Jeerum, kui ammu pole kirjutanud. Igatahes elasime selle hirmkuuma esmaspäeva üle. Ennelõunal vedasime oma suured kotid selga ja sõitsime rongiga otse kesklinna, Tsim Sha Tsui linnaosas asuvasse hostelisse. Hostel asub koos paljude teiste samasugustega vist küll linna kõige kurikuulsamas hoones, Chungking Mansionis. Oleks ma teadnud, et see siin asub, oleks vist mõne teise valinud, sest paari päeva eest rääkis Ho meile, kuidas selles majas elab igasugust kummalist kampa ja et ükskord olevat ta sinna sisse läinud, aga siis ruttu teistpidi välja tulnud, kuna nii hirmus oli. Peale hostelitoa reserveerimist saime omanikuproualt kohe kirja, et olgu me siia tulles ettevaatlikud, kuna esimsel korrusel käivad ringi igasugused libaärikad, kes on väga ohtlikud. Tegelikult oli nii, et alumisel korrusel olid lihtsalt Indiast ja Aafrikast pärit kellaärikad ja ülikonnaärikad, kes pakkusid oma teenust. Kui me neile "ei" ütlesime, läksid nad lihtsalt minema. Egiptusega ei anna võrreldagi! Ja Türgiga kaugeltki mitte! Hostel on minitubadega ja veel minimate vetsudega. Aga põhiline, et puhas. Alguses oli telekal hääl, aga pilti ei olnud. See korraldati ära. Siis lekkisid kõik võimalikud vannitoa torud. Seda ei ole siiamaani ära korraldatud, toodi lihtsalt kauss alla ja eile keerati kraanist vesi kinni :). Dušist siiski tuleb veel vett. Nii et on ja ei ole ka. Kõige parem on meie hotelli juures asukoht. Asume otse Kowlooni kesklinnas, maja ees on metroopeatus, paar minutit ja oleme metsikult suures ja ilusas Kowlooni pargis, kus on üks parimaid mänguväljakuid, mitu suurt basseini, värvilised papagoid ja roosad flamingod. Ümberringi on poed ning restoranid. Super!

Esmaspäeval kuumusega potsatasime siis oma tuppa maha, panime konditsioneeri põhja ja magasime õhtuni. Ega see naljaasi ei olnud miniunega hiinlastega metsikus kuumuses nädal aega sammu pidada. Ja pealegi oli vaja oodata õhtut, et veidikenegi jahedam oleks. Ja lisaks oli nii nii hea vahelduseks täitsa vabalt olla, lihtsalt omaette. Esmaspäevane kuumus lõppes väikse sajuga ja peale seda on kuumus talutav olnud, ca 30 kraadi kõigest.

Teisipäeval (peale Tai viisa kättesaamist, juhuuuuu!!!) kammisime Kowlooni turgudel, pool aega elektroonikas ja pool päevakest hilpudes. Riided on siin odavad, enamasti alla 100 eek tk. Aga kummaline asi on see, et enamasti on selgaproovimine keelatud. Nii et ostad põrsast kotis. Ju see ihu on siinmaal ikka nii isiklik asi, et teisega samu riideid selga ei panda. Ostsin kaks asja ja õnneks olid mõlemad parajad. Mann sai endale kauaigatsetud baleriinikleidi, millega ta nüüd iga päev linnas käib ja pilke püüab.

Tuleb tunnistada, et oleme hakanud otsima muid alternatiive Hiina köögile. Alguses tundus kõik väga maitsev, aga nüüd hakkab veidi vastu. Uued maitsed, liiga palju neid järjest süüa ka ei saa. Nii et oleme lisaks Hiina toidukohtadele käinud Jaapani ning muidugi meie armastatud Tai köögiga kohtades. Huvitav tähelepanek on see, et te ei kujuta ette, kui palju Hiina naised söövad. Hommikul metsik portsion nuudleid millegagi, lõunaks jälle samasugune ports, õhtuks mitu portsu erinevaid sööke. Ja nad on ikka tibatillukesed. Loodetavasti mõjub mulle ka siinviibimine vähendavalt :). Huvitav asi on veel see, et nas tõesõna söövad kiirnuudleid. Minu arust on kiirnuudlid asi, mis võiks igaks juhuks kodus riiulik olla, et kui kellelgi tuleb äkknälg kui külmkapp tühi on, siis saab elu ära päästa. Aga hiinlased söövadki neid oma kodudes hommikuks ja lõunaks ja vahel õhtukski. Uskumatu! Aga veel hiina naistest. Huvitaval kombel on siin Hiinas kõige rohkem ilusaid naisi võrreldes teiste seniläbitus maadega. Nad on nii sätitud, saledad, ilusti riides, nõtked ja malbed. Kena vaadata.

Mõned tähelepanekud veel, muidu lähevad jälle meelest. Hiina mehed... paljudel neist on pikad küüned. teate küll, sellised nagu naistel, pikad, ovaalsed otsast... väga hoolitsetud. Ja kui kellelgi on näos sünnimärk, millest karvad välja kasvavad, siis neid ei lõigata, vaid kasvatatakse võimalikult pikaks. Olen näinud pea 10 cm pikkuse karvatutiga vanamehi. Nende kahe fenomeni tagamaadest ma veel palju ei tea, aga äkki saan mahti kelleltki küsida.

