Rasvased elus konnad praadimiseks ja looma siseelundid märjal turul

Suurim istuv õues asuv pronksist Buddha; kujud Buddha ümber

Buddha juures *3

Päiskekuivatatud kalad Tai O kalurikülas; Ching Chung Koon tempel Tuen Munis; meie antiigiõpetaja üle miljardi maksnud vaasi pildiga

Tai O kaluriküla; kuivatatud kalad kaluriküla turul

Elus kalad, karbid ja krevetid Tai O tänaval; koolitüdruk koduteel Tai O-s; meie lõunakala Tai O-s

Tai O *2

Meie "maa"maja; vaade meie "maamaja" aknast öösel

Traditsiooniline Hiina hot pot; vaade linnale Victoria mäelt

templi aias * 2

Templi aias *2

bonsai ja kujuke templi aias; viirukid templi ees; mõttes Henri

Kuna päev enne meie Hong Kongi sõitu oli siin möllanud järjekordne taifuun, jäi meie lennuk pisut hiljaks. Tahtsime oma võõrustajatele, kardioloog Ho Lamile ja tema embrüoloogist naisele Sharonile, helistada, et jääme hiljaks (millepärast meil oli väga piinlik, sest neil on väike laps), aga mina olin vale numbri üles kirjutanud. Mann oli rampväsinud, kõik võttis jubedalt aega, lennujaam on üüratu ja bussi oli raske leida. Mitte just parim algus. Aga edasi läks toredaks. Buss oli ees, maha tulime õiges peatuses, kodu leidsime ilusti üles ja Sharon ning Ho Lam naeratasid meile uksel sõbralikult. Nende poeg Gabriel on 20 kuune ja korteris elab veel filipiinlasest koduabiline-lapsehoidja Fidelina. Ta on 42 aastane, tal on kaks teismelist last ning abikaasa, keda ta näeb korra aastas. Siinset tööd on tal vaja, et tema lapsed saaksid erakoolis käia. Jube lugu minu arust. Aga tema tundub nii rõõmsameelne, et hea vaadata. Elame Hong Kongi osas, mida nimetatakse Uuteks territooriumiteks. Väidetavalt pidavat me praktiliselt maal elama. Aga elame me 11-ndal korrusel, meie pea kohal on veel 30 korrust. Aknast paistavad meile veel mitukümmend veel kõrgemat hoonet. On ikka imelikud majad siin maal! :)

Järgmisel päeval tegime hommikul Sharoni abiga plaane. Kuna vihma sadas, siis kaugele sel päeval minna ei plaaninudki. Käisime kõigepealt maja kõrval väikses kohvikus söömas. Seal ei olnud ühtki inglisekeelset sõna ja keegi ei rääkinud ka. Hea, et Sharon kaasas oli. Osad Hong Kongile omased toidud on väga läänelikud. Näiteks on tavaline hommikusöök kaks saia, mille vahel on värskelt praetud muna ja sink. Või siis keedetud makaronid singiga. Henri proovis midagi kohalikumat - nuudleid veidi vürtsika sealihaga. Oli väga maitsev.

Edasi sõitsime ühte lähedalasuvat templit, Ching Chung Koon, vaatama. Oli teine ikka uhke küll. Ümberringi võimas aed, ilusates keraamilistes pottides igat sorti bonsaid, iga puukese all väike keraamiline mehike. Igal sellise puu ja kuju juurde pidi tegelikult mingi lugu käima, aga neid seal juured ei olnud ja neid me teada ei saanud. Templi ees oli suuuuuur ahi. Uurisime Sharonilt, mille jaoks see on. Ja tuli välja, et hiinlased usuvad, et teise ilma läinud kallitele inimestele saab sealtkaudu asju saata. Nii ostavad nad spetsiaalsetest poodidest paberist makette, nt majamaketi, automaketi, hobusemaketi vms ja põletavad selle templi ahjus ära, kus inimene maeti. Ja nii saabki teise ilma maist rikkust saata. Viimasel ajal pidi nendes spets poodides olema paberist IPhoned ja Louis Vuittoni kotid isegi! :)

