Puhkusel vihmakallavas Hanois

Tavaline Hanoi tänavapilt; õllekas Hanoi moodi; Hanoi tunnelmajad

Kohvik Hanoi moodi; sellised liikuvaid "müügiputkasid" on kõik kohad täis; senini täiesti laialtlevinud transpordivahend, need vennad on nii tugevad, et pedaalivad tervet meie pere oma kiitsakal sõiduriistal mööda linna nagu nalja

Vietnamis on mu arust väga kobedad vihmakeebid; uksumatu, aga isegi suurlinn Hanois kannavad nii vanad kui noored tõepoolest neid koonilisi mütse ja veavad asju suurtes punutud korvides... ja sõidavad jalgrattal

Öine vihmasajus Hanoi - tagastatud mõõga järv; Vietnami traditsiooniline muusika vesinukkude teatris; vesinukud aktsioonis
Valmib bun, otse tänaval; Manni vihmakeep on muidugi roosa; restoran Hanoi moodi (kas pole mugav istumine :)); aegajalt on Hanois tunne, nagu oleksid ajas tagasi läinud
Olemegi kohal. Sõit läks kiiresti. Tellisime kl 3 öösel endale takso Hua Hini järgi (Aasias on kõik võimalik, selline lahendus oli 180 km pikkuse lennujaamaotsa läbimiseks odavam, kui minna ühistranspordiga eelmisel päeval kohale ja ööbida kuskil majutusasutuses). Takso tuli õigel ajal, aga hakkas kohe varsti mulle peavalu tekitama. Nimelt ei olnud meil aega just priisata, aga meie autojuht pidas vajalikuks kolm korda bentsujaamas kütust tankimas käia. Ühe korra pidi mul üldse süda seisma jääma, kui keset kiirteed auto järsku välja suri ja kuidagi uuesti käivituda ei tahtnud. Õnneks tundis juht oma suksut siiski piisavalt hästi ja vedas meid järjekordse bentsujaamani siiski ära. Magamisest oli asi kaugel (välja arvatud Manni puhul, kes magas nagu kott), kuna iga 100 m järel viskas auto meid millegipärast õhku. See äratas meid huvitaval kombel üles! :) Aga kohale me jõudsime ja peale 500 meetrist väravani jooksmist jõudsimegi viimase hoiatuse ajal kohale. Kuna me olime muutnud telefoni teel lennuaega, siis olime jätnud kogemata ostmata kohad lennukis (ärge seda kunagi unustage, kui te AirAsiaga lendate, võin ma teile nüüd soovitada) ja seega asusid meile määratud kohad nüüd viimases reas, kus seljatoed alla ei käi, kus õhkutõusmisel levib käre vinguaroom ning pikema lennu puhul ma kujutan ette, et ka väljakäigu oma. Olles pikast teekonnast näljased, valisime AirAsia ilusast aasiapärasest menüüst endale soojad toidud välja. Aga kui toidu- ja joogikäru (viimasena, kuna me istume ju viimases reas) meieni jõudis, tuli välja, et sedasorti lennukis muud ei pakuta, kui külma võileba. Võin kinnitada, et maitses lennukivõileiva moodi! :)

Kohalejõudes tuli välja, et olin valesti aru saanud piiril viisatempli saamise hinnast. Kui mina arvasin, et see maksab kolme peale 25 USD, siis tegelikult maksis niipalju 1 inimese tempel. Meil oli ka veidi Tai bahte, millest oleks ilusti pidanud jätkuma ülejäänud kahe templi ostmiseks. Aga piirivalvuril olid omad süsteemid valuutahindade ümberarvutamiseks. Vaidlesin temaga veidi, aga sellepeale läks nõukogude miilitsa nägu nõukogude miilitsa riides proua närvi ja lõpetas üldse minuga suhtlemise. Peale mõningat temapoolset ignoreerimist ja mõningat minupoolset kontaktiotsingut ta siiski leebus ja saatis mind koos teise miilitsaprouaga rahaautomaadi juurde. Automaadi ees seistes tuli mul meelde, et ma ei teagi, mis selle dongi kurss on. Vaatasin, et on vaja 90 000 dongi ja võtsin 200 000 dongi välja. Ametnik oli õnneks päris ere kriit, vaatas mu rahahunnikut ja küsis, kas ma ikka võtsin 900 000 dongi. Lugesin arve pealt nullid kokku ja tõesti-tõesti, mul oli siiski veel 700 000 dongi vaja. Õnneks ei olnud me kogu selle aja veel automaadi juurest lahkunud ja ma sain veel raha juurde võtta. Dongid omanikku vahetanud, saimegi viisad passi sisse. Ilus algus!

Selle aja liugles meie pagas kenasti lindil juba. Haarasime selle kaasa ja astusime suurte bukettidega pisarsilmil oma sõpru ootavate vietide hulka, et leida meie nimesildiga seisev autojuht. Ja seal ta oligi. Tihedat vihmasadu ja halli ilma vaadates tänasime õnne, et hotell meile auto vastu saatis.

