Teekond...

Nonii, me lähme ja külmetame nüüd teisel mandril veidi edasi, täna õhtul nimelt ootab meid ees 13 tunnine lennusõit, et ülehomme, st siis neljapäeval, Aucklandi jõuda. Täiesti tõsijutt, loogika on täitsa paigas, tuleb lihtsalt pingsalt ajavööndite kaarti vaadata (veetsime ühel seda uurides ja asjast aru saada püüdes terve tunni, edukalt).
Tšiili oli ilus. Siinne kõige vägevam elamus, hiiglaslikud lumised Andid, on põhjuseks, miks meil veidi ka heameel oli, et talvel siia sattusime. Suvel neil lund pole.

Uus-Meremaal läheb suureks kolimiseks - esimesed 3 päeva Rotorual, vaatame, kuidas maa sees keeb muda ja purskab veeauru ning kuidas maoorid maa sees toitu valmistavad. Siis paar päeva Aucklandis, siis nädal Samoal, siis kiirelt paariks päevaks Wellingtoni, sealt praamiga üle ja järgmiseks paariks päevaks Christchurchi, veel üks päev kuskil Queenstowni lähedal maal ning siis Sydney lennukile. Oleks soojem ja kuivem, oleks seda (väidetavalt) imeilusat maad pikemalt uurinud :)

Minu teadvusesse jõudis Tšiili linn nimega Valparaiso tänu SEB pangale. Õigemini, linna nime ma muidugi teadsin, aga see oli ka kõik. Nimelt isusin kevadel kunagi hirmkaua Kristiine keskuses SEB järjekorras. Kohe nii kaua, et jõudsin kõrvalasuva raamatupoe ristipõiki läbi kammida. Istusin veel veidi ja otsustasin siis ühe odavmüügi raamatu endale järjekorra-kaaslaseks osta. Kaaslaseks osutus kuulsa Tšiili kirjaniku Isabel Allende romaan "Fortuuna tütar", mille tegevusest suur osa toimuski just Valparaisos. Kuna mulle raamat täitsa meeldis (tšiillased ise sellest romaanist suurt ei pea, suurema tähtsusega on nende jaoks tema "Vaimude maja"), hakkas mulle see koht huvi pakkuma ning nii ta reisiplaani võetud saigi.







Surnuaed Tšiili moodi; rahvast pungil restoran
Ootasime ilus ilma ära ja võtsime ette maalilise veidi üle 100 km pikkuse bussisõidu Santiagost Valparaisosse, otse läbi Casablanca oru, kus valmivad enamus Tšiili valgeid veine. Teel Valparaiso bussijaamast kesklinna möödusime rikkalikust kalaturust, kus oli müügil kõikvõimalikke mereloomi ja kõike, mida nende valmistamiseks vaja võiks minna - sidruneid, kastmeid, maitserohelisi jne. Kohale jõudsime parasjagu lõuna ajaks, leidsime keskturu külje all ühe kohalikest pungil kalarestorani. Seisime oma 15 minutit järjekorras ja saimegi väike lauakese otse avatud köögi kõrval. Krevetid ei olnud just erilised (Henri teeb igatahes paremaid), aga praekala (reineta) oli võrratu. Henri ütles, et parim valge kala, mida ta eales söönud on. Portsud olid vägevad. Edasi jalutasime lihtsalt mööda Valparaiso värvilisi tänavaid ja imetlesime suud ammuli. Linn on ehitatud kõrgele mäeküljele. Mäeküljest üles minemiseks võib valida trepi, aga võib ka maksta väikse summa ja lasta end ajaloolistel köie otsas liikuvatel putkadel üles tirida. Meie muidugi kasutasime viimast võimalust, päris naljakas elamus (Mann ja Henri on ühel pildid äsja astunud putkasse, millega üles sõitsime).

