Fotod järgnevad alumises postituses!

Meie jälle uues kohas. Mul on terve Austraalia aja olnud tunne, et oleme USA-s. Nüüd peaaegu olemegi – koht, kus elame on Miami Beach ja korterelamu nimi Grande Florida Apartments. Jo, kelle hiigelaiaga majas me vahepeal elasime, elas ühistranspordist nii kaugel, et kolisime päev enne oma rendiauto tagastamist otse Miami Beachile Garry juurde. Vahepeal käisime Kullaranniku taga asuvates Tamborine mägedes. Hea lühike sõit ja kohapeal pole nii külm, nagu Sinimägedes. Ülevalt avanevad imelised vaated rannikule. Tee peal käisime makadaamia pähkli istanduses, hetkel oli puude õitsemise aeg, pähklid olid juba tünnides. Kui istandusse jalutama läksime, ütles omanik, et püsiksime teerajal, kuna neil on seal kõikvõimalikke madusid. Jälle! Makadaamiapähkel on ainuke vili, mis aborigeenide nn bushfood´ist on laialdaselt maailmakööki jõudnud. Hästi õline teine, kohe tuntavalt. Edasi läksime juustuvabrikusse, kus kogu toodang maitsmiseks väljas oli. Mmmm… milline Brie seal oli. Ja siis omakorda Mt Tamborine väiksesse boutique-kohviistandusse kohvi jooma. Oli ikka hea küll – selleaastase saagi käsitsi korjamine oli äsja lõppenud, hetkel käis just röstimine. Õhtul valmistasime endale känguruliha pasta kõrvale. Üllataval kombel on känguruliha äärmiselt maitsev, lisaks tervislik oma ülimadala rasvasisalduse tõttu ja keskkonnasäästlik (kuna kängurud ei saada atmosfääri sellises koguses mürgiseid gaase, nagu veised seda teevad J). Nii et üks meeldiv kulinaarne päevake.

Järgmisel päeval hakkasime jälle otsast peale – esimese asjana külastasime austrikasvandust. Kui siin on üldse midagi, mis ei ole röögatu hinnaga, siis on selleks austrid. Nt kohvikus võid tellida 160 eek tosin värket austrit. Polegi ju nii paha. Samas austrikasvatuses (tegelikult lihtsalt jões, kus olid orad sees, et austrid end selle kluge kinnitaksid), elasid ka suured mudakrabid. Ausaltöeldes olime just söömise lõpetanud ja kumbagi neist sealsamas ei proovinud. Krabisid nägime aga veepõhjas toimetamas küll. Käsitsi neid püüdma ei lähe – suuremad võivad vabalt näpu otsast naksata.

Edasi sõitsime mööda rannikut Byron Bay väikelinna, kuna seda juba mitu korda meile soovitatud oli. Tee peal avastasime, et siinsamas toimub eile, täna ja homme WRC rally. Aga hetkel ei tundu, et vaatama saaksime minna, pole siin hetkel meil nii suurtest huvilistest kaaslasi. Byron Bay oli tõesti armas linnake, jalutasime ringi, kolasime poodides ja otsisime kohta, kus lõunatada. Leidsime lõpuks Fishmongers´I gurmee fish n´chipsi koha, mida on kiidetud nii reisijuhtides, kui toiduajakirjades. Henri võttis BBQ hiidkrevette ja tempuras hiidkrevette salatil ja meie Manniga kahepeale grillitud kala kartulisektoritega. Kõik nägi imeilus välja ja maitses superhästi.

Ja õhtuks tulimegi Garry juurde. Garry on oma hariduselt arvutigraafik, aga hetkel töötab oma nõbu maalrifirmas pakkumiste tegijana. Teenib seal nii hästi, et ostis mõne kuu eest siin Miami Beachil endale 2 magamistoaga korteri. Majal on suur soojendusega bassein, suur soojenduseta bassein, lugematu hulk erinevaid grillmajakesi, aurusaun, mängude tuba jne jne. Nagu 5 tärni kuurortisse oleksime sattunud. Soojendusega basseini kasutasime eile kohe ka ära, käisime kuuvalgel ujumas. Kaif!

Garry juures oli huvitav olla. Kohe kui maha istusime, koputas keegi uksele ja sisse tuli sõber X (nime unustasin ära, vabandused). Rääkisid maast ja ilmast ja sellest, kuidas tema eksnaise ema on eestimaise päritoluga. Ja et see ema saadab oma Eesti sugulastele Eestis müümiseks Austraalia teepuuõli. Ja juba oligi X läinud. Ja kohe uus koputus, saabus fotograaf Christian. Istus maha, jõi meiega klaasi veini, rääkis maast ja ilmast, ning tunnistas, et Eesti on üks võrratumaid kohti maailmas. Ta käis Tallinnas veebruarikuus 5 päeva enne Põhja-Soome virmalisi pildistama minemist ja oleks äärepealt oma Soome reisi ära jätnud, et rohkem Eestis olla. Nii hirmsasti oli see meie maake meeldima hakanud, lausa nutnud oli, kui ära pidi minema. Ja asi ei olnud mõnes naises (kuigi seda ta tunnistas, et Eestis on ikka metsikult ilusad naised), lihtsalt inimesed olid nii toredad ja Tallinn nii ilus. Vot siis millises kohas me elame!