Hotelliga olid meil üldse toredad lood. Kuna me veedame siin Hanois suhteliselt vähe aega, siis otsustasime sel korral Couchsurfingust loobuda. Otsisin hotelli ja leidsin Jasmine Hoteli otse Vanas Kvartalis, mille arvustused olid superhead. Fotod tubadest olid samuti väga ilusad ja hinnad olid veelgi ilusamad (meie poolt vaadatuna). Kirjutasin siis omanikele, kelle nimed on muide eriti kaunid- Kevad ja Jõgi (vietnami keeles muidugi). Ja siis nad asusid korraldama - hotellitoa hinnast võeti veel 100 eek/öö maha, valmis meisterdati privaattuur Sapasse, kus meid saadab terve aja isiklik giid, korraldati meile Halong Bay kruiisi broneeringud, korraldati Vietnami viisakiri, mida on tarvis piirilt viisa saamiseks (kusjuures poole odavamalt, kui seda internetist teha saab) ja korraldati tasuta transfeer lennujaamast hotelli.

Tee peal tundus, et olemegi Nõukoguse Liidus, möödusid hallid põllud väga tuttavate kolhoosikeskuseid meenutavate majakobaratega. Aga Hanoisse jõudnud, hakkasid järjest enam silma imeilusad Aasia/Lõuna-Euroopa-pärased linnamajad, mõned rohkem mõisa moodi. Hiigelsuured rõdud ja terrassid, ilusate lillepostamentidega, väikestest ruudukestest koosnevad suured aknad. Ainuke naljakas asi oli see, et enamus maju olid hästi kitsad, ainult ühe toa laiused, aga see-eest kõrged ja pikad. Lugesin hiljem, et terve Hanoi on selliseid tunnelmajadeks kutsutavaid hooneid täis, kuna vanasti pidid siinsed elanikud maksma majamaksu selle pealt, mitu meetrit tänavapikkust nende fassaad enda alla võtab. Ja mida rohkem vana kvartali poole me liikusime, seda enam mulle tundus, et kui Lõuna-Ameerika Pariis on Buenos Aires, siis Aasia Pariis on just Hanoi. Ja Pariis mulle meeldib!

Hotelli jõudnud, jooksis retseptsionist meile vastu vihmavarjuga ja vormis uksehoidja tormas meie kotte tassima. Hotell ja tuba olid just nii ilusad, nagu fotodel nähtud. Värskeltremonditud toas on nii konditsioneer (mida meie küll hetkel kütteelemendina kasutame), telekas parimad taevakanalid (ma saan üle pika aja Travel and Livingut vaadata:) ), voodi on mugav, olemas on paks tekk ja isegi tekikott, minibaaris maksab õlu alla 10 eek, WIFI on tasuta ja väga korralik, vannitoas on lisaks tavalisele šampoonile-seebile, isegi hambaharjad, kammid, vatitikud, vannimütsid jne. Kindlasti unustasin nii mõndagi ära, aga see ei olegi oluline. Oluline on see, et see on parima hinna/kvaliteediga hotell, milles iial käinud oleme - öö maksab meile koos äärmiselt rikkaliku sooja hommikusöögiga 300 eek. Niikui me retseptsioonis mainisime, et lähme Tai saatkonda viisat tegema, pakuti, et nad võivad ka selle meile korda ajada. Vabandati ka, et see maksab meile 60 eek viisa, aga kui ise kohale lähme, saame tasuta. Läksime siis ise kohale. Hetkel, kui ma seda lugu kirjutan, on kolmanda Hanoi-p2eva 6htu ja k6ik see on meile lihtsalt usalduse peale tehtud - 2 66d hotellis, k6ik broneeringud, Vietnami viisa jne, meile ei ole seni veel yhtegi arvet esitatud. Ausalt6eldes ei ole me sellist teenindust eales varem n2inud, isegi 5-t2rni hotellides mitte. Praegu n2iteks, pool tundi enne Sapasse s6itu, jutustasime hotelli omaniku pr Kevadega ja tema avastas, et Mannil ei ole seljas piisavalt palju riideid, et Sapasse minna. Meie arvasime, et me l2hme kiirelt kuhugi ostma, aga tema korraldas kiire kojus6idu siinse autojuhiga, et saata Mannile yks enda v2ike jope.

Ei ole vist vaja 6eldagi, et esimese p2eva magasime suures osas maha, kuna eelnev 66 oli t2iesti vahele j22nud. Kella 19 ajasime end siiski v2lja, sest pidime kohtuma p2lise Hanoi preili Linhiga, kellega 6htus66gi couchsurfingu kaudu kokku olime leppinud. Linh saabus koos oma m6ne n2dala eest siia kolinud USA-st p2rit boyfriendiga. Koos l2ksime k6rvalt2navasse, et syya sellist traditsioonilist Vietnami rooga nagu bun. Bun on tegelikult riisinuudli sort, mida selle supi sisse pannakse. Meie s6ime sellist buni, milles oli puljongi sees lisaks nuudlitele seakondid, hakklihapallid ja krabilihapallid, originaalis ka vereklimbid, aga meie palusime need välja jätta. Igayks maitsestab ise oma buni vastavalt soovile lisades laimimahla, tsillit v6i kyyslauku 22dikas, peoga rohelisi yrte ja/v6i tsillipastat. Tulemuseks on suurep2raselt maitsev supileem. Kuna vihma kallas ojadena ja tavalised t2nava22rsed plastmassist pukid olid m2rjad, juhatas kokat2di meid l2bi kitsa ja pika k2igu kellegi elutuppa, kus me siis oma buni nosisime, samal ajal kui perekond k2rval telekat vaatas. V2ga naljakas kogemus. Magustoidu jaoks jalutasime veel veidi l2bi vihmasajuse Vana Kvartali, kuni yhel nurgal Linh seisma j2i. Esmapilgul tundus mulle, et tegu peab olema eksitusega, kuna desserdikohvikut ei olnud kuskil n2ha. Olime sumiseval t2navanurgal, kus asus kellegi suure avatud uksega pisipisikene elamine. Aga siiski, olime 6iges kohas. Kiirelt kuivatati meie tarvis pisikesed plastpukid, samasugused s2titi ka laudadeks ning v2lja ilmusid klaasid t2is erinevaid puuvilju ning maitsvat kookoskreemi. K2rvale kausit2is purustatud j22d. Jube hea oli. Kui siia kunagi sooja ilmaga tuleme, siis k2ime seal iga p2ev :)

