ja privaatpidu missugune. Praegugi rüüpan veidi kirjutamise vahele. :).
Kuna täna oli laupäev, siis proovisime ka traditsioonilise laupäevasöögi Feijoada ära. No ütleme nii, et proovimiseks see jääbki, ei olnud midagi erilist. Aga see-eest brasiillaste igapäevaseid musti ube ja riisi olen mina väga armastama hakanud (Henri ja Mann mitte), vahel on kohe igatsus nende järgi.
Ilha Grande saarel on imeilus tunnuslause:
To this island one leaves nothing but footprints.
From this island, one takes nothing but memories.
(Sellele saarele ei jäeta midagi peale jalajälgede. Sellelt saarelt ei viida kaasa midagi peale mälestuste)
Lubame, et käitume täpselt nii nagu kästud!

Õhtul jalutama minnes ei viitsinud muidugi fotoaparaati kaasa võtta. Ja, nagu Murphy seadused ikka ja alati paika peavad, toimub just siis midagi põnevat, kui fotokas kodus on. Nimelt, olid kaks hiiglaslikku krabi end peatänava äärde ära kaotanud ja nendest oleks saanud vahvad pildid! Jätsime siis selle lihtsalt meelde!

Comments (7)

On 31. mai 2009, kell 15:18 , Mari-Liis ütles ...

Vahva, et Sa meiega seda kõike jagad!

 
On 1. juuni 2009, kell 11:42 , Anonüümne ütles ...

Lugesin ennelõunasel puhkehetkel ja see oli heaks vahelduseks argipäevas. H Saaremaalt

 
On 1. juuni 2009, kell 14:23 , Eva ja CO ütles ...

Tsau Juc ja CO!

See saar tundub nii ahvatlev! Hinnad on tõesti soolased, aga ma võin lohutuseks öelda, et tulime just eile Saaremaalt ja paistis, et sinna pole majanduslangus veel igatahes jõudnud. Hinnad olid ka üüratud! Vähegi soliidsemas restoranis alla 200 kroonist praadi naljalt ei leidnud (käisime siis natuke vähem soliidsemas söögikohas õhtustamas ;) – tundub, et saartel on niimoodi lihtsalt kombeks (s.t inimesi „röövida“ hindadega).
Meil läheb ka hästi – Sirts tuleb täna külla ja õhtul on Robi lasteaias kevadine pidu koos laada, võistluste ja muude lõbustustega. Homme on Agnese koolis pidulik vastuvõtt kiituskirja saavate laste vanematele (Sirts saab ka nüüd sinna tulla, nii äge!) ja kolmapäeval ongi juba Axil kool läbi ja niikui tal koolivorm seljast kukub, sõidavad nad Sirtuga Elvasse suve nautima. Ilm on hetkel super – termomeeter näitab +26 kraadi! Nii, et elu nagu hernes!

Palavad tervitused teile kõigile,
Eva

 
On 1. juuni 2009, kell 18:54 , evake ütles ...

Tere kallikesed! Nii ilusad pildid, nagu looduse atlasest:) Meil siin suur suvi ja enamuse aega väljas, eile pühap käisime ema ja aksu alondraga esimesel paadisõidul emajõel. Imeilus ilm ja ja tätte laulis taustaks. Ema läks täna (esmaspäeval) tagasi soome, pidi küll reedel mnema aga mõtles ümber:)Meie alondra on nagu lepatriinu, aru ma ei saa kas on sääsed ja muud kärbsed teda hammustanud või on tuulerõuged endale saanud. Ise on ta rõõmsameelne, teine hammas isegi saabus:)Hetkel magab ja aksu on õues, saan rahulikult netis olla. Vanaema läks evaldi juurde 2 päevaks, tal ju sünnipäev 02.06. Täna on taas supersoe kohati +30. Väljas ei saagi kaua olla. Nii tore, et te saate ka oma perega väheke olla, ega külas on küll hea aga vahel lihtsalt ei viitsi suhelda:) Mannile tuhat musi ja ta oskab endislt poseerida väga hästi:)Ilusat lastekaitsepäeva, ostke mannile minu poolt üks jäätisekokteil näiteks:)tsao

 
On 2. juuni 2009, kell 00:44 , Juc ütles ...

Mari-Liis, tore, et kaasa elad! :)
H., loodetavasti sobisid meie lood hästi eelroaks su lõunapraele!
Eva U, turistide vastu ollakse siis kõikjal maailmas julmad. Me ka valisime mitte nii peeneid söögikohti, nagu teie :). Tore, et teie puhkus hästi läks. Nii äge, et emme tuleb. Ja Axile miljon musi, et ta ikka nii tubli õppur on ja ilusat suvevaheaega talle! Kallistused teile kõigile ka muidugi!
Eva T, tore, et suvi teilegi jõudis. Ole palun kallis, ja tervita Evaldit meie poolt ka kõvasti kõvasti. Meil ei ole telefone, et helistada ja talle meilida ka ei saa :). Lugesime, et kolmapäeval saab teie soe ilm läbi - naudi siis seni. Vast tuleb ruttu tagasi. Ma usun,e t Alondra on lihtsalt sääskedele maitsev kraam - tuulerõugel oleks vill ka alati otsas. Mina olen eluaeg olnud sääskedele maitsev, tean seda tunnet :). Nt siin ka, Henri magab minu kõrval, mina olen täpiline, Henril ei midagi :). Musid-kallid kõigile!

 
On 3. juuni 2009, kell 10:02 , Anonüümne ütles ...

Hei Juta ja sinu pere!

Kas sinu endised töökaaslased KTB-st jälgivad huviga teie seiklemisi:) Igal hommikul tööle jõudes avan teekonna ja vaatan, kas oled postitanud juba midagi uut - tublid olete, hoiame pöialt, et kõik ikka viperusteta sujuks.
Kairi

 
On 3. juuni 2009, kell 22:57 , Juc ütles ...

Hei hei Kairi. Rõõm sinust kuulda ja näha, et kaasa elate. Tervitused ka kõigile teistele sealsetele kaasaelajatele!