Püha Carmen oli endale pühendatud päeva puhul Tšiili ilma suviselt soojaks ja päikseliseks teinud. Suzie pidi pere eelmise aasta raamatupidamise jonksu ajama ja seega oli meid reisiseltskonnas kokku 4 - peale meie ainult Carl. Mille üle meil kahju ka polnud, kuna Carl on üks erakordselt muhe, huvitav ja hea huumorimeelega härra. Sõit viis meid Santiago külje all asuvasse Pirquesse. Piirkonda, mis on täis uhkeid maa-majapidamisi, viinamarjaväljasid ja kärestikulisi jõgesid. Kõik see on omakorda raamitud lumiste Andide imeilusate tippudega. Ega me suurt muud ei teinudki - sõitsime päev otsa mööda mägesid ja orge ja ohhetasime.

Concha Y Toro viinamarjaväljad; Maipu oru kärestikulised jõed

Pisco sour; Mann oma kalli Bacyga; kaktused Andides

Lõunatasime ühes restoranis, mille kõik pea 100 lauda olid kohalikke pungil täis. Kahjuks me väga aru ei saanudki, miks nad kõik seda kohta niiväga armastasid - söök ei olnud midagi erilist. Proovisime ka oma esimesed Pisco Sour`d (tšiili rahvuslik kange kokteil kangest viinamarjaviinast piscost ja sidrunimahlast). Aga Carl ütles, et need ei olnud mingid õiged ja peame lähipäevail uued ja korralikud ostma. Mida me ka kindlasti teha kavatseme.


Henri, Mann ja Andide lumised tipud

Õhtupäike Andides; veel kaktuseid

Reedel kavatsesime veeta päeva ilusa nimega boheemlinnajaos Bella Vistas, aga sekeldused postiasutustes võtsid tunde ja saime Bella Vistast ainult maigu suhu. Nii et lähme sinna tagasi, teeme pilte ja näitame teile ka. Reede õhtu veetsime aga 2,5 tunnisel jazzkontserdil, esines bänd, mis on kokku pandud agulilastest. Milline pühendumine ja energia! Aga selles järgmine kord lähemalt.