Õhtu oli veel üsna noor ja seetõttu otsustasime koduteel ühest Hanoi kuulsamast turimisatraktsioonist osa võtta. Külastasime Manni suureks rõõmuks Vietnami traditsioonilist veenuku teatrit, mis sai alguse juba 11.-ndal sajandil. Asi käib nii, et lavapõrand on vesi, lava taga vee kohal ripuvad eesriided, et ei oleks näha nende taga nabani vees hulpivaid nukuliigutajaid. Lava kõrval mängivad, laulavad ja räägivad näitlejad. Maha mängitakse tähtsamad asjad Vietnami traditsioonilisest elust - konnapüüdmine, kalapüüdmine, maoga võitlemine, poja tagasitulek koolist, paadisõidu võistlused, viljakoristuspidustused, pühade loomade tants (siinsed pühad loomad on muide draakonid, lõvid, fööniksid ja kuldne kilpkonn) ja kuninga võidukas tagasitulek sõjaretkelt, kui ta tagastab järves elavale kuldsele kilpkonnale võidu toonud mõõga. 45 min oli päris paras aeg selle lookese vaatamiseks, nii et jäime täitsa rahule.
04:26 | Category: | 10 comments

Paar päeva puhkusereisini :)
Hakkasin hommikul mõtlema, et me elame siin aeg-ajalt täiesti tavalist elu. Noh, välja arvatud töö tegemise osakaal meie päevastes tegemistes. Sünnipäevad, kinoskäigud (vaatasime kuulsa Avatari ära laupäeval, võimas, aga 3D-s oleks kordi võimsam olnud!), poeskäigud, söögitegemised, Henri käib golfi mängimas, mina vahel trennis... ja kolmapäeval lähme puhkusereisile Vietnami. Täpselt nagu Eestis! Ah jaa, ilm on siiski veidi teistsugune.

Jube imelik on mõelda, et peame asjad kokku pakkima ja seljakoti jälle selga tõmbama. Aga põnev on. Tais oldud aeg on meile väga värskendavalt mõjunud, reisiväsimusest pole enam jälgegi. Vietnamireis on meil planeeritud hoopis teistmoodi, kui eelnevate riikide vallutused. Nimelt otsustasime veeta Vietnamis planeeritust vähem aega, aga kulutada neid päevi sellevõrra intensiivsemalt. Hmm... mulle tegelikult ei meeldi sõnad "reis" ja "intensiivne" ühes lauses, aga sel korral ma usun, et meil saab tore olema. Sissejuhatuseks veedame paar päeva Hanois, kus esimeseks päevaks on meil kokku lepitud ühe kohaliku preiliga õhtusöök, ta lubas meile Vietnami köögi võlusid tutvustada. Peale Hanoid hüppame rongile, veedame seal terve öö, et hommikuks jõuda Sapasse ning külastada Vietnami väikseid hõimurahvaid. Sealt tagasi jõudnud, veedame paar päeva Halongi lahel kruiisitades. Ja siis tagasi Taisse, veel mõneks nädalaks oma Hua Hini koju, kus meid meie Eesti sõbrad külastavad. Märtsis Hiina ja Jaapan.

Sapa (foto internetist)Halong Bay (foto internetist)
Vahepeal õnnestus meil ühes väga lahedas kohas käia. Kunagi novembri alguses, kui tuulisel ja pimedal rannal Loi Krathongi tähistasime, vaatasime üles Hiltoni torni merepoolsel küljel asuvale restoranile ja lubasime endale, et seal käime ära. Juhtus aga nii, et eelmisel neljapäeval peeti just sellessamas restoranis meie sõber Pauli juubelit. Meie päralt oli suur ümmargune laud otse 17-nda korruse terrassi merepoolses nurgas, sume õhtu, ümberringi linnatuled ja valgustatud randa sõudvad lained, tore seltskond, šampanja ja Hiina köögi parimad palad. Mannile sai selleks ajaks tema enda lasteaia kasvataja lapsehoidjaks palgatud, mille üle ta kohutavalt rõõmus oli. Pidu läks edasi klubitades ja tantsu vihtudes, nagu muiste. Esimest korda 8 kuu jooksul saime niimoodi pidutseda. Kuigi, tuleb tunnistada, et ega me sellest suurt puudust ka pole tundnud. Aga tegelikult oli ikkagi ütlemata lõbus!


Pidu Hiltoni restoranis, vaated restoranist merele ja linnale, klubitamas
09:09 | Category: | 12 comments

Aeg õppida
Kui meie Henriga oleme siin vahepeal oma Vietnami-reisi eel elu võrdlemisi tasapisi võtnud, siis meie kõige noorem reisusell Mann on vägagi ametis olnud. Tundub nimelt, et temal on hetkel käsil aeg õppimiseks. Uudishimu ajab üle ääre ja uusi oskusi tuleb varrukast. Ja ma ei jõua ära kiita seda reisi, mis andis meile võimaluse oma lapse arengut nii lähedalt ja pidevalt jälgida.