Ja veel... siin ei ole hulkuvaid koeri ja kasse. Huvitav, mis nendega tehakse ja kuidas nad kõik kätte saadakse. Kuigi mulle meeldiks mõelda, et siin neid ei tekigi. Samas, võibolla ongi nii, Hong Kongi elamispinnad on nii pisikesed, et koduloomi sinna küll ei mahu. Muide, hongkonglased ise naeravad, et nad elavad elu ajal mitmekordsetes korruselamutes ja samuti ka peale surma. Asi selles, et rahvast on palju. Peale surma inimene tuhastatakse ja pannakse templisse. Aga templid on ammu juba täis. Niisiis on ehitatud urnidele korruselamud. Ja sinna nad siis pannakse. Ja isegi linn on siin mitmekordne. Ei ole nii nagu mujal, et vaatad kaardilt välja punktid A ja B ning siis lihtsalt lähedki A-st B-sse. Enamus linna toimib mitmel tasandil, autoteed süidavad üksteise alt, pealt, keskelt jne läbi. Väga keeruline värk. Aga hea sellejuures on see, et enamus suuri maju on teineteisega ühendatud ka kõrgemalt, kui maapind. Seega, kui asi selge, võid kesklinna läbida peaaegu ilma lõõskava päikse kätte sattumata. Muudkui ühest keskusest teise ja teisest kolmandasse.

Nüüd said vist tähelepanekud selleks korraks otsa. Ja mina jäin sinna, et kolmapäeval käisime koolitusel, kus jagati tarkust hiina teede kohta, nende ajaloo, etiketi ja valmistamise kohta. Oi kui targaks me saime. Ma tegin enne kõik valesti. Näiteks, roheline tee tundus mulle alati veidi mõru. Aga asi selles, et mina uhasin teelehtedele keevat vett ja siis lasin tükk aega tõmmata. Tegelikult valmistatakse rohelist teed üsna jahtunud veega, ca 40-70 kraadi, esimene vesi valatakse peale ja kohe ära ning teisel veel lastakse ainult max 10 sekundit tõmmata ja valatakse tassidesse. Saime ka teada, et tee ostmine võib olla hea investeering. Kui näiteks osta praegu paarisaja krooni eest kvaliteetseid teekooke (kokku surutud tee pakkides) ja neid õigel kombel 3o aastat säilitada, võib nende eest saada mitusada tuhat. Kõike kuuldut ei hakka ma siin muidugi kirja panema, aga jäime väga rahule.

Peale teekoolitust kasutasime oma head asukohta ära ja käisime pimedas Kowlooni pargi basseinides. Sissepääs oli alla 30 eek nägu, Mannil poole vähem. Selle eest sai ujuda kahes sisebasseinid (tõsised spordibasseinid) ja viies suures erineva temperatuuriga välibasseinis. Lastele olid laguunid ja madalad basseiniosad. Taevas paistis kuu, ümberringi olid tuledesäras kõrghooned, vesi oli soe ja olla oli hea! :)

Tänaseks olime plaaninud naabersaare Macau külastuse. Aga eile õhtul hakkasime mõtlema, kas me ikka tahame päev otsa ringi rallida, et ilusat koloniaalstiilis kesklinna näha. Ja otsustasime sellest retkest loobuda. Magasime hoopis kaua ja külastasime lille-, linnu- ja kalaturge. Lilleturg oli muidugi võimas, kõik lõhnas ja õitses, ilusate potiorhideede hinnad algasid 25 eek-st. Linnuturg oli kurb. Nee linnukesed nägid nii räsitud ja kurvad välja. Väikestes puurides ja suurte kettide küljes. Ei käinudki turgu lõpuni läbi, vaid läksime edasi kalaturule. See oli palju lõbusam, lisaks värvilistele kaladele müüdi seal erinevaid kilpkonnasid, jäneseid, hamstreid, kasse ja kutsikaid. Issake kui armsad need nösuninaga kassid olid, koerapoegadest rääkimata. Kunagi kui ma oma majas elan ja mul enam nii palju und ning reisiisu ei ole, siis võibolla...

Kl 20 käisime igaõhtusel tuledešõul. Seda on kõige parem vaadata siitsamast Kowlooni sadamast, kuna see toimub vastaskaldal Hong Kong Islandi kõrghoonede peal. Muusika mängib ja samas rütmis muudavad majad värvi, vilguvad, säravad ja pilluvad värvilisi kiiri öötaevasse. Väga ilus!

Homme pidime minema uue pere juurde. Üleeile saime kirja, et nad ikka ei saa meid võõrustada. Kirjutasime siis veel mõnele. Üks proua oli nõus, aga käitus väga kummaliselt. Esitas nõudmisi ja uuris, ega Mann tema elu ei hakka elama, ega ta ei nuta või ei vingu. Ja ega me ei eelda, et ta meiega tegeleks, sest tal mitte mingil juhul ei ole aega ega tahtmist meiega tegeleda jne jne. Uskumatu! Aga täitsa huvitav oleks olnud sellist kretiini näha! Ei saa hästi aru, miks ta selle Couchsurfimise projektist üldse osa võtab. Aga siis, täna õhtul, saime temalt kirja, et ta siiski arvab, et me ei peaks tulema. Ma siis kirjutasin talle, et ju tal on õigus, et see ei oleks eriti hea mõte tema juurde tulla. Samal ajal saime kirja ühelt toredalt õpetajalt, kes ütles, et tal oleks hea meel meid vastu võtta ja ta juba ütles oma emale, et see homme õhtuks tüüpilisi Hiina roogasid valmistaks! Üks uks sulgub, teine avaneb!