Valparaiso oli rohkem nagu Brasiilia, kui Tšiili. Vähemalt Santiagost erines see linn nagu öö ja päev. Tänavad olid mustad, majaseinad soditud. Selles linnas nägime poole päeva jooksul rohkem purupurjus, haisvaid, pundunud nägudega lõnguseid, kui kogu reisi jooksul kokku. Tõesti, neid oli igal tänavanurgal, neid magas igas pargis... Mulle meeldis Valparaiso kohutavalt, aga öösel eelistaksin ma igal sajal juhul Santagot - ehmuksin vist poolsurnuks, kui mõni neist kummituslike nägudega olevustest mulle öösel vastu tuleks!

Arva ära, mis see on! Õige vastuse leiad, kui edasi loed :)


Vaade koduaknast ilusa ilmaga; Vaade koduaknast mitte nii ilusa ilmaga
Ei, kallid lugejad, meil ei olnud siin täna udu. Meil oli kõige selgem ilm, mida ette oskate kujutada. See, mis pildil näeb välja nagu udu, on Santiago kohal hõljuv mustus. Täiesti jube. Santiago asub mägede vahel olevas orus ja see muudab õhureostuse probleemi veel tõsisemaks. Imelised lumega kaetud Andid mõnel päeval kesklinna ei paistagi, sest reostusest lihtsalt ei näe läbi. Kuna täna oli tohutult ilus, päikseline ja soe ilm, võtsime uuesti ette eelmisel korral poolikuks jäänud Bella Vista. Sõitsime ka köisrongiga keset linna oleva mäe otsa võrratuid Andide-vaateid imetlema. Mulle meeldis, et mäetipp ei olnud mitte lhtsaks turismiatraktsiooniks kujundatud, vaid seal asus kirik, välikirik, suur Jumalaema kuju, suur Kristuse kuju, taustaks laulis kirikukoor jne. Selline rahulik paik. Väga ilus.

Bella Vista värvilised majad; Vaade mäelt Santiago linnale; roosa-manna-suhkruvati-Mann

Bella Vista värvilised majad; Vaade mäelt Santiago linnale vol 2

Jumalaema kuju mäe otsas; väsinud tüüp
Aga eile käisime Concha y Toro veiniistanduses (kummaline sõna, eksju, nagu veine kasvatataks, äkki keegi oskab parema sõna mulle välja pakkuda, oleksin tänulik!). Tegu on ühega maailma suurimatest veinitootjatest. Tuur oli turistilik, aga väga hea. Loss ja selle aed olid päikse käes imelised ja veinikeldritest levis mõnusat tuttavat :) lõhna. Kahte veini proovisime ka lõpetuseks. Jäime väga rahule. Pärast oli kokku lepitud, et lähme koos Katyga tšiili köögi parimaid palasid proovima restorani, aga kuna ta oli meiega öösiti lobisemisest ja seejärel hommikul vara ärkamisest rampväsinud, siis jäime koju. Valmistasime koos parmesaniga üleküpsetatud Tšiili karpe, kõrvale värske sai ja muidugi muidugi külm valge Tšiil vein. Ülejäänud õhtusöögi tellis Katy restoranist kohale. Absoluutselt jalust rabas meid ceviche -üleöö tugevas sidrunimahla, sibula, peterselli ja koriandri marinaadis marineerunud erinevad mereannid - lihtsalt uskumatult maitsev! Praed ja magustoidud olid ka head, minu prae sees olid näiteks 1,5 cm läbimõõduga maisiterad, polnud selliseid enne näinudki. Küsisime Katylt alandlikult luba veel üheks ööks jääda, kuna meie järgmine võõrustaja korraldas mingi segaduse ja sinna me minna ei saa, aga Katy pakkus välja, et võime tema juurde jääda kuni teisipäevase lennuni vaatamata sellele, et tema ise juba laupäeval ära lendab. Uskumatu lahkus ja usaldus! Püüame tema usaldust igati õigustada siis :). Täna valmistasime meie vastu õhtusöögi - kana prantsuse moodi (kanafilee, sool-pipar, sibul, juust, majonees - ahju), ahjukartulid tüümiani ja küüslauguga, Brasiilia grillsalat (peeneks hakitud tomat, paprika, sibul, veiniäädikas, õli, petersell) ja magusaks šokolaadikook vanillijäätisega. Jäi mulje, et Katyle meeldis hästi.