Sellest olen ma juba kirjutanud, kuidas Maria õhtuti tahab kuulata, mis inimese sees on. Nüüd me oleme jõudnud faasi, kus mina pean olema laps ja tema minu emana selgitab mulle ise, mis meie sees on. Eile ei suutnud ma naeru pidada, kui Mann tõsimeeli selgitas mulle, et kui inimene liiga palju alkoholi joob, siis ei jõua maks enam mürke välja tõmmata ja korralikult töötada.

Järmisena hakkas Maria end pidevalt kööki appi pakkuma. Kui muud teha ei saanud, vedas tema kraanikausi ette suure tooli ja pesi nõusid. Õhtuti tiris ta vahel tühjaks terve riidekapi ja pani kõik asjad ükshaaval ilusti kokku ning tagasi. Ükspäev pesi ta vannitoa põrandat nii, et nii terve põrand kui ta ise oli ülepeakaela seebivahuga kaetud. Aga tuleb tunnistada, et meie vannituba pole iial nii puhas siin olnud, kui peale seda seebimöllu.

Aga siis läks asi tõsisemaks. Ühel päeval ostsime Mariale veeall ujumise prillid ja käe ümber käivad täispuhutavad ujumise abivahendid (nimetagem neid siis nüüdsest kellukesteks). Peale kojujõudmist läksime ujuma, Mann pani prillid pähe, läks basseini, ütles: "vaata, emme", kükitas pea vee alla, tõukas ja ujuski! Paari päevaga sai vee all ujumine nii selgeks, et väikeste puhkepausidega ujusid nad Henriga järjest kaks 20m basseiniotsa. Mannile meeldis vee all nii palju, et ta vee peal ujumist ei tahtnud kuidagi harjutada. Aga kuna ta hoidis vee all ujudes ninast näppudega kinni ja tegi seda väga pühendunult, siis märkasime ühel hetkel, et ta on oma väiksed küüned kahele poole nina lausa sisse surunud ja nina on suurest ujumisest katki. Mille peale ma keelasin mõneks ajaks ninast kinni hoidmise ära (me peame ju ikka selle eest ka lapsevanematena hea seisma, et lapse välimus ära ei saaks rikutud). Pakkusime, et võta oma kellukesed ja harjuta nendega vee peal ujumist. Aga tema ei tahtnud, kellukesed tundusis vist liigse tagasiminekuna. Kutsus hoopis Henri vette ja hakkas ka vee peal ujuma. Kuni esimese päeva lõpuks ujus juba oma 5 meetrit ilma igasuguse abita, nagu naksti. Ise nii metsikult õnnelik, et lausa huilgas!

Eile käisime Krisliniga koos ööturul, kuna mul oli tänaseks sünnipäevapeoks kleiti vaja. Iga naine (ja mees vist ka :)) teab, et pidukleidi otsimine ei ole just vähe aeganõudev tegevus. Kammisime kümneid poode läbi ja Mann oli rõõmus nagu alati. Krislin lubas talle medali anda, kui kõige vapramale väiksele turulkäijale. Aga asi on selles, et Mann leiab alati midagi põnevat, mida õppida. Sissejuhatuseks, enne turule minekut, kui temal oli juba kõht täis, aga meie veel õhtust sõime, sättis Mann endale tooli otse koka kõrvale ja jälgis pingsalt vähemalt 5 erineva papaiasalati valmistamise kunsti. Ise muudkui arutles endamisi, näiteks:" ma ei saa ikka aru, miks ta need krabijalad sinna salatisse sisse pani!". Kui mina turul parajasti juba ei-tea-mitmendat kleiti selga ajasin, oli Mann end sättinud istuma küünetehniku laua taha ja õppis ametit. Taid on nii armsad, et nad lubavad Mannil alati oma nina igale poole toppida. Lõpetuseks läksid Mann ja Henri massaazi, kus Mannile jälle tasuta jalamassaaži tehti. Mann oli oma jutu järgi kõik täpselt meelde jätnud, et hiljem mullegi oskaks teha.

Kui me koju jõudsime, kadus Mann teise tuppa ja ilmus tagasi kreemipudeli ja väikse käterätiga. Ise ütles ta mulle, et istugu ma maha, tema hakkab mulle nüüd Hiina massaaži tegema. Ja tegigi! Kui ta selle tööga ühele poole sai, valis ta kapist tulipunase küünelaki ja asus äsjaomandatud maniküürioskuseid testima. Ma pean ütlema, et ma kartsin palju hullemat tulemust. Ei pidanudki kuigipalju lakki naha pealt hiljem eemaldama ja laud sai ka ainult ühe punase pleki juurde!

Lapsed on lahedad. Ja mina jään põnevusega Manni edasi jälgima!
05:22 | Category: | 10 comments

Elust loomaaias

Pala-Uu kose juures; Cha Ami taga riisipõllul


Varbad külma vette; väike põssa tee ääres; pikkade kõrvadega veised otse meie poole teel

Võimsad juured Pala-Uu kose juures metsas; Henri leidis ahvipere; Mann ja Artur leidsid sõbra

Kuna taid ei mõtle ette, kas neil järgmisel hetkel veel kütust on, müüb iga väike jäätiseputka maja ees viinapudelis punast rollerikütust; väike piknik enne mägironimist; esialgu on tee kose juurde veel lausa luksuslik

Tai on üks suur loomaaed. Seda kõige paremas mõttes. Endalegi märkamatult oleme täiesti harjunud, et meid ümbritseb vilgas elu.

