Istun siin meie armsa hosteli terrassil ja kirjutan teile (vt pilti).

Puerto Iguazu on armas väike linnake, just nagu mulle meeldib, kõigest 30000 inimest. Igale poole on jalutuskäigu tee. Majad ja aiad on hoopis rohkem hooldatud kui Brasiilias, aedade ümber on hekid, mitte 3 m kõrgused müürid. Enne meie tulekut oli 2 nädalat iga päev sadanud, aga täna on mõnus mahe suveilm (ptüi-ptüi-ptüi selle peale). Hostel on uskumatu selle hinna kohta, mis me maksame. Saime kahe magamistoaga toa, kuigi maksame kahese eest. Seega ruumi on meil palju, hommikusöök on hinnas, wifi, köök, grillimiskoht, hulk värvilisi võrkkiikesid, vaikus, linnulaul, veevulin ja hiiglaslik terrass. Maksab see lõbu meile 250 eek öö (kõigi peale kokku). Kes siiakanti satub, siis - Hostel Puerto Canoas.

Sõitma hakkasime siis eile õhtul kl 20.00 Campo Grandest. Meie ööbuss ei olnud üldse nii peen kui lootsime. Arvestasime tekkide, patjade, snäkkide ja ajakirjadega. Aga ei midagi, õnneks olid meil olemas täispuhutavad padjad ja 3 peale üks tekk, mille sai endale ainuke pikkade varrukateta reisija Henri. Meie Manniga magasime juba kl 22 nagu notid. Henri vaeseke ei saanud pea üldse magada, küll ajasid bussijuhid teda teise kohta, küll kolistasid ja levitasid parmulõhna vahepeal lisandunud reisijad. Jumal tänatud, et ma magasin, ma oleksin täiesti endast välja läinud. Üldiselt on meil pea igale bussisõidule hästi meie lähedale istuma sattunud mõni ebameeldiv tegelane - norskavad ja rögisevad tegelased. See on selle ühistranspordi suur miinus ikka, ei saa endale reisikaaslaseid valida. Kl 6 aeti meid Cascavelis bussist välja ja kl 7 uude bussi, et veel 4 h sõita. Magasime Manniga ka selle sõidu maha. Siis veel linnaliinibussiga läbi Foz de Iguazzu (Brasiilia poolel) ja siis veel teisega Puerto Iguazusse. Brasiilia piiri ületades sai nalja - meie istusime rahumeeli edasi, kui buss Brasiilia piiril peatuse tegi. Ja järsku kukkusid kõik meie peal kisama, et me peaksime välja minema. Ja siis omakorda bussijuhile kisama, et tehku peatud. Bussijuht tegi siis piirist kaugel kaugel kuskil tühermaal peatuse ja kaasreisijad arvasid, et me peaksime nüüd väljuma ja kõige kottidega tagasi piirile matkama. Me olime pisut nõutud, aga välja ei läinud. Lõpuks selgus, et bussis on siiski ka paar inglisekeelt oskavat inimest. Ja siis tuli välja, et inimesed bussis olid arvanud, et me siseneme mitmendat korda Argentiinasse ja et sellisel juhul oleksime nende riigile mingit maksu pidanud maksma. Ja sellest siis kogu see kisa ja tüli. Meie olime täiesti esimest korda ja Brasiiliasse ka ei plaaninud tagasi minna, nii et istusime täiesti õigustatult seal bussi peal edasi. Nii et esimene mulje argentiinlastest ei olnud kuigi sõbralik.

Ka kohtumine Argentiina köögiga ei olnud minu jaoks armastus esimesest silmapilgust. Meile toodi hulk külmi salateid ja lihalõikeid, mis mulle eriti ei meeldinud. Lihaga täidetud empanadad - need mulle meeldisid. Palju grillliha, mis mulle ei meeldinud. Pasta tomatikastmega, sinna juurde parmesani, millel puudus vähimgi parmesanimaitse ja oliiviõli, mis maitses nii hullusti, et rikkus kõik ära. Desserdid olid enamvähem, aga kohv oli nii lurr, et kohvimaigust käis üle kloorivee maik, mida kohvikeetmiseks oli kasutatud. :) Aga ma loodan, et see oli siiski kõigest algus ja et edaspidi läheb aina paremaks. Vein on küll paganama odav. See on lahe! Ostsime just prooviks Mendoza veini, mis maksis 15 eek pudel ja nägi täitsa normaalne välja. Eks siis hiljem kuulete, kas peavalu sai kogu raha eest, mis pudeli eest maksmata jäi või võib tõesti normaalset veini sellise hinnaga saada.

Aga unustatud asjadest. Esimene lugu oli see, et kui olime Niterois Viniciuse tädi juures Feijoadal, siis oli seal ka Viniciuse täditütar, kellel on adopteeritud kaksikud. Ja Mann kutsuti kaksikute 2-aasta sünnipäevale. Me ei saanud küll minna, sest sõitsime varem ära, aga tore ikkagi. Aga nende kaksikute adopteerimisega seoses on üks õpetlik lugu. Nimelt, kaksikute ema oli varem abielus ja tal on 2 teismelist last. Kuna otsustati, et rohkem lapsi saada ei soovi, korraldati asi nii ära, et naine enam lapsi ei saagi. Mina ei tea, kuidas, aga see ei olegi oluline. Aga mõne aja pärast juhtus nii, et naine ja mees läksid lahku. Ja naine leidis endale uue mehe, kel lapsi ei olnud, aga soov lapsi saada oli suur. Ja ei jäänudki siis muud üle, kui adopteerida.

Aga teine lugu... nimelt oleme teinud kogu Brasiilias oldud aja jooksul tähelepanekuid selle kohta, kuidas mingil põhjusel pakutakse brasiillastele kehva kvaliteediga asju sama raha eest, mis meil Euroopas hea kvaliteediga asju. Näiteks tomatid... ilm on hea, päike paistab, aga tomatitel maitset pole. Või autod... meie viimane pere sõitis Fiatiga, mis oli paar aastat vana ja ostetud uuena 150 000 eek eest. Aga ehitatud oli see nii odavalt, kui võimalik - uste kohal ei olnud käepidemeid, laes ei olnud valgustit, päiksesirmidel ei olnud peegleid. Salongis paistis igal pool plekk, auto nagu plastikust. Omanik ise ütles, et lukus ukse saab põhimõtteliselt nii lahti, et lükkad põlvega kõvasti ukse keskosa ja samal ajal tõmbad näppudega tihendist. Ma saaksin sellest kõigest aru, kui seda autot müüdaks uuena 50 000 eek eest, aga nii see kahjuks ei ole. Või kõige primitiivsemad asjad, nagu wc paber, salvrätid või hügieenisidemed. Salvkad ja vetsupaber maksavad sama palju, nagu meil, aga on 5 korda õhemad ja kõvemad. Hügieenisidemed on toodetud sama tootja poolt, mis meil, aga välja näevad nagu Eestis 15 aastat tagasi - hind endiselt sama. Ja neid näiteid võikski jääda tooma. Kuidagi kurb on vaadata, tekib tunne, nagu arvataks, et brasiillastele pole paremat vajagi. :(

Homme lähme siis Iguazu jugasid külastama, loodame, et ilmataat meid soosib!