Eilne õhtu Petropolises lõppes pizza, veini ja likööride maitsmisega. Taustaks mängisid täiesti vaimustavad samba ja forrohelid, meie Marcelaga vihtusime Marcela õpetuse järgi forrot tantsida.
Täna kõndisime läbi terve Petropolise. Mann oli nii tubli kõndija, et midagi hullu. Tegime ühe peatuse kohvikus, kus müüdi võrratuid kooke - polnudki veel kohalikke kondiitriimesid ära proovinud. Maitsesid hästi, nagu meil Eestis! Petropolis on mingil kummalisel põhjusel koht, kust saab odavalt riideid osta. Minul on bikiine vaja, sest minu bikiinilõige ei sobi kohalike hambaniitidega kuidagi kokku. Tuleb midagi sobilikumat leida. Aga kahjuks olid kõik Petropolise kaubandustänava 1200 poodi täna kl 14-ni kinni ja meie ei viitsinud edasi oodata. Jalutasime veel veidi ja oligi aeg sõita tagasi Riosse, et veeta 3 päeva Vivianne ja Andre juures.
Vivianne oli öelnud, et me võtaksime bussijaamast takso ja sõidaksime 15 riaaliga kohale. Aga Johnnny nii ei arvanud. Ta otsis meie uue kodu Google kaardilt üles ja leidis, et asume liialt favelade (agulite) lähedal. "Pimedas ärge kõndima minge, sõitke bussiga!", ütles ta ja lisas: "üldiselt ei röövi faveldadod (agulielanikud - tegelikult on see väljend solvav ja seda kasutada ei tasuks) kunagi kedagi oma kodupiirkonnas. Nii et seda ohtu pole. Lihtsalt, kui nad omavahelisi asju parajasti klaarivad, siis võite tulevahetusse sattuda!". Huuh! "Aga muidu on see täitsa ok koht elamiseks!", lisas ta kõige lõpuks ja õpetas meid taksot valima - takso võtta väljuvate busside terminalist (saabuvate terminalis tegutseb taksomaffia ja seal tõmmatakse meid suure tõenäosusega haneks), võtta takso, millest parajasti keegi välja tuleb, võtta takso, millel tekst on saba, mitte ukse peal, kui taksojuht ei tea aadressi, andke talle portugali keeles see vihje ... ja siis veel see... jne jne. "Ikka on alati võimalus, et teid petetakse, aga neid juhiseid järgides on see võimalus siiski väiksem!". Johnny ja Marcela viisid meid bussijaama, aitasid osta piletid, musid kahele põsele, kõva kallistus ja minek.
Järgisime siis bussijaamas kõiki taksovõtmise juhiseid. Esimene tahtis meid siiski petta, öeldes, et temal taksomeetrit pole ja sõit maksab 40 riaali. Ütlesime aitähh ei soovi ja võtsime järgmise. Seekord läks õnneks ja olime varsti uue kodus 12 riaali eest (60 eek).
Vivianne on sekretär (hariduselt tegelikult farmatseut) ja vabakutseline sisustus-blogija/-ajakirjanik. Ta on kasvanud rikkas farmer-apteegiketiomaniku peres ja seetõttu teismelisena palju reisinud. Nüüd käib ta ise tööl ja enam endale reisimist nii palju lubada ei saa. Siiski käivad nad abikaasa Andrega (kes on Brasiilia restorani peakokk) igal aastal pikemal reisil - sel aastal ootab neid Itaalia. Alguses oli Vivianne kuidagi väsinud ja tõre. Tundus, et sellest asjast head nahka ei tule. Aga siis ta sulas ja õhtu osutus väga vahvaks. Sõime tema valmsitatud pommu-tomati-juustuvormi riisiga ja jõime punast Argentiina veini!
Enne magamaminemist ütles ta meile: "Ärge ehmuge, kui eemalt kostub tulistamist! Me kuuleme seda siin üle päeva!". Eks me püüame! Ärge teie ka seal ehmuge, me öösel välja ei lähe, faveladest hoiame eemale ja kolmapäeva õhtul sõidame üldse Riost ära - väiksesse merelinnakesse Mangaratibasse ja sealt kaunile paradiisisaarele Ilha Grandele.
07:48 |
Category:
Brasiilia
|
4
comments
Comments (4)
Tore tõesti, tulistavad aga olge rahulikud:)Hea, et vasrti ikka edasi sealt liigute. Kas teate juba, et Eesti lemmiklauluks sai KOIT, teiseks tuli Eesti Muld ja eesti Süda, ja kolmandaks jäi Suveöö:)Meil täna (kolmapäeval) lubas 27 kraadi ja vb ka äikest. Alondral tuleb kaks hammast korraga ja on veits endast väljas:)Alexil on täna lasteias pereüritus, sõidame jaanalinnukasvatusse. Mis veel, kõik on ok, ema läheb reedel soome tagasi. Mina lähen nüüd terassile kohvitama ja päikest püüdma, meil seda ju ainult loetud korrad siin saada. Tervitused!
päris ekstreem või mis :D Lahe lugeda, et teil kõik hästi läheb.....mõnus, kõike seda lugedes tuleb endale ka reisipisik jälle sisse, mis sest et alles tulime puhkuselt. Terv, Kristel
Nii põnev on lugeda Teie tegemistest ja toimetamistest seal kaugel. Ootan ja loen suure huviga Teie iga uut postitust.
Olge tublid.
Teie tundmatu kaasaelaja Jane
Eva, tore ka teie uudiseid kuulda. Alondra on kindlasti juba jube suur tibi :). Ja mõnus, et teil ka suvi ikka lõpuks tuli.
Kristel, see reisiisu jah on selline krooniline haigus, et kui reisil ära käid, siis ei lähe haigus ära, vaid ägeneb :)
Jane, aitähh, tore, et kaasa elad!