Tänaseks hetkeks on viimne kui üks meie seltskonnast madu näinud. Meie olime esimesed oma koduse vingerdajaga ja ka teised selle suure püütoniroikaga jõuluõhtusel maanteel. Uue aasta esimesel päeval läksid Juhan, Paul ja Kätlin sööma, kui sõitsid külavaheteel autoga ühest suuremast isendist üle. Tolle musklimehega ei juhtunud midagi, ehmatas vast ainult ja kadus kiirelt põõsastesse. Nii et jäi veel ainult Krislin. Aga eile hommikul, kui Krislin Juhanile golfiväljakule autoga järgi läks (golfiväljak, Tai vanim, asub nimelt absoluutses linnasüdames) nägi ta parklas ühte kohalikku härrat, kes meeleheitlikult tokiga vehkis. Kui Krislin lähemale jõudis, sai ta aru, mis toimub - parklat oli ületama asunud pikk roheline madu, valvur märkas teda ja asus golfihuvilisi ebameeldivast üllatusest päästma. Härra püüdis madu toki peale saada, madu püüdis härrat oma hammast vahele saada. Pika pingutuse tulemusena saatis edu õnneks tai härrat (selleks hetkeks oli ta juba ümbritsetud teistest kohalikest, kes vaatemängule häälekalt ja plaksutades kaasa elasid), kes haaras mao sabast ja kukkus pikka volaskit kiirelt keerutama, et too hammustada ei saaks. Niimoodi maoga iluvõimlemiskava läbi viies ta ka Krislini silmist kadus. Autost vaadatuna vist päris huvitav vaatepilt.

Täiesti tavaline on, et pea igas toas elab mõni väike geko. Nad ei sega kedagi ja ausalt öeldes on päris head abilised, kuna söövad väga osavalt kärbseid. Ainuke nuhtlus nende puhul on see, et kui neil kõht kärbestest täis saab, jätavad nad endast ühtteist toanurka maha... Õhtuti ilmuvad välja konnad, pimedas saab nendega koos basseini ujumagi minna. See ei ole aga kuigi hea mõte, kuna üks kohalik tai tädi ütles, et mõned neist võivad mürki silma pritsida. Ükspäev õues aega surnuks lüües avastasime aga järsku, et meie sõprade basseini juures asuvasse WC-sse oli end sisse seadnud üks mõneti suurem sisalik, terava saba ja kõverate näppudega, umbes nagu selle postituse fotol. Õhtul linnatänavatel suurtest kanalisatsiooniaukudest üle kõndides võib märgata umbes 4 cm pikkuseid rasvaseid prussakaid ja ükskord nägime, kuidas ühe soome turisti labajalast jooksis üle paks rott, samal ajal kui naine lapsele ujumisrõngast ostis.

Paari päeva eest otsustasime Krislini, Juhani ja Arturiga veidi ümbruses ringi sõita. Esimeseks sihtpunktiks võtsime umbes 60 km kaugusel asuva Pala-Uu kose. Selle kose juurde müüakse siin kallihinnalisi ekskursioone, nii et ootused olid kõrged. Tee oli ilus, ümberringi teravad mäed ja suured põllud. Aegajalt oli maantee ääres silt, mis hoiatas, et elevandid võivad sealkandis teele joosta. Ühest küljest muidugi väga tore, et me mõnele otsa ei sõitnud, aga teisest küljest oleks ikka väga eksootiline olnud, kui elevandikari oleks meie ees maanteed ületanud.

Sissepääs kose juurde oli Tai mõistes üüratult kallis - ca 60 eek/nägu. Kosk koosneb umbes 10 eri tasandi joast, millest esimese ja teise juurde viib väikse metsavahetee ja kitsad sillad. Aga edasi peab ronima mööda suuri libedaid ja viltuseid kive. Tõsine katsumus, ei mingit teerada. Ronisime lastel kõvasti käest kinni hoides vast umbes kolmanda tasemeni, kohta, kus me sattusime keset liblikaparvesid. Mingil põhjusel lendasid just seal meie ümber sajad suured läikivsinised-mustad ja väiksed helerohelised iludused. Henri vahtis seni, kuni meie liblikaparves seisime veidi eemal puu otsas istuvat ahviperet. Kosed olid köksid, ei mingit vabalangemist, vaid väike vulin. Edasi läks eriti ekstreemseks ja me tulime tagasi. Kui aus olla, siis täielik pettumus. Me ei arvanudki, et tegu on järjekordse Iguazzuga, aga sellist jama me ka ei osanud oodata.

Järgmisel päeval oma ringsõidult tagasi jõudes, otsustasime siiski leida võimaluse, kuidas meie kodu juurest meie sõprade kodu juurde otsem saaks. Eelmisel korral, jõulu esimesel pühal, ei läinud meil see teekond just kuigi libedalt. Aga sel korral olime autoga ja pöörasime ära teisest kohast. Järsku oli meie ees, otse tee peal, üks paks voltis nahaga metssiga. Niikaua kui me teda autoaknast fotokaameraga taga ajasime, ilmus nurga tagant välja terve veisekari, kes kõik rõõmsalt meie poole marssisid. Järgmisel hetkel olimegi neist ümbritsetud, paar tükki müksasid isegi oma suure ihuga meie auto plekki. Kui viimane meist möödas oli, saime edasi liikuda, vahtides meie teed ääristavaid metsikuid pika kaelaga valgeid linnukesi, koduseid kühmus nokaga hanesid ja täpilisi haisvaid tetresid, lisaks muidugi kõikjal kohal olevad kondised karvadeta hulkuvad koerad.

