Henril on madu suust väljas; ilus vidin; maod supiköögi riiulitel

Buddha kloostri ees; Preili Mann läheb linna peale

Kuulsad kuukoogid; dim sumid ja kõik miinus Sharon, kes pildistab

Mann * 2

Tangi pere koolimajas; Mann ja Gabriel uurivad Tangide pere ajalugu

Seda sööki tuuaksegi, kui sõber saab isaks; heledam viie mao supp, tume kilkonnast

Kõigest üks päev möödas minu viimasest kirjutisest, aga juba on nii palju toimunud, millest teile pajatada tahaks.

Oleme kohutavalt väsinud. Silmad kukuvad kinni kohe, kui kuskil korraks maha istud. Osaliselt sellepärast, et pikast lennust ei saanud puhata, osaliselt ajavahest, osaliselt sellest, et see kuumus pigistab kõik mahlad välja ja osaliselt sellest, et need õnneseened hiinlased ei vaja üldse und ja meie peame nendega solidaarselt hommikul kl 8 üles ärkama. Homme kolime 4-ks päevaks hostelisse, siis saab end loodetavasti välja magada. Loodetavasti on seal ka konditsioneer, homseks lubatakse, et temperatuur läheneb 1995 aasta rekordile ning tunne on (real feel, mis praegu keset ööd on 35 kraadi), nagu oleks 52 kraadi. Lisaks metsik vihmaeelne niiskus. Nii et ongi aurusaun, ega seal polegi vahel palju rohkem kraadi. Aga esialgu ei kurda, esialgu väidame endiselt, et "kuum on ikka parem kui külm".

Aga me ei lase end väsimusest segada, kuna tänaseks oli ette nähtud päeva veetmine oma võõrustajatega. Algas see päev käiguga metsikult suurde dim sumi restorani. Dim sum tähendab tõlkes "südant puudutama" ja kujutab see endast rida kergeid roogasid, mida pakutakse hommikust lõunani Hiina tee kõrvale. Dim sumi söömine on yum cha (tõlkes tee joomine). Pühapäeviti lähevad kõik hiina pered suurtesse restoranidesse, et dim sumi süüa. Meie maja kõrval on väga hea dim sumi restoran ja kui me sinna kl 10 kohale jõudsime, pidime ikkagi veidi laua vabanemist ootama. Kuigi kohti oli kindlasti mitusada. Kõigepealt toodi lauda kuum vesi ja suur kauss. See selleks, et einestajad saaksid kõik oma nõud ja söögipulgad üle loputada, et ikka kindlasti puhas oleks. Siis saabus maitsev, aga kange õitest tehtud tee. Ja siis riburadapidi kõik Ho valitud road - aurutatud krevetipelmeenid, pikk riisimakaronist toru loomalihaga, loomalihapallid, sealihapallid, kanaga congee (paks riisisupp või -puder, erinevalt maitsestatud), marineeritud kanavarbad, loomaliha valge redisega, praetud kreveti wontonid, pehmed aurutatud searibid, suur kausitäis riisinuudleid pardisupis, jamsiga täidetud pallid, sojanaha sisse keeratud rullid... kindlasti unustasin midagi. Oli paremaid ja halvemaid asju. Mulle meeldis väga praetud wonton, krevetipelmeen, pardisupp ja kanavarbad. Henrile lisaks veel searibi. Istusime ja maitsesime seal kohe paar tundi, nagu kohalikud peredki teevad.

Edasi läksime Ping Shan Heritage Trailile. See on piirkond, mis kuulus kunagi Tangi dünastiale ja kus mitmed selleaegsed ehitised veel alles on. Enamus piirkonnas elavaid inimesi on endiselt perekonnanimega Tang, nii et klann tegutseb edasi. Külastasime 14.-ndal sajandil ehitatud esivanemate jumaldamise koda (kus Tangid tänase päevani kogunevad), paarisaja aasta vanust koolimaja, templeid jne. Enne külastasime ka ühte budistlikku nunnakloostrit, Miu Fat Buddha kloostrit. Eile jäigi vist lisamata, et see tempel, kus käisime, oli tao tempel. Meie võõrustajad võtsid täna need kaks asja ilusti kokku. Ütlesid, et tao järgi on kõik unenägu ja kuna kõik on unenägu, siis ei tasu midagi liiga südamesse võtta. Ja Buddha järgi on kõik mittemidagi, ehk siis ei tasu midagi tahta, kuna nende asjade saavutamine ei anna sulle midagi. Kõik teada, aga huvitav, et keegi suudab ühe lausega kaks nii suurt asja kokku võtta. Aga buddhakloostris käis parajasti tseremoonia, nii et meil vedas. Lasti tseremooniat isegi vaatama, aga pilte ei võinud teha. Kloostri sissekäigu juures oli paks Buddha kuju, hiinakeelne kiri kahel pool. Ho ütles, et need on kaks väga tähtsat lauset, üks tähendab: "Buddha paks kõht kannatab kõik väljakannatamatud asjad maailmas välja" ja teine lause ütles: "Buddha suu ja silmad naeravad alati kõige peale"! Hea, kui neid asju vahel meelde tuletatakse.

