Santiago katedraal; Keskturg; ilus kirik

Henri ja Mann ühega paljudest ilusatest purskkaevudest; henri kiikab tsiillaste malemänguoskust
Täna alustasime siis oma tutvumisretke suure Santiagoga. Sissejuhatusega pidime muretsema endale kohalikud transpordikaardid, uurima välja kõik selle üksikasjad ja ostu sooritama. Ja kujutage ette, kõik küsimused said hispaania keeles küsitud ja kõigist vastustest saime ka aru. Uskumatu lugu, aga pusserdame juba midagi kokku. Henri on hispaania keeles kõvem mees, kui mina. "Minu keel" oli portugali keel, temal läheb hispaaniaga paremini. Tore tööjaotus, Mannile jätame tai keele :). Tšiillased räägivad kohutavalt kiiresti, nii et kui nad hoogu satuvad, ei saa me muidugi ka parima tahtmise juures midagi aru. Kaardid käes, tahtsime bussiga kesklinna sõita. Bussijuht oli maailma suurim jobu (ju tal oli hommikul midagi halba juhtunud) - ei pidanud peatuses kinni, pani peale meie tohutut jooksu ukse nina all kinni, Henri ei andnud alla, juht tegi uksed lahti ja sõimas meid väheke. Olime koos 3-e kohaliku õnnetuga. Nii et asi ei olnud Eestivastases vandenõus. Hiljem avas ta kõik uksed peale ukse, mille ees seisev inimene väljuda tahtis ja jättis paar õnnetut reisijat uste vahele. Tagasitulles oleksime linnatranspordis peaaegu surma saanud, kuna tunnelis muutus bussijuhi jalg liialt raskeks ja hoog läks nii suureks, et tunnelist väljudes ja seisvat autorivi nähes ei jõudnud enam piisavalt pidurdada ja bussijuht pidi bussi vastassuunavööndisse juhtima. Õnneks oli see rida tühi ja meie endiselt elus. Hullud!

purskkaev Plaza del Armas´el
Aga Santiago - väga puhas, tuttavlik õhk, eurooplaste välimusega inimesed... kodune tunne. Nagu polekski Lõuna-Ameerikas. Kõndisime läbi vanalinna, vaatasime paljusid ilusaid värvilisi kirikuid ja armsaid purskkaevusid. Henri jälgis veidi malemängu laheda nimega keskväljakul Plaza del Armas. Lõunatasime vana kalaturu kõrval olevas mereannirestoranis, kus saime väga maitsvaid kammkarpe parmesaniga, mitte nii maitsvat kala friiklatega, pidasime maha tulise võitluse kelneriga arve üle ja väljusime võitjatena. Pärast külastasime uhket katedraali ja selles üles seatud ehitud Püha Carmeni kuju (siinne vaste Jeesuse emale), kelle auks on homme riiklik püha. Kui meie parajasti kaunist Carmenit imetlesime, tuli meie juurde tšiillasest noormees, matemaatik, kel oli vaja inglise keelt harjutada. Ta oli tulnud kirikusse orelit kuulama ja leidis aega meile tasuta kiriku ekskursioon teha ning tähtsamate pühakute elusid tutvustada. Huvitav fakt, mida temalt kuulsime, oli see, et tänapäeval on Tšiili kõige usklikumad inimesed vanurid ja eriti rikkad.

Homne peakangelane, Püha Carmen
Õhtul käisime väga heas Tai restoranis, et Henri saaks oma igatsetud tom yum kung. Aga muidugi ei maitsenud see päris nii nagu Tais. Kõik oli ülimalt maitsev. Saime suure imekspanu osaliseks, kui ütlesime, et ka Manni nuudlid tuleb teha väikese vürtsiga ja nuudleid tellib ta krevettide, mitte kanaga. Viimast käidi lausa üle küsimas. Mann sõi terve hiiglasliku prae ära ja oli väga rahul.

Suzie ja Carliga võiks rääkida tunde. Näiteks õpetasid nad oma kahte last kogu aja kuni ülikoolini välja kodus. Mis tundus mulle esialgu päris jubeda ideena. Aga kui ma kuulsin, et samade asjade õppimine kodus võttis nende lastel päevas 1-2 h, mis teistel koolis 8 h ning samas olid nende laste tulemused kogu koolitee parimate hulgas, pani mõtlema küll. Carl muusikuna pidi palju õhtuti töötama ja tavakoolis käies ei oleks lapsed oma isaga üldse kokku saanud. Tavalist kooliprogrammi täites käidi kontserditel, vaadati dokumentaalfilme, külastati muuseume jne. Tundub väga lahe igatahes! Ise aga vist ei viitsiks ette võtta. Aa, poiss oli ühel hetkel siiski tahtnud päris kooli vaatama minna, peale kolme päeva ütles, et nüüd aitab küll, rohkem ei taha.

Hetkel kirjutab Suzie raamatut sellest, kuidas soovijad peaksid asju ajama, kui nad soovivad teise riiki elama minna. Nad on seda oma perega 7 korda teinud ja teavad juba teemast päris palju. See, kuidas nad ise endale elamiseks riiki valisid, oli ka täitsa huvitav. Nad käisid oma listis olevad riigid kõik läbi, siis kõrvutasid igasugust statistikat, lisaks elukallidust ja ei tea mida veel, kuni otsutsasid Tšiili kasuks. Ja Eesti on ka maailmakaardil - paari nädala eest käisid nad kontserdil, kus kanti ette Arvo Pärdi muusikat. Ja Pärt olevat ise ka kohal olnud.

Kell on kohutavalt palju ja kõik magavad, nii et rohkem ei tule hetkel midagi meelde. Jätkan teine kord. Aga homme lähme väiksele ringsõidule Andidesse. Loodetavasti tuleb ilus ilm. Ilusat Püha Carmeni päeva teile!