Concha y Toro värav; sügisesed värvid pargis; Peahoone

Concha y Toro peahoone; öko-muruniidukid
Küsisin täna Mannilt, kas talle meeldib meiega reisida. Mann vastas jumala siiralt: "Mulle meeldib teiega VÄGA, VÄGA reisida!". Nii suur rõõm oli seda kuulda. Tundub, et ta tõesti naudib seda kõike. Jutuajamine läks edasi sellega, et kuhu me siis tagasiminnes elama võiks minna. Mann Tallinnasse ei taha, sest ta arvab, et Tallinn on kuidagi lasteaiaga seotud. Ja siis ta arvas, et võiks Tõnni-Sirtsu poole Tartusse kolida, aga selles mõttes oleks jama, et Tartus ei ole selliseid kohvikuid nagu reisil! :)

Uisulugu sai alguse nii, et enne reisi Tartus hoogu võttes pakkusime Mannile välja, et võiks Lõunakeskusesse uisutama minna. Talle need väiksed kleidikestes uisutajad seal nii meeldisid, et ta oli kohe suurima heameelega nõus. Aga kui uisud alla ja jääle sai, siis oh seda kisa. Veetsime seal hallis vast kohe oma 3 minutit. Ei jäänud muud üle kui ära minna.

Esmaspäeval Santiagos oma uude koju jõudnud, nägi Mann seina peal iluuisutajate pilti. Niikui meie perenaine Katy seda märkas, ütles ta, et "vaat see on üks asi, mida me võiksime koos teha"! Meie ütlesime, et see oleks tore küll, aga kestaks arvatavasti ainult 2 minutit. Ja Katy ütles: "Ärge muretsege, küll mina temaga töötan!". Tuli välja, et Katy oli kuni 16-aastaseni tõsine iluuisutaja (seda küll USA-s, mitte Tšiilis, kuna tema poolameerika-pooltšiili pere saadeti Pinochet´ajal põhimõtteliselt riigist välja). Siis sattus ta Brasiiliasse vahetusõpilaseks ja "avastas, et peale lehtsalati on maailmas ka šokolaad", nagu ta ise ütleb. Sellest hetkest pühendus ta küll õpingutele (lõpetas ajaloo bakalaureuse, majandusmagistri ja siis otsustas hoopis juristiks õppida), aga uisutamine on talle nii südamelähedane, et seda on kõikjalt näha. Tema kodus on uidutajate pildid, tema särgil on uisupildid, tema märkmepaberil on uisupildid, tema postkastis on uisuajakirjad ja alati, kui ta reisib, reisivad uisud kaasa, et saaks heal jääl mõned tiirud teha. Santiago jää oli täpselt selline, nagu meil vanasti Pringi tiigi peale tekkis - parasjagu mittelibe, et oma esimesed sõidud teha. Ja Katty tegi Manniga imet. Esimesed ringid hoidis Katty Mannil kehast kinni, siis kahest käest, siis ühest käest ja enne kui me arugi saime, liikus Mann ise oma jalgadel ja oma uiskudel uhkelt meie poole, ilma igasuguse toeta. Uskumatu! Mann ei kukkunud kordagi ja kõht oli tal koguaeg naerust kõver. Iga mõne aja järel haaras Katy Manni kaenlasse ja tegi hirmkiireid keerutusi või uisutas tuule vihina saatel koos Manniga ühest saali otsast teise. Nii et saame vabalt öelda, et Mann õppis Tšiilis uisutama.

Mann kõht kõveras; esimesed ringid möödusid nii

Edasi kätest hoides; Ja juba uisutaski Mann ise
Katy on siin kuulus kuju. Kuna siin maal rohkem iluuisutajaid ei ole ja kuna juba teist hooaega on eetris "Tantsud tähtedega" sarnane uisutamissaade, siis on Katy mõlemal aastal olnud saate žüriis see õel žüriiliige. Muul ajal tegeleb mitme haridusega Katy hoopis konverentsitõlgete tegemisega, pidavat palju huvitavam olema, kui juura. :)

