Põhimõtteliselt oleksime pidanud juba eile hommikul uues kodus olema. Aga tuli välja, et meie uuel perenaisel diagnoositi gripp, õnneks küll inimeste oma, kuid siiski ei ole gripp midagi, millega vabatahtlikult keset maailmareisi silmitsi seista. Niisiis lükkasime oma ümberkolimise Carli kutse peale edasi esmaspäevani. Suzie oli alguses Carli külalislahkusest pisut hämmingus, sest nad olid kutsunud mõned inimesed pühapäevasele brunchile ja kolmele lisakülalisele ei kippunud kuidagi ruumi ega nõusid jätkuma. Oli kuidas oli, siia me jäime.

Neljapäeva õhtul sai veidi nalja, kuna Suzie sai kirja 4-lt eestlaselt (3 näitlejat ja 1 tantsija), kes tahtsid samuti siia ööbima tulla. Suzie sai siis neile kirjutada, et kahjuks ei ole võimalik teid majutada, kuna meie maja on juba eestlasi täis. Täitsa lahe oleks olnud, kui siin kokku 7 eestlast oleks, aga kuna pühapäeval oli maja niigi külalisi täis, siis ei tulnud see kõne allagi.

Ilusad köögiviljad taluturul; Carl naudib täiega klaverimängu; Las Condes taluturg
Reedel kavatsesime külastada Santiago boheemlinnaosa Bella Vistat. Aga enne tahtsime oma pakid posti panna ja oma puuduvad lennumiilid enda arvele kanda. Lähemalt ei viitsi ausalt öeldes sellest kirjutada, sest ma ajaks end ilmaastata uuesti närvi. Igatahes teist ülesannet lihtsalt ei saanud täita ja esimene ülesanne võttis tunde. Ja ikkagi ei ole teada, kas see projekt ka õnneliku lõpu leiab. No eks näis. Igatahes Bella Vistasse jõudsime juba õhtu hakul. Ja selle asemel, et sõita köisraudteega Santiago kohale mäe otsa, jalutada väikestel värvilistel tänavatel ja imetleda indiaanlaste imelist vase-pronksi käsitööd, sõime meie kiire lõuna (kl 17 õhtul) ja kihutasime edasi Carli töö juurde, muusikakooli, et sealt edasi jazzkontserdile jõuda.

Conchali Big Band
Kontserdil mängis Conchali Big Band, mis tähistas parajasti oma 15-ndat sünnipäeva. Seda gruppi juhatab üks ütlemata pühendunud härra, Carli sõber, kes kogub Conchalii piirkonna agulist andekad lapsed kokku ja õpetab neid mitukümmet noort 48 h nädalas ja seda minimaalse eelarvega. Need lapsed saavad oma elule uue mõtte ja osad neist saavad stipendiumid Carli kooli. Milline pühendumine ja milline energia nende mängust peegeldub. Võimas! Üks andekas noormees, kes sai Carli kooli õppemaksu tasumiseks stipendiumi, elab papist karbis. Tal lihtsalt ei ole muud võimalust. Aga muusikat tahab ta edasi teha. Kogemus oli võimas, ainult et kontsert kestis jääkülmas saalis järjest 2,5 h. Mis suurele inimesele on liig, aga kujutage ette 3-aastast Manni sellisel kontserdil. Igatahes elas ta selle üle ja pisaraid ei valanud :).

