(pildil bugenvillead Viniciuse tädi aias)
Peale reedehommikust turulkäiku ja kodus vihmavangis veedetud päeva (tuleb vist teilegi selline asi seal Eestis kahjuks tuttav ette), kolisime laupäeva hommikul oma viimase pere juurde Rios - itaallasest Gianluca ja tema brasiillasest abikaasa Claudia koju. Nad olid kõvasti vaeva näinud ja meie auks kokku pannud võrratu kulinaarse ja seltskondliku programmi. Kotid maha pannud, visanud esimese pilgu nende kodu miljoni dollari vaatele (nende suurelt rõdult paistab nii Suhkrupeamägi, Corcovado koos Kristusega kui Rio koos oma randadega), kõndisime Niteroi kalaturule, kust juba varem olime Katyaga käinud värsket merekraami ostmas. Aga sel korral oli meie auks korraldatud väike pidu - üks paljudest turu restoranidest valmistas meie poolt välja valitud kala ja mereannid ning kohale olid kutsutud veel mõned sõbrad - samuti Couchsurfinguga seotud sadamas töötav Sammy ja disainer Vinicius ning perekonnasõber Adriano, kes vastutab terve Brasiilia uraaniumikaevandamise eest. Suhteliselt kiiresti hakkas aga sõpru lisanduma, nii et ühel hetkel istus meid lärmakas ja rõõmsatujulises seltskonnas juba oma 14. Kõhud kala, krevette ja maitsvat kohalikku õlut täis, mõtlesime, et nüüd hakkame koju asutama. Aga ei, kohaliku seltskonna peas oli valminud idee minna edasi Adriano poole ja pidada maha üks korralik lihagrillimine, churrascaria. Nii tehtigi, kahe autoga saabusime Adriano imeilusasse majja. Gianluca, Vinicius ja Henri läksid liha ja õlle järgi (churrascaria juures jäetakse naistele üksnes salatihakkimise- ja nõudepesulust), Sammy magas liigset alkoholi välja ja meie Claudia ning Manniga nautisime imelist aeda, mis oli täis troopilisi viljapuid. Terve õhtu saabusid grillilt lauda aina uued hõrgutised- saiad, vorstid, loomaliha, juust. Seltskond oli samuti võrratu. Õhtu jooksul tuli välja, et lisaks uraaniumikaevandustele, tegeleb Adriano ka farmipidamisega kaugel Minas Gerais´piirkonnas (kuhu ta iga kuu üheks nädalavahetuseks 10 h sõidab) ja cachaca villimisega. Õhtu lõppes degustatsiooniga tema keldris! :)
(Claudia, Gianluca, mina ja Henri Niteroi rõdul, Mann keeldub pildile tulemast; meie suurenenud peolaud kalaturul)
(Claudia ja Mann Adriano koeraga; kogu Adriano juures grillipeol olnud kamp)
(Meie pere moodsa kunsti muuseumi ees ja muuseum ise)
(Adriano veinikeldris tema cachacat proovimas; Viniciuse onu Jose papagoiga)
(pidu Viniciuse tädi aias; peakokk Juta ja abikokk Claudia)
(pidu Viniciuse tädi aias; peakokk Juta ja abikokk Claudia)
Järgmiseks päevaks oli Vinicius korraldanud nii, et kogu meie seltskond oli oodatud tema tädi pere juurde, et osa saada igapühapäevasest koosviibimisest ja kuulsast Feijoadast (rammus rahvusroog mustadest ubadsest ja erinevatest sealihadest). Enne käisime vaatamas Niteroi tunnusmärgiks saanud moodsa kunsti muuseumi (väljastpoolt, sest sealt pidi see kõige vaatamisväärsem olema :)) ja Linnapargis, mis asub kõrgel kaljunukil, kust avaneb hingemattev vaade üle Niteroi ja kust alustavad oma pikka õhulendu paragliding´u harrastajad. Ja jõudsimegi üritusele. Viniciuse tädimees Jose saabus ammu ammu Brasiiliasse Hispaaniast kaks kätt taskus. Võttis siis ette ühe Lapas asuva baari, töötas selle üles ja ehitas endale ning oma perele kena kodu. Baari võtab nüüd vaikselt üle Jose poeg, kuna isa tervis ei ole enam kõige parem. Seltskond oli äärmiselt lõbus ja äärmiselt lärmakas, juttu jätkus neil kauemaks, lapsi oli ka hulgim. Ma ütleks, et täpselt nagu meie suguvõsa Eestis, ainult tumedama nahaga :). Võrratu kogemus!
Peale sellist pidusööki nagu üks hea feijoada, oleks võinud vist hommikuni söömata olla, aga mina olin lubanud õhtusöögi valmistada. Niisiis püüdsin teha küüslauguleibasid. Ostsime tumedat leiba, mille nimi siin millegipärast Austraalia leib on. Maitsvad tulid, aga meie kodustega ei anna võrreldagi. Ära söödi igatahes imekiirelt. Samuti valmistasin Tai köögivilju austrikastmes (mida aga pidin olude sunnil tegema austrikastmeta, kuna sellist asja siin kaubanduses lihtsalt ei leidunud- kasutasin siis ainult sojakastet ja veidi suhkrut) ja nuudleid sidrunikana ning tšilliga. Läks kaubaks hästi, kõik pisteti nahka. Claudia valmistas magustoidu avokaadodest, mis oli ka väga hea. Paar maitsvat Caipirinhat panid punkti meie kulinaarsele nädalavahetusele!
Esmaspäeva hommikul ütlesime Riole "Ciao!" ja istusime bussi, et 6 tunni pärast saabuda jahedasse Sao Paolosse. Bussid on siin uskumatult mugavad, igaüks sai kõrrejoogi, snäkikoti, ajakirja, ajalehe, teki, padja ja praktiliselt voodiks käiva istme, telekast tulid filmid. Esimesed 3,5 tundi magasin mina jutiga maha. 6-nda tunni jooksul sai mul nii siiber, et korraks tekkis isegi koduigatsus. Mann vana reisumees oli aga väga ärgas ja mõtles muudkui uusi mänge välja. Huvitaval kombel on mul aegajalt igatsus Eesti looduse järgi, suviste lõhnade, tuttava linnulaulu ja laugete väljade järgi. Kuigi Rio oli tore ja kuigi reisiraamatud hoiatavad, et Riost võib sõltuvusse jääda, ei tunne mina mingisugust kurbust, et edasi liikusime. Siia, Sao Paolosse, jääme ka ainult kaheks päevaks, et külastada homme minu kaugeid sugulasi - Clarisse´i, kes räägib ainult portugali keelt ning Heinarit, kes pole 32 a eesti keelt rääkinud, aga teeb seda sellegipoolest suurepäraselt. Ootan huviga!
05:12 |
Category:
Brasiilia
|
6
comments
Comments (6)
NO ON ALLES TORE, ET REISITE! Saab igasugust huvitavat ja usaldusväärset infot.Te oleksite siin ka muidugi väga teretulnud. KOIKE PARIMAT! kahupea
Oi oi kus mul suu alles vesistab... ja tundub see kõik nii suurepärane olevat! Ei jõua ära oodata Teie järgmiseid seiklusied:)
Tervitades,
KrisTi
Kahupea, nii palju on seda huvitavat, aga pidevalt läheb meelest kirjutada. jube tore, et saame seda teie kõigiga jagada.
KrisTi, tõesti oli suurepärane nädalavahetus. Paremat ei osanud tahtagi. Loodetavasti saame varsti uutest ja toredatest seiklustest kirjutada.
Võõramaine värviküllus, uudsus ja emotsionaalsus on kindlasti põnevad ja huvitavad, aga vahepeal tekib ikka nö "kiluvõileivaisu" ehk siis pisike koduigatsuseuss kerib end südamenurgas kerra. Te saite seal peres ikka väga suurejoonelise tervitus- ja toiduprogrammiosalisteks. H Saaremaalt
Jõudsin ka lõpuks kommenteerima...Tead kadedus lõikab lausa kreissaega, aga seda kõige heatahtlikumas ja omakasupüüdmatus mõttes. Teil on seal nii tore ja kui maitsvaid hõrgutisi te seal sööte.
Tee Mannile hästi pikk pai, kuna ta on nii tubli. Kallid sulle!Kerli
H., oh muidugi tuleb. Leivaisu on meil kõigil vahel. Aga see Eesti looduse isu on üllatav, seda pole mul enne olnud. Henril oli vahepeal jube süldi isu, kange äädikaga :), nagu kodus. Ja heeringas... Mmm, tuleb see jutt ära lõpetada, muidu peame koju sööma tulema. Ah jaa, ja hapukooreta on raske hakkama saada.
Kerli, nii vahva sinust kuulda. Ja nii tore, et suudame sind positiivselt kadedaks teha, see mulle juba meeldib ;). Tervitused sulle ja su perele ja Krisile kõva kalli.