Puidukunstnik Dominikaani kloostri käsitöölisekülas; Henri ja Mann, taamal Santiagot
ümbritsevad mäed; Dominikaani klooster, taevas jumalik valgus :)
Ülejäänud aja oleme siin ainult Manni lõbustanud. Terve esmaspäeva veetsime mänguväljakuid külastades (meie esialgselt plaanitud park oli kinni ja midagi uut ei viitsinud ka välja mõelda), teisipäeval külastasime hiiglaslikku laste interaktsiivset muuseumi (MIM), mis on nagu meie Ahhaa, aga hoopis suurem. Kõik oli vinge, ainult koolivaheaeg oli sinna miljon inimest toonud ning kõik info oli hispaania keeles. Väga raske oli Mannile seletada, millega tegu, kui isegi hästi aru ei saanud. Hiljem külastasime veel ühe kaubanduskeskuse minilõbustusparki. Eile hommikul käisime Dominikaani kloostris, mis ise ei ole turistidele vaatamiseks avatud, aga mille külje all asuv käsitööliste küla (kus on nii poed, kui ateljeed) on avatud ja ootab kõiki uurima-ostma. Eriti põnev oli üks naisterahvas, kes oli põlisrahvastelt õppinud nende puutöönippe ning nüüd meisterdas seal Mapuchede ja Onade kujusid. Mapuched elavad praegugi siit veidi lõunapool, aga Onad (nime Ona, panid neile valged inimesed, ise kutsusid nad end Selk´nam) surid välja. Nad elasid Tšiili lõunatipus, käredas külmas. Aga elasid täiesti alasti, katsid end ainult loomarasvaga. Kui valged inimesed tulid, leidsid nad, et nii ei ole sünnis. Panid indiaanlased riidesse, aga riiete sees olid lestad vms. Igatahes Onade organism ei olnud selle kõigega harjunud ja välja nad surid. Aa, üks huvitav asi nende kohta veel, mida rääkis Katy, Onad sõitsid merd puust kanuudes, mille keskele nad sooja saamiseks lõkke tegid! See lugu võis tegelikult käia mõnede teiste kohalike indiaanlaste kohta, kuna mina lugesin, et Onasid kutsuti ka "jala indiaanlasteks", kuna nad ei kasutanud ei kanuusid ega hobuseid. Eks teadlased teavad paremini, meie kuulsime igatahes selliseid lugusid! :)

Täna lähme Concha y Toro veinimõisasse ning õhtul lubas Katy meid ühte kohalike söögikohta viia ja demonstreerida, et kohalik köök on väga maitsev! :)

Põhimõtteliselt oleksime pidanud juba eile hommikul uues kodus olema. Aga tuli välja, et meie uuel perenaisel diagnoositi gripp, õnneks küll inimeste oma, kuid siiski ei ole gripp midagi, millega vabatahtlikult keset maailmareisi silmitsi seista. Niisiis lükkasime oma ümberkolimise Carli kutse peale edasi esmaspäevani. Suzie oli alguses Carli külalislahkusest pisut hämmingus, sest nad olid kutsunud mõned inimesed pühapäevasele brunchile ja kolmele lisakülalisele ei kippunud kuidagi ruumi ega nõusid jätkuma. Oli kuidas oli, siia me jäime.

Neljapäeva õhtul sai veidi nalja, kuna Suzie sai kirja 4-lt eestlaselt (3 näitlejat ja 1 tantsija), kes tahtsid samuti siia ööbima tulla. Suzie sai siis neile kirjutada, et kahjuks ei ole võimalik teid majutada, kuna meie maja on juba eestlasi täis. Täitsa lahe oleks olnud, kui siin kokku 7 eestlast oleks, aga kuna pühapäeval oli maja niigi külalisi täis, siis ei tulnud see kõne allagi.

Ilusad köögiviljad taluturul; Carl naudib täiega klaverimängu; Las Condes taluturg
Reedel kavatsesime külastada Santiago boheemlinnaosa Bella Vistat. Aga enne tahtsime oma pakid posti panna ja oma puuduvad lennumiilid enda arvele kanda. Lähemalt ei viitsi ausalt öeldes sellest kirjutada, sest ma ajaks end ilmaastata uuesti närvi. Igatahes teist ülesannet lihtsalt ei saanud täita ja esimene ülesanne võttis tunde. Ja ikkagi ei ole teada, kas see projekt ka õnneliku lõpu leiab. No eks näis. Igatahes Bella Vistasse jõudsime juba õhtu hakul. Ja selle asemel, et sõita köisraudteega Santiago kohale mäe otsa, jalutada väikestel värvilistel tänavatel ja imetleda indiaanlaste imelist vase-pronksi käsitööd, sõime meie kiire lõuna (kl 17 õhtul) ja kihutasime edasi Carli töö juurde, muusikakooli, et sealt edasi jazzkontserdile jõuda.

Conchali Big Band
Kontserdil mängis Conchali Big Band, mis tähistas parajasti oma 15-ndat sünnipäeva. Seda gruppi juhatab üks ütlemata pühendunud härra, Carli sõber, kes kogub Conchalii piirkonna agulist andekad lapsed kokku ja õpetab neid mitukümmet noort 48 h nädalas ja seda minimaalse eelarvega. Need lapsed saavad oma elule uue mõtte ja osad neist saavad stipendiumid Carli kooli. Milline pühendumine ja milline energia nende mängust peegeldub. Võimas! Üks andekas noormees, kes sai Carli kooli õppemaksu tasumiseks stipendiumi, elab papist karbis. Tal lihtsalt ei ole muud võimalust. Aga muusikat tahab ta edasi teha. Kogemus oli võimas, ainult et kontsert kestis jääkülmas saalis järjest 2,5 h. Mis suurele inimesele on liig, aga kujutage ette 3-aastast Manni sellisel kontserdil. Igatahes elas ta selle üle ja pisaraid ei valanud :).

Laupäeva hommikul käisime kogu kambaga kodu lähedal talupidajate turul. Ossaa, kus oli valikut. Kohal olid ka mõned vahvad ja värvilised peruu kartulid, mida ma näha tahtsin. Hulk mereande ja muidugi lugematu kogus värsket puu- ja köögivilja. Taevas maa peal! Ostsime kraami tänase brunchi jaoks. Meie Suziega hakkisime peale turulkäiku ma-ei-tea-mitu-tundi, Mann ja Henri külastasid mänguväljakuid. Õhtust sõime Bella Vistas Peruu restoranis. Viimasel ajal on paljud meile soovitanud proovida Peruu köögi võlusid. Ja tuleb tunnistada, et need on tõesti võlud! Tohutult maitsev! Kui teile kunagi Peruu restoran või Peruu ise tee peal ette jääb, kasutage juhust ja proovige. Nende Pisco Sour oli maitsev, nende krevetivardad viisid keele alla, kala ja köögiviljad olid suurepäraselt valmistatud. Kallis ainult veidi. Tuleb ise Peruusse teinekord kohale minna, ei usu, et seal kõik nii kallis on. Tšiili on Tšiili.

Pühapäeva kuulus peole. Hommikust saati käis üks möll. Suzie ütles, et ma päästsin ta elu, sest ta poleks eales üksi valmis saanud. Ja ausõna ei oleks. Rabasime siin ikks üks jagu terve nädalavahetuse. Tegin seda hea meelega (polegi ammu saanud külalisi vastu võtta) ja tore, et saime oma eksistentsi siin millegagi õigustada. :) Kuigi aitasime kõiges, oli minu teha suupistelaud. Ühte jupikest sellest, Dona Vera suitsust pommukreemi, saan näha siit.

Külalised olid tohutu põnevad. :) See jutt muutub kuidagi klišeeks juba, kas pole. Igatahes, olid meil külas USA-päritolu linnaplaneerija Bob (kes on pensionär ja naudib pensionipõlve niiväga, et imestab, miks ta seda juba mitmekümne aasta eest ette ei võtnud:) ja tema tsiillannast naine Laila, kes on akvarellikunstnik. Kui Bob oli noor, käis ta Tšiilis ja kohtu Lailaga. Nad armusid, kuid Bob pidi tagasi USA-sse minema ja lahkus. Mõlemad abiellusid ja sai lapsed. Juhtus nii, et mõlemate abikaasad surid suhteliselt varakult ja ühel päeval sai Bob Lailalt e-maili. Nad otsustasid kohtuda ja avastasid, et vana arm ei roosteta. Nüüd elab Bob juba mõnda aega Tšiilis. Teine seltskond olid austraallased Claire, tema elukaaslane Leon ja viimase ema Kristine. Nende perel oli Austraalias 4 erinevat äri, Kristine elas hirmkiiret elu ja oli väga tüdinud. Leon oli 12, vanemad olid just lahutanud, kui tema ema sattus Puerto Ricosse koolitusele, veetis seal mõned päevad ja tuli tagasi uue inimesena. Ta võttis Leoni kaasa (vanemad lapsed olid juba piisavalt suured, et omaette elada) ja viis poisi Puerto Ricosse samale koolitusele. Tegu oli iseenesest juhtimiskoolitusega, aga samas väga vaimse lähenemisega, korraldajaks Americana Leadership College. Leon oli enne käinud parimates koolides, aga sellel hetkel otsustas Kristine, et pojale on olulisem näha maailma, kui koolis käia. Ja kujutage ette, Leon ei olegi rohkem koolis käinud. Nad jätkasid oma rahvusvahelise ehteäri ajamist ka sealt. Leon reisis 15-aastasel üksipäini mööda USA ja oli oma perefirma müügiesindaja. Kah omamoodi kool. 13-aastaselt kolis ta ära oma ema juurest, et koos sugulasest ravitsejaga mööda USA-t rännata. Viimased 3 aastat elasid nad Dominikaani Vabariigis ja nüüd, kevadel, otsustasid kolida Tšiilisse. Claire õpetab siin inglise keelt ja Leon teeb helikopterilube. Kristina ajab endiselt oma ärisid ja sõidab järgmisel nädalal tagasi Austraaliasse, kus tal on hiiglaslik farm ja kuhu ka meie augustis oodatud oleme. Eks näis, kas võtame ette!

Püha Carmen oli endale pühendatud päeva puhul Tšiili ilma suviselt soojaks ja päikseliseks teinud. Suzie pidi pere eelmise aasta raamatupidamise jonksu ajama ja seega oli meid reisiseltskonnas kokku 4 - peale meie ainult Carl. Mille üle meil kahju ka polnud, kuna Carl on üks erakordselt muhe, huvitav ja hea huumorimeelega härra. Sõit viis meid Santiago külje all asuvasse Pirquesse. Piirkonda, mis on täis uhkeid maa-majapidamisi, viinamarjaväljasid ja kärestikulisi jõgesid. Kõik see on omakorda raamitud lumiste Andide imeilusate tippudega. Ega me suurt muud ei teinudki - sõitsime päev otsa mööda mägesid ja orge ja ohhetasime.

Concha Y Toro viinamarjaväljad; Maipu oru kärestikulised jõed

Pisco sour; Mann oma kalli Bacyga; kaktused Andides

Lõunatasime ühes restoranis, mille kõik pea 100 lauda olid kohalikke pungil täis. Kahjuks me väga aru ei saanudki, miks nad kõik seda kohta niiväga armastasid - söök ei olnud midagi erilist. Proovisime ka oma esimesed Pisco Sour`d (tšiili rahvuslik kange kokteil kangest viinamarjaviinast piscost ja sidrunimahlast). Aga Carl ütles, et need ei olnud mingid õiged ja peame lähipäevail uued ja korralikud ostma. Mida me ka kindlasti teha kavatseme.


Henri, Mann ja Andide lumised tipud

Õhtupäike Andides; veel kaktuseid

Reedel kavatsesime veeta päeva ilusa nimega boheemlinnajaos Bella Vistas, aga sekeldused postiasutustes võtsid tunde ja saime Bella Vistast ainult maigu suhu. Nii et lähme sinna tagasi, teeme pilte ja näitame teile ka. Reede õhtu veetsime aga 2,5 tunnisel jazzkontserdil, esines bänd, mis on kokku pandud agulilastest. Milline pühendumine ja energia! Aga selles järgmine kord lähemalt.