Loomaaed, ma ütlen!
18:07 | Category: | 6 comments

2010 tuli, laternate ja lauluga

Artur ja Mann soovivad teineteisele Head Uut ilutulestiku taustal; Kogu kamp (välja arvatud väike Karl, kes juba magas)

Sõbrad pimedas öös; järgmine soov läheb kohe teele

Ometi koos pildil; valguskiir pimedal rannal

Üks soov lennus; Kaks lihasõpra šašlõki kallal

Latern põleb; Henri kaifib üle 8 kuu tõelist šašlõkki; Suured sõbrad

Superhead 2010 aastat!!!

Pikka aega pidasime plaani, et mida selle aastavahetusega õige ette võtta. Üks variant oli külastada kuulsat kuurortit Phuketi ja sealseid eestlaseid. Teine oli käia välja kõvasti pappi ja võtta aasta vastu mõne peene hotelli aastavahetuspeol. Kolmas variant oli minna Bangkokki pidudtsema. Aga üllatuslikult ilmus välja ka neljas variant - aastavahetuspidu Hua Hini lähedasel Khao Takiab rannal koos oma uute eestlastest sõpradega. Valisime viimase ja jäime valikuga ääretult rahule.

Mõned päevad enne tähtsat päeva valisime välja ranna. Sellise, kust oleks näha linna ilutulestikku, aga kus ei oleks üleliia palju rahvast. Mõnedel meie seltskonnast oli senini meeles mõne aasta tagune aastavahetus Koh Samui rannal, mis oli rahvast pungil täis ning kus lapsed igas suunas käest rakette lasid. Seda me korrata ei tahtnud. Ostsime hunniku punutud madratseid ja patju lösutamiseks. Valgustuseks petrooliga põlevad laternad ja tegime toidud. Täiesti planeerimatult tekkis üsna kodumaine menüü - äädikamarinaadis sealihašašlõkk, sidrunimarinaadis kana, tšilli-küüslaugu marinaadis krevetid, küüslauguleivad, juustu-küüslaugu salat, värske hapukurk, ahjukartulid, hapukapsas ja kohupiimakook maasikatega. Joogiks veinist bool, rummi ja kohalikku Sang Somi. Õhtu oli väga ilus, meri oli vaikne ja mustast taevast paistis hiigelsuur ümmargune kuu, Khao Takiab mäeküljelt valvas meid soojalt valgustatud kuldne Buddha. Eriti ilusaks tegi õhtu aga taide komme aastavahetusel (enamasti küll nende endi aastavahetusel kevadel) õhku lasta suured valgest siidipaberist laternad, mille sees olev tuli nad kõrgele taevasse viib. Saatsime ka ise oma 6 laternat teele, igaüks uue aasta soovidega. Mann ja tema uus sõber Artur, pidasid hommikutundideni vastu nagu vanad peoloomad. Mõned päevad enne aastavahetust, kui nad olid juba mitmeid kordi koos mänginud, juhtud nendega seoses üks naljakas lugu. Artur ilmus oma ema juurde ja ütles: "Nüüd on otsustatud! Mina võtan Maria naiseks!". Tundub, et vanatüdrukuks meie võsuke ei jää! :)

Pidu oli vägev, nalja ja tralli kuhjaga, aga seda ma teile üksikasjalikumalt seletama siin ei hakka. Selge on aga see, et kuskil mitu tundi peale keskööd veeresime koju, kus pidu varaste hommikutundideni edasi käis! Paganama tore, et jumal eestlased lõi! Küll nad on toredad kaaslased! :)
08:26 | Category: | 13 comments

Halleluja!
Jõulud jätkuvad. Meie sõber proua Wan, kelle restoranis me üle päeva õhtust sööme, rääkis meile juba kaks nädalat, et 27.-ndal on tema juures jõulupidu. Ja, üllatu, üllatus, kristliku kiriku oma. Kutsus meid ka. Arvasime, et ju on terve restoran farange (valgeid) täis, kui ikka kristlased koos. Taid ju budistid.

Haarasime Wanile külakostiks poest ilusa suure plekist küpsisekarbi kaasa ja läksime kohale. Wan tänas paki eest, andis selle mingile korraldajale ja käskis numbri peale panna. Tuli välja, et see läks loosipakkide hulka. Ise mõtlesime, et jumal tänatud, et midagi kaasas oli. Meie suureks üllatuseks olid kõik külalised puha taid. Hetkest, mil Wani aiarestorani astusime, olime me automaatselt "vend Henri" ja "õde Juta". Mannile pisteti kohe printsessikroon pähe. Lauale ilmusid jääanum ja suur pudel Pepsit. Lauad olid jõuluroogadest lookas. Kõik rõõmsa ja silmapaistvalt rahuliku näoga kristlikud taid ilmusid korda mööda meie laua juurde, tutvustasid ja soovisid häid pühi. Mitu tükki käisid ekstra Manni lõbustamas. Kohe alguses istusid meie lauda auväärt preester oma abikaasaga, kes olid saabunud Bangkokist. Nad jäid meie lauda kohe terveks peoks. Kuna Tais on kristlasi alla 1% elanikkkonnast, siis uurisime, kuidas nemad ristiusuni jõudnud olid. Tuli välja, et nad on oma perekondade ainukesed kristlased. Preester nimelt ei olnud juba aastaid korralikult maganud, oli otsinud abi siit ja sealt, aga tulemusteta. Aga Jeesuse poole pöördumine oli lõppenud imega - sellest ajast peale preester Cho magab nagu beebi. Ja nii ta kristlaseks hakkaski. Võidu oma naisega soovitas preester meile oma lemmikroogasid tai köögist. Ja koju läksime preestri kontaktid taskus, et temaga ühendust võtta, kui millalgi Bangkoki satume.