Cristian oli veel meie juures, kui uue koputuse järel saabus Danny. Tätoveeritud kukeharjaga Danny oli 3 aasta eest akent paigaldades läbi klaaslae kukkunud ja oma kaelaluu murdnud. Pool aastat pikali, 2 aastat kaela-selja toega ning viimane pool aastat imekombel täiesti terve. Õnnelik inimene. Danny pikaks ei jäänud ja Eestiga tal ka sidemeid ei olnud. Ja oligi selleks päevaks kõik.

***

Täna, reedel, andsime Manni suureks rõõmuks ära oma renidauto. Talle üldse ei meeldi autoga sõita, meeldivad hoopis bussid, rongid, trammid, taksod, laevad ja jala käimine. No väga tore, enamasti oleme ju nende mootorite peal. Päev otsa otsisime optikut, kes Henri prillid ära parandaks, aga kõik tahtsid prillid nädalaks Cairnsi pareandusse saata. Ütlesime, et oleme teisipäeval ise Cairnsis ja võtsime parandaja kontaktid. Õhtul kasutasime juhust ja tegime oma maja ees basseini ääres väikse BBQ – meie poolt kohalikud suured banaankrevetid tšilli, küüslaugu, sidruni marinaadis, grillitud seened balsamiäädikas ja tomati-rukola-suhkurherne salat, Garry tuli loomalihaga, mida ta basiiliku, küüslaugu ja meesojaga marineeris ning hakkligavorstikestega. Vägev kõhutäis. Krevetid on siin äärmiselt maitsvad. Tulev ainult jälgida, et ostad kohalikku kraami, mitte Aasiast toodud jahuseid mereande.

Üldiselt tuleb tunnistada, et laias laastus on austraallased veidi ülbed, kui naabrid uusmeremaalased on nii meeldivad ja rõõmsameelsed. Näiteks, kui liikluses midagi nõmedat teed, siis austraalias tuututatakse sulle nagu Türgi tänavatel ning suure tõenäosusega pistetakse aknast sinu auks ka üks rasvane keskmine näpp välja. Samas kui uusmeremaal kellegi auto ees koperdaded said ainult laia naeratuse osaliseks. Või kui uusmeremaalased olid turul suurima heameelega nõus, kui nende kaubast pilti tegid, aga austraallased teevad nägusid ja ei ole just üleliia õnnelikud selle üle. Näiteid võiks muidugi veel tuua. Aga inimesed, kelle juures meie elanud oleme, on siiski äärmiselt toredad ja heasüdamlikud olnud. Samas peab ütlema, et kui Uus-Meremaal saime endale palju tõelisi sõpru, siis Austraalia kohta ei saa me sama siiamaani öelda. Pigem lihtsalt meeldivad inimesed, mitte head sõbrad!

Ja viimased uudised Manni inglise keele õpingutest. Eile õhtul andis keele külge jäämine endast mitte eriti kenal moel märku. Mann ukerdas põrandal ja üritas mingit trikki korraldada. Üritas, üritas ja kukkus pikalt. Ise ütles endamisi selle peale: "Oh, shit!" L. Hmm, kivi meie endi kapsaaeda vist. Või siis ajaks võõrustajate peale J. Kui me talle ära seletasime, mis see tähendab, oli tal pisut paha tuju, et ta sellist juttu rääkis. Aga täna hommikul oli palju meeldivam üllatus. Mann ärkas üles ja tahtsi teise tuppa minna, kus peremees Garry toimetas. Aga enne ukse avamist tuli ta Henri juurde ja ütles; "Issi, kui see onu ütleb mulle "Morning!", siis mina ei taha vastata!". Nii et tuleb välja, et Mann teab oluliselt rohkem inglise keelt, kui meie arvame!

***

Täna, pühapäeval, kui selle pika mitme päeva jooksul kirjutatud loo lõpuks avaldatud saan, oleme jälle uues kohas. Imearmsas väikses hubases majakeses Kathy ja tema tütre Emily juures Burleigh Headsi linnakeses. Selja taga on tõeline Austraalia noorte nädalavahetus, mis sisaldas endast grillimist, grillimist ja grillimist. Reede õhtul grillisime oma maja ees lihtsalt oma pere ja Garryga, hiljem vaatasid mehed tähtsamaid rugbymänge. Laupäeva lõuna ajal, peale seda, kui Henri oli Garryga lihuniku juurest liha toonud ja õllevarusid täiendanud, saabus hordide kaupa sõpru maja ette grillima. Kõik olid kas maalrid, elektrikud või arvutigraafikud. Söödi-joodi pimedanid, kui kogu kamp veeres lähedalasuvasse surfiklubisse (täpselt nagu Kodus ja võõrsil!) rugbyt vaatama ning peale seda ühe tüübi juurde koju tiksuma. Täiesti mõttetu tegevus! Ja pühapäeval, peale ärkamist ja hommikusööki läksime randa, kus süber Christian oma sünnipäeva väikse grilliga tähistas. Tõeline Aussie värk!