Edasi läksime Yuen Longi kesklinna, ostsime Mannile imearmsad kuldsed kingakesed (ometi oleme kohas, kus neid armsaid asju saab endale lubada ilma hambaid krigistamata). Saime kokku Ho emaga, kes on Hiina meditsiini arst ning istusime maha ühte väiksesse väsinud söögikohta. Just sinna, kuna see on üks väheseid allesolevaid kohti Hong Kongis, kus saab süüa maosuppi. Viie mao supp on traditsiooniline tervendav hiina roog, millest tänapäeva noored väga lugu ei pea ning seetõttu on seda suppi pakkuvaid kohti järel äärmiselt vähe. No meil vedas, oleks me hotellis peatunud, poleks iial sellist võimalust tekkinud. Riiulitel olid purgid suuremate ja väiksemate vedelikus säilitatud madudega ja sahtlid olid kõvasti lukus. Sharon ütles, et seal taga ongi meie supimaterjal, aga elus. Huuh! Osad neist viiest maost on mürgised, osa mitte, aga Sharon nimesid inglise keelde tõlkida ei osanud. Tellisimegi siis selle maosupi, mis pidi olema hea artriidi puhul ning kilpkonnasupi, mis pidi olema mürke välja ajavate omadustega. Mannile võtsime igaks juhuks seekord eraldi roa - riisi kanaga :). Tuleb tunnistada, et mõlemad supid olid maitsvas - musta värvi kilpkonnavedelik maitses veidi nagu meie vastlaaegne oasupp ja paks maosupp nagu hiinapärane kanasupp, ainult kanaliha on veidi nätske. Kuum supp 35 kraadises kuumuses muidugi väga ahvatlev ei olnud, aga elamus oli seda katsumust väärt. Suured tänud Couchsurfingule! Ja muidugi Hole ja Sharonile.

Kojutulek võttis kohutavalt aega. Aga meil oli kokku lepitud, et valmistan täna Eestimaise õhtusöögi. Asusin siis ilma konditsioneerita kööki keetma-praadima. Valmisid väikse selleriga keedetud kartul ja porgand, keedetud lillkapsas oliiviõliga (võid ei olnud lihtsalt), täitsa kodumaise maitsega sea-loomaliha kotletid, tomati-sibula salat hapukoorega (kujutage ette, hapukoor oli täitsa olemas kohalikus väikses supermarketis), kurgisalat rohelise sibula ja soolaga, praetud austerservikud sibulaga. Ja uskumatul kombel Ho, Sharon ja Ho ema muudkui sõid ja kiitsid. Neile kohutavalt maitses. Ütlesid, et nende jaoks on selline toit tõeline elamus. Erilised lemmikud olid kotletid ja tomatisalat. Nii tore, ega ma just päris kindel ei olnud, et hiinlastele meie söök peale läheb. Aga näed, Eesti toit ruulib! :)

Kindlasti tuleb hiljem miljon asja meelde, mida põnevat me oma Hiina sõpradelt kuulnud oleme, aga hakkan otsast kirjutama. Mõtlesin hommikul, et kuidas me homme ära lähme ja hüvasti jätame. Ja küsisin siis ebameeldivuste vältimiseks, kas hiinlased oma heade sõprade või vanematega tervituseks või hüvastijätuks kallistavad. Ja Sharon tegi niiiiiiiii suured silmad ja ütles, et mitte mingil juhul. Ainuke inimene, keda kallistatakse, on abikaasa. Nii et isegi mitte omaenda vanemaid, ega õdesid-vendasid. Varem oli üldse nii, et vastassugupoolt ei tohtinud üldse puudutada ja ega see praegugi palju teisiti pole. Hea, et küsisin. Uurisin ka, et kas see on ikka ok, kui meie Henriga bussipeatuses ümbertkinni istume või musi teeme, see pidi täitsa ok olema.

Eile õhtul proovisime veel ühte huvitavat hiina köögi saavutust - kuukooki ehk mooncake. Need on sellised väiksed ilusad kaunistustega pätsikesed, mille sees on tavaliselt lootoseseemne pasta ja soolatud pardimuna rebu. Hääästi magus! Veidi nagu halvaad ja veidi martsipani meenutab. Neid süüakse tavaliselt Hiina kuukalendri järgi 15. augustil, kesksügise tähistamise päeval, mis on üks kolmest kõige tähtsamast Hiina tähtpäevast. Lääne kalendri järgi on see kuupäev liikuv, sel aastal on see 3.ndal oktoobril. Sel päeval tähistatakse perekonna ühtsust ja süüakse koos kuukooke. Kuukoogid tähistavad hiinlastele ka oma riigi sündi, kuna väidetavalt pandi ülestõusule kutsuvad sildid just kuukookidesse ja kui inimesed need kooke süües leidsid, astusid nad valitsejale vastu! Nii et igavesti tähtsad koogid. Mulle ei maitsenud eriti. Mann vaeseke pani terve soolatud munakollase korraga suhu ja hakkas päris nutma, nii vastik oli. Aga tänapäeval tehakse neid igat sorti, šokolaadiga ja jäätisega jne. Peaks mõnda veel proovima. Üldse pidid hiinlased oma kuukalendrit metsiku innuga jälgima. Eriti täpne pidi olema see ilmamuutuste osas. Kuigi kesksügise päev on alati erineval ajal, pidi alati, absoluutselt alati ilm peale seda päeva kohe jahedamaks minema. Ja kahte sünnipäeva peavad mõned ka, ühte lääne kalendri järgi, teist kuukalendri järgi.

Täna õhtul oli meil veel võimalus midagi põnevat maitsta. Nimelt sündis septembri alguses Ho parimal sõbral poeg. Ja vana Hiina kombe kohaselt peab sünnitanud naine keetma supi ingverist, munadest, äädikast ja seajalast, sellise tumepruuni ja magusa. Seda keedetakse päevi, vahel isegi nädalaid. Ja siis viiakse seda lähematele sõpradele sugulastele koos uue ilmakodaniku sünniteatega. Ingver pidi noorele emale kaotatud kuumust lisama ja ingverikeetmise aurud viiruseid tapma, äädikas pidi pika keetmise peale luud lahustama ja andma sünnitanud naisele tagasi kaotatud kaltsiumi.

Uni kipub peale, ülejäänud kirjutamata lood tulevad teinekord! Siis kui nad meenuvad!