Meie olime selle peo ainus üdini farangi-pere. Oli veel paar valget meest, aga nende prouad olid taid. Huvitaval kombel toimus kogu üritus inglise keeles, et meie ka ikka aru saaksime kogu möllust. Kõigile jagati lehed jõululaualudega ja lauldi just inglisekeelsetena. Pidu algas külaliste tervitamisega, sissejuhatuseks hõikas õhtut juhtiv rõõmus preili, et "tervitame nüüd meile külla tulnud väga cooli Henri peret!" ja kõik huilgasid. Täiesti sürreaalne üritus, mingil hetkel ei saanud me enam aru, kelle jaoks see pidu korraldatud on - kas kristlike taide või meie cooli pere jaoks. Aga püüdsime meeles pidada, et taidele tõesti meeldib jagada ja lahke olla. Mann ületas ka end ja üllatas meid meeldivalt. Nimelt pisteti talle ühel hetkel kogu rahva ees mikker nina alla ja küsiti nime. Mann ütles oma nime ja mitte ainult - ta laulis kogu rahvale terve Põdra maja laulu ilma igasuguse häälevärinata. Tuleb tunnistada, et ei mina ega Henri poleks seda kumbki 4-aastaselt teinud. Aga selle-eest Manni kaks tädi Evat poleks vist silmagi pilgutanud, nii et meie Eva Maria on vist ikka tädidesse ka veidi! :)

Kõik oli väga tempokas. Ei olnudki nii, et üks inimene laulis kuni keegi enam seda välja ei kannatanud. Hoopis nii, et kõik koos pool ühest jõululaulust, siis kiire seltskondlik mäng, et välja jagada mõned kingid, siis jälle pool kiiret jõululaulu, järgmine mäng... Keegi ei püüdnudki teha nägu, nagu ei oleks kogu ürituse eesmärk hästi palju kinke jagada/saada. Väga meeleolukas etendus. Enamus kinke oli ostetud kiriku poolt, nii et sellest polnud hullu, et me ainult ühe küpsisekarbiga tulime. Mann tuli koju igatahes seitsme kingiga - 3 ilusat pehmet froteerätti, 1 pehme Hello Kitty, printsessikroon ja suur pehme kaisukaru. Kui hakkasime lahkuma ja kõiki kättpidi tänamas käisime, siis nägid korraldajad, et neil on veel mõned kingid üle ja andsid Mannile veel ilusa roosa pidžaama kaasa. Nalja kui palju! Õnneks oleme me taide maailmavaatest palju lugenud ja kuulnud, nii suutsime seda pidu nautida ja ei tundud end üleliia muidusööjana. Muutub juba klišeeks, aga taid on tõesti head inimesed!
16:30 | Category: | 10 comments

Värvikas jõuluaeg
Hua Hini jõulupuu


Jõulu esimese püha off-road seiklus - tühi väli, okastraadid ja kõrvetav kuumus

Uus king jõuluvanalt; Henri teenib kinki Manni uue mikrofoniga rokkides

Mina kinki teenimas; Mann loeb oma nime kokku

Lumivalgeke loeb päkapikkudele luuletust

Päevad enne jõule olid täis jõulust askeldamist - päkapikutamist, jõululaua kallal nokitsemist ja jõulusõnumite saatmisi perele, sõpradele ning kõigile kallitele inimestele üle maailma, kes aastal 2009 meie perele oma kodu ukse avasid. Võrratu on neist jälle kuulda, kes on kolinud, kes peatse beebi ootele jäänud, kellel tervis vahepeal ära käinud ning nüüd taas tagasi... Ilusad jõulud!

Jõululaupäeval sõitsime veel viimase tiiru turule ja poodi, katsime kodus laua kolmele. Mann kaunistas maja värviliste kardadega. Otsustasime, et Euroopa jõulutoit on siiski liig mis liig siinsesse kuuma kliimasse. Valmistasime hoopis ühe Jamie Oliveri retsepti järgi krevetipastat tomatiga. Jõime jahedat külma valget veini ja maiustasime kookospiima panna cotta ning puuviljasalatiga ja omavalmistatud šokolaadimaiustusega, millele panime nimeks "lumine talvetee".

Kui õhtusöök oli söödud, võtsime suure pudeli õlut, millele olime ilusa roseti ümber sidunud ja hiiglasliku ananassi ning asusime minekule, et naabertänavas elavale Göranile ja Phatile head jõulu soovida. Kui nende värava taha jõudsime, leidsime eest tühja maja. Nad olid vahepealt nii kiirelt ära kolinud, et polnud aega meile ütlemagi tulla. Kinkisime siis ananassi hoopis teistele naabritele ja tõime õllepudeli koju tagasi. Olime veidi mures, et ega midagi hullu ei juhtunud, et niisuguse kiirusega oli vaja minema tormata. Helistasime ja tuli välja, et nad olid naabritega nii tülli läinud, et leidsid siin edasielamise võimatu olevat. Mina isiklikult oskan ainult paar asja välja mõelda, mis võib naabrid nii tülli ajada, aga need trükimusta ei kannata :).