Laupäeva hommikul käisime kogu kambaga kodu lähedal talupidajate turul. Ossaa, kus oli valikut. Kohal olid ka mõned vahvad ja värvilised peruu kartulid, mida ma näha tahtsin. Hulk mereande ja muidugi lugematu kogus värsket puu- ja köögivilja. Taevas maa peal! Ostsime kraami tänase brunchi jaoks. Meie Suziega hakkisime peale turulkäiku ma-ei-tea-mitu-tundi, Mann ja Henri külastasid mänguväljakuid. Õhtust sõime Bella Vistas Peruu restoranis. Viimasel ajal on paljud meile soovitanud proovida Peruu köögi võlusid. Ja tuleb tunnistada, et need on tõesti võlud! Tohutult maitsev! Kui teile kunagi Peruu restoran või Peruu ise tee peal ette jääb, kasutage juhust ja proovige. Nende Pisco Sour oli maitsev, nende krevetivardad viisid keele alla, kala ja köögiviljad olid suurepäraselt valmistatud. Kallis ainult veidi. Tuleb ise Peruusse teinekord kohale minna, ei usu, et seal kõik nii kallis on. Tšiili on Tšiili.

Pühapäeva kuulus peole. Hommikust saati käis üks möll. Suzie ütles, et ma päästsin ta elu, sest ta poleks eales üksi valmis saanud. Ja ausõna ei oleks. Rabasime siin ikks üks jagu terve nädalavahetuse. Tegin seda hea meelega (polegi ammu saanud külalisi vastu võtta) ja tore, et saime oma eksistentsi siin millegagi õigustada. :) Kuigi aitasime kõiges, oli minu teha suupistelaud. Ühte jupikest sellest, Dona Vera suitsust pommukreemi, saan näha siit.

Külalised olid tohutu põnevad. :) See jutt muutub kuidagi klišeeks juba, kas pole. Igatahes, olid meil külas USA-päritolu linnaplaneerija Bob (kes on pensionär ja naudib pensionipõlve niiväga, et imestab, miks ta seda juba mitmekümne aasta eest ette ei võtnud:) ja tema tsiillannast naine Laila, kes on akvarellikunstnik. Kui Bob oli noor, käis ta Tšiilis ja kohtu Lailaga. Nad armusid, kuid Bob pidi tagasi USA-sse minema ja lahkus. Mõlemad abiellusid ja sai lapsed. Juhtus nii, et mõlemate abikaasad surid suhteliselt varakult ja ühel päeval sai Bob Lailalt e-maili. Nad otsustasid kohtuda ja avastasid, et vana arm ei roosteta. Nüüd elab Bob juba mõnda aega Tšiilis. Teine seltskond olid austraallased Claire, tema elukaaslane Leon ja viimase ema Kristine. Nende perel oli Austraalias 4 erinevat äri, Kristine elas hirmkiiret elu ja oli väga tüdinud. Leon oli 12, vanemad olid just lahutanud, kui tema ema sattus Puerto Ricosse koolitusele, veetis seal mõned päevad ja tuli tagasi uue inimesena. Ta võttis Leoni kaasa (vanemad lapsed olid juba piisavalt suured, et omaette elada) ja viis poisi Puerto Ricosse samale koolitusele. Tegu oli iseenesest juhtimiskoolitusega, aga samas väga vaimse lähenemisega, korraldajaks Americana Leadership College. Leon oli enne käinud parimates koolides, aga sellel hetkel otsustas Kristine, et pojale on olulisem näha maailma, kui koolis käia. Ja kujutage ette, Leon ei olegi rohkem koolis käinud. Nad jätkasid oma rahvusvahelise ehteäri ajamist ka sealt. Leon reisis 15-aastasel üksipäini mööda USA ja oli oma perefirma müügiesindaja. Kah omamoodi kool. 13-aastaselt kolis ta ära oma ema juurest, et koos sugulasest ravitsejaga mööda USA-t rännata. Viimased 3 aastat elasid nad Dominikaani Vabariigis ja nüüd, kevadel, otsustasid kolida Tšiilisse. Claire õpetab siin inglise keelt ja Leon teeb helikopterilube. Kristina ajab endiselt oma ärisid ja sõidab järgmisel nädalal tagasi Austraaliasse, kus tal on hiiglaslik farm ja kuhu ka meie augustis oodatud oleme. Eks näis, kas võtame ette!