Lennusõit läks libedalt. Mann magas juba enne õhkutõusmist. Ja kui me siis kohal olime ja Manni üles äratasime, küsis tema: "kas me käisime lennukis ainult korraks istumas?" :).

Meie järjekordsed võõrustajad, tarkvarainsener Daniel ja haridustöötaja Lauren, ootasid meid öises lennujaamas ja sõidutasid oma armsasse koju. Campo Grandes elab ligi miljon inimest, aga kuskilt see välja küll ei paista. Linnake näeb välja nagu küla, rahulik, maalähedane ja madal. Väga mõnus. Pean taaskord tunnistama, et suurtes linnades ei ole mõtet pikalt istuda.

Juba autos hakkas Daniel soravas inglise keeles üksteise järel aina põnevamaid lugusid vestma. Kõigepealt tuli välja, et siinkandis on septembris-oktoobris nii kuiv õhk, et kurgus kipitab, lapsed õpivad seetõttu lühendatud koolipäevadega ja naiste juuksed kuivavad hiiglaslikeks puhmasteks. Õhuniiskust on siis ainult ca 8%.

Siis andis Daniel kiire ülevaate ammusest sõjast, mille pärast brasiillastel isegi tänasel päeval piinlik olevat. Nimelt tapeti (üheskoos liitlaste Argentiina ja Uruguayga) sõjas Paraguay-ga (1864-1870) 75% sealsest meespopulatsioