Minu teadvusesse jõudis Tšiili linn nimega Valparaiso tänu SEB pangale. Õigemini, linna nime ma muidugi teadsin, aga see oli ka kõik. Nimelt isusin kevadel kunagi hirmkaua Kristiine keskuses SEB järjekorras. Kohe nii kaua, et jõudsin kõrvalasuva raamatupoe ristipõiki läbi kammida. Istusin veel veidi ja otsustasin siis ühe odavmüügi raamatu endale järjekorra-kaaslaseks osta. Kaaslaseks osutus kuulsa Tšiili kirjaniku Isabel Allende romaan "Fortuuna tütar", mille tegevusest suur osa toimuski just Valparaisos. Kuna mulle raamat täitsa meeldis (tšiillased ise sellest romaanist suurt ei pea, suurema tähtsusega on nende jaoks tema "Vaimude maja"), hakkas mulle see koht huvi pakkuma ning nii ta reisiplaani võetud saigi.







Surnuaed Tšiili moodi; rahvast pungil restoran
Ootasime ilus ilma ära ja võtsime ette maalilise veidi üle 100 km pikkuse bussisõidu Santiagost Valparaisosse, otse läbi Casablanca oru, kus valmivad enamus Tšiili valgeid veine. Teel Valparaiso bussijaamast kesklinna möödusime rikkalikust kalaturust, kus oli müügil kõikvõimalikke mereloomi ja kõike, mida nende valmistamiseks vaja võiks minna - sidruneid, kastmeid, maitserohelisi jne. Kohale jõudsime parasjagu lõuna ajaks, leidsime keskturu külje all ühe kohalikest pungil kalarestorani. Seisime oma 15 minutit järjekorras ja saimegi väike lauakese otse avatud köögi kõrval. Krevetid ei olnud just erilised (Henri teeb igatahes paremaid), aga praekala (reineta) oli võrratu. Henri ütles, et parim valge kala, mida ta eales söönud on. Portsud olid vägevad. Edasi jalutasime lihtsalt mööda Valparaiso värvilisi tänavaid ja imetlesime suud ammuli. Linn on ehitatud kõrgele mäeküljele. Mäeküljest üles minemiseks võib valida trepi, aga võib ka maksta väikse summa ja lasta end ajaloolistel köie otsas liikuvatel putkadel üles tirida. Meie muidugi kasutasime viimast võimalust, päris naljakas elamus (Mann ja Henri on ühel pildid äsja astunud putkasse, millega üles sõitsime).

Valparaiso oli rohkem nagu Brasiilia, kui Tšiili. Vähemalt Santiagost erines see linn nagu öö ja päev. Tänavad olid mustad, majaseinad soditud. Selles linnas nägime poole päeva jooksul rohkem purupurjus, haisvaid, pundunud nägudega lõnguseid, kui kogu reisi jooksul kokku. Tõesti, neid oli igal tänavanurgal, neid magas igas pargis... Mulle meeldis Valparaiso kohutavalt, aga öösel eelistaksin ma igal sajal juhul Santagot - ehmuksin vist poolsurnuks, kui mõni neist kummituslike nägudega olevustest mulle öösel vastu tuleks!

Comments (4)

On 27. juuli 2009, kell 16:26 , Anonüümne ütles ...

Tere, tere!
Nii tore on lugeda kohtadest, kus ise ka käinud oled. Valparaiso kõrval oli kohe hästi ilus ja luksuslik väikelinn, kui ma ei eksi, siis Vina del Mar :)

Aga ma tglt hoopis teist asja tahtsin küsida. Kas Sa kuidagi jälgid ka, mida Mann sööb? Ma mõtlen, et kas ostad tänavalt talle toitu jne. L-Am pole see oht suur, aga ma küsiks siis n ö ette, kui hakkate Aasiasse jm sinnakanti jõudma -et mis ettevaatusabinõusid oled mõelnud rakendada ja kas üldse.

Kõike toredat,
Kairi

 
On 27. juuli 2009, kell 18:12 , Juc ütles ...

Kairi, vina del Mar jah. Me sinna ei läinud, mis me sinna talvel ikka lähme :). Suvel oleks vist mitu nädalat seal veetnud.
Brasiilias ostsime Mannile tihtipeale tänavalt lihavardaid.Alles hiljem hakkasid kohalikud hoiatama, et ärge te tänavalt üldse midagi sööge. Siiani pole midagi juhtunud. Aga ptüi-ptüi-ptüi. Ise sõime Tais küll igasugustes urgastes, vahel ei jäänud muud lihtsalt üle. Hakkan vast Aasias pidevalt niiskeid salvrätte uuesti kaasas kandma. Et käsi saaks puhastada. Muus osas tuleb jumalat paluda :).

 
On 28. juuli 2009, kell 10:40 , Anonüümne ütles ...

Tegelikult on tore, et säilitatakse ajalooliseid putkasid.Küllap oleks neil jõukohane ka moodsad gondleid tellida, aga siis oleks kõik nagu igal pool.Kuidas sealkandis turistidega on? Tervitused kahupealt

 
On 28. juuli 2009, kell 18:43 , Juc ütles ...

Kahupea, tore muidugi. VÄga eksootiline oli :). See Valparaiso ja kõrvalolev Vina del Mar on vägagi turismilinnad. Aga meie läksime muidugi siis, kui keegi teine ei läinud eriti - talvel. Kes see ikka talvel niiväga mere äärde läheb.