Koju tulnud, leidsime oma minikuuse alt hunniku kinkidega. Mann laulis, luges luuletusi ja tantsis, vahepeal läks suurest õnnest segaseks. Meie laulsime ka muidugi oma osa kättesaamiseks.

Umbes nädala eest kohtusime kaubanduskeskuses juhuslikult kahe noore eesti perega, kes samuti siia pooleks aastaks elama on tulnud. Mann ja ühe pere poeg, 5-aastane Artur, on nii suured sõbrad kohe esimesest hetkest, et võivad tundide viisi meid segamata mängida. Jube vahva. Meil jällegi on oma uute sõpradega suurepärane klapp, nii et oleme juba mitu korda koos lõbusalt aega veetnud. Ka jõuluõhtuks oli meil kokku lepitud, et peale jõuluvana kingikoti läbi kammimist sõidame nende poole jõulu tähistama. Istusimegi siis kottpimedas, kl 20 paiku, kolmekesi rollerile ja asusime üle mäe teele. Nad elavad pisut linnast väljas sisemaa poole. Maanteel sõitsid meie ees veel 2 rollerit. Järsku esimene neist jõnksatas nii, nagu oleks suurest august läbi sõitnud ning tõmbas tee äärde. Henri arvaski, et keset teed on auk ja sõitis sellest mööda. "Auku" vaadanud, saime aru, millega hoopis tegu oli. Nimelt oli see roller üle sõitnud hiiglaslikust jämedast maost, kes oli umbes nii pikk, nagu pool suurt asfaldteed lai on. Kuna ta nii suur oli, siis arvasime, et ju vist jälle üks püüton. Ülejäänud tee põrnitsesin ma vahetpidamata maanteed ja olin väga rahul, et ma prillid ette olin pannud. Saime vähemalt ühe loo, millega meie ühist jõuluõhtut vürtsitada.

Kohale jõudnud, ootas meid ees pikk valge linaga kaetud laud, millel seapraad, hapukapsas ja kartul. Meie sõbrad olid poest leidnud isegi heeringapurgi, mis oli Eestis toodetud. Suur puu oli kaetud värviliste tulukestega ja basseinis ujusid süüdatud küünlad. Väga ilus õhtu oli. Ja pikk ka, magama saime vast umbes kella 4 paiku :).

Hommikul, peale toredat seltskondlikku ajaveetmist, otsustasime, et tagasi koju me sellise ringiga küll ei sõida. Olime kindel, et peab ju olema otsetee kahe suure maantee vahel. Kohe meie sõprade maja lähedalt keeras meile sobivas suunas üks kitsas kruusatee, millele pöörasimegi. Teel oli terve veisekari, eesotsas pagana uudishimuliku pulliga, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Õnneks oli Henri nõus ootama, kuni kari teelt ära läheb. Mööda väikseid ja väga liivaseid teid oma vana ning väikse rolleriga tõsist off-roadi tehes jõudsime suure liivakarjääri juurde. Sealt edasi võiks öelda, et teid eriti ei olnud. Oli mingi rada, mis vahepeal muutus nii kehvaks, et meie Manniga rollerilt maha ronisime ja jala parema kohani kõndisime. Ümberringi ainult mäed, metsad ja tühjus. Läbi veel ühe, aga mitte nii hirmuäratava veisekarja, jõudsime traataiani. Me olime mööda seda hullumajateed juba nii palju sõitnud, et mõte tagasiminekust ajas mu ahastusse. Ja Henri pole üldse sedamoodi mees, kes tagasi tahaks minna. Nii me siis otsustasimegi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Monteerisime kaks alumist okastraati aiapostide küljest lahti, ronisime ise alt läbi ja tirisime kummuliasendis rolleri ka läbi. Maantee juba paistis ja meie arvasime, et oleme päästetud. Peagi olimegi otse õige maantee ääres. Ainuke probleem oli see, et meie ja maantee vahel oli veelgi korralikum okastraataed, suured lukus väravad ja kurjakuulutavad sildid, mis, ma arvan, ütlesid mis kõik juhtub, kui keegi satub aia sellele poolele, kus meie koos oma rolleriga olime. Mul oli juba enne hirm, et keegi võib püssiga tulla meid tervitama, kuna me nende uut traataeda rikkusime, aga nüüd muutus see väljavaade aina tõelisemaks. Üle maantee, mingi putka varjus istusid kaks tai meest, kes muudkui vehkisid kätega, et me tagasi läheks ning andsid mõista, et sealt kohe kindlasti välja ei saa. Mõte sellest, et me peame tagasi minema ja selle eelmise okastraataia uuesti lahti monteerima, oli lausa talumatu. Nii et seisime seal värava taga edasi ja vehkisime taidele, et nad meile appi tuleks. Lõpuks andsid nad alla ja osutusid täielikeks elupäästjateks. Maast otsiti kivid, aiapostidest toksiti okastraadi kinnitused välja ning Henriga koos tõsteti roller traatide vahelt läbi. Mann sai väikse kriimustuse okastraadi okkaga, nii et täis värk. Oli alles hull asi, mida jõulu esimesel pühal oma päevaga ette võtta! Ja seda tuleb samuti tunnistada, et taid on metsikult head inimesed. Nad tulevad alati appi!
13:05 | Category: | 8 comments