Esimesel õhtul tulid meile siia koju külla sugulased maismaa-Hiinast. Ho onu, onunaine, Ho tädi (kui ma nende sugulusest ikka õiget sotti sain)ja Ho vend ning ema siitsamast Hong Kongist. Vaatasime koos kaugete sugulastega Sharoni ja Ho pulmaalbumeid. Siin on kombeks, et pulmade eel tehakse vähemalt päevane fotosessioon, kus siis eri kostüümidega erinevate dekoratsioonide taustal pildistatakse. Nemad vahetasid kostüüme vist 10 korda, olid nii inglid kui võitlejad. Ja siis pannakse kokku ilus suur album, kujundatud spetsiaalselt nende soovid ekohaselt. Selline lõbu maksab siin koos kostüümidega kokku ca 20 000 eek. Hiinas pidi 5000-ga saama. Lisaks kingiti üks pulmakleit pruudile. Õhtuks sõime traditsioonilist Hiina kuuma potti (hot pot), mis seisnes selles, et keset lauda aeti keema vesi koos spetsiaalsete Hiina vürtsidega. Poti kõrvale asetati taldrikud tooreste õhukeste lamba-, looma- ja sealiha viiludega, erineva täidisega pelmeenidega, toore kalaga, tooreste karpidega, roheliste köögiviljadega, sojaoast tehtud pallidega, tofuga, nuudlitega. Iga üks sai endale väikse kausi riisiga ja veel väiksema hakitud küüslaugu ning sojakastmega. Ja siis panid järjest endale meeldivaid tooreid asju supi sisse keema. Kui valmis, võtsid välja, pistsid sojakastmesse ja sõid ära.Väga lahe söömisviis ja ajaveetmisvõimalus. Huvitaval kombel ei omandanud supileen mingit kummalis liha-kala segamaitset, vaid oli äärmiselt maitsev. Hiinlased ei söögi üldse taldrikutelt. Keset lauda pannakse taldrikud eri toitudega. Igalühel on peopesasuurune kausike, milles on riis. Ja siis igaüks oma pulkadega tõstab endale väikseid koguseid kausi kohal suhu ja siis riisi peale. Ei tõsteta kunagi endale suurt kogust erinevaid asju ette. Jälle midagi uut! Sharon ütles, et selline söömine soodustab seltskondlikku vestlust, kuna kõik peavad pea tõstma ja uut asja võtma, mitte ei ole igaüks peadpidi oma taldrikus! :)

Peale õhtusööki läksime Hong Kongi kesklinna Victoria mäele, et öist linna vaadata. Hong Kongi kesklinna kõrged ärihooned ei kustuta tulesid ka öösel ja seetõttu on öösel linna kohalt vaadates tunne, nagu kõik oleks pärleid täis pillatud. Kahjuks oli tormijärgselt pisut pilvine ja väga kaugele ei näinud, aga ilus oli ikkagi.

Tagasiteest osa sõitsime ajaloolise praamiga, mille pilet maksis alla 3 eek. Mitukümmend aastat tagasi tõsteti selle praami piletihinda 0,1 dollarit (umbes 15 senti) ja rahvas tegi selle peale sellise mässu, et enam pole siiamaani julgetud hinda puutuda.

Järgmisel hommikul sõitsime praamiga Tai O kalurikülla. Enamasti ei ole Hong Kongis vanad linnaosad säilinud, kõik on maha lammutatud, et pilvelõhkujatele ruumi teha. Aga Tai O postidel seisvad majad on samasugused, nagu aastate eest. Selles külas on tunne, nagu oleksid Hiina filmi sattunud - jalgadel räbalad onnid, paarimeetri laiused tänavad, autode asemel jalgrattad, teedeääred täis värske ja kuivatatud kalade müüjaid. Tõeline elamus. Käisime ka privaattuuril paadiga, et näha roosasid delfiine. Sõitsime tükk aega ringi, aga delfiine polnud. Õnneks maksis sõit erinevalt Austraaliast ainult 30 eek nägu, nii et kahju ka polnud. Lõunaks sõime muidugi kala, mida muud kalurikülas ikka süüa. Maitses värskelt ja hästi.

Tai O-st läksime edasi maailma suurima istuva õuesasetseva pronksist :) Buddha kuju juurde. Oli teine ikka suur küll. Ja eriti hull oli, et üle 30 kraadises kuumuses, lõõskava päikse käes ja aurusaunasarnases õhuniiskuses pidime kohutava kohuse trepiastmeid läbima, et Buddha juurde jõuda.

Kolmanda päeva hommikul ärkasime vara ja sõitsime Hong Kongi saarele (kesklinna põhimõtteliselt), et viia sisse oma Tai viisa taotlused. Meie suureks rõõmuks tuli välja, et 1700 eek asemel, mis meie kavatsesime oma kolme viisa eest maksta, saab kuni kevadeni Tai viisasid täitsa tasuta. Maast leitud raha! :) Eks siis järgmisel nädalal näeme, kas õnnestub. Teine viisaüllatus oli see, et tuli välja, et meie oleme Filipiinidel 22 päeva, aga viisavabalt saab seal viibida vaid 21 päeva. Nii et peab selle maast leitud raha vist sinna ümber paigutama. Asjad aetud, sõitsime ajaloolise kitsa kahekordse väga odava, aga väga ilma konditsioneerita trammiga veidi edasi ja lonkisime mööda Hollywood Rd-i, mis on kohalik antiigitänav. Kõik asjad oleks tahtnud ära osta. Aga ei otsnud, läksime hoopis õppima, kuidas ära tunda tõeliselt väärtuslikku vana Hiina portselani ja keraamikat. Uskumatu, milliseid asju siin inimesed tuhat aastat tagasi juba valmistada oskasid. Saime terve hulga huvitavat infot ajaloo, hindade, originaalide äratundmise jm kohta.

Õhtustanud oleme perega. Ikka riisi, erinevaid lihasid, küll sealiha tšilli ja soolatud mustade ubadega, loomaliha musta oa kastmes, purjus kana (selleks marineeritakse keedetud kanatiibasid ööpäev spetsiaalses alkoholiga marinaadis), sibulaga omletti, praetu tofut jne. Homme pean Eestimaist sööki tegema! Loodame, et see neile liiga võõras ei ole.

Täna oleme lihtsalt puhanud. Hommikul käisime märjal turul (nii nimetavad hiinlased siin värske toidu turgu) homseks eesti toiduks kraami ostmas. Metsik valik köögivilju, lihasid, kalasid, kuivatatud kraami. Täiesti õudne oli aga vaadata erinevat värvi pakse konnasid, kes puuris oma saatust ootasid. Küsisime liunikult nende kohta, tema arvas, et tahame osta, võttis ühe kätte, see viibutas oma jalgu ja käsi nii et kole, lihunik tõstis oma hiiglasliku kirve, et pea maha lüüa... aga ma jõudsin ette ja ütlesin, et meil siiski ei ole ostukavatsust. Jube pakud konnad olid ja kuidagi liiga elus. Aga restoranis võiks küll proovida, miks mitte. Meie maja juurde kuulub klubihoone, kus on korvpalliväljak, sulgpalliväljak, tenniseväljak, lauatenniseväljakud, sisebassein, välibassein, mänguväljak, aurusaun, soome saun ja kindlasti midagi veel, mida ma tähele pole pannud. Igatahes nautisime siis neid võlusid veidi, käisime ujumas ja saunas. Pärast mängis Henri hiinlaste vastu lauatennist. Ho ja tema töökaaslane pidid lõuna ajal tööl lauatennist taguma, aga Henri võitis neid kõigis mängudes. Vägev värk, hiinlasi lauatennises võita!

Õhtul käisime veel suurt ilutulestikku vaatamas. Oktoobri alguses on Hiina 60-s rahvuspäev (national day) ja sel puhul toimub terve kuu igasugu asju. Rongijaama juurde mere äärde oli kogunenud metsik rahvahulk. Mõtlesime juba enne, kuidas kogu see rahvas rongidesse pärast ära mahub, aga hiinlased olid selle olukorra väga huvitavalt lahendanud - see rongijaam lihtsalt suleti. Ja siis valgusid kõik laiali erinevates suundades ja järgmisest sai juba rongile. Meie kõndisime hoopis koju, hea trenn üle 30-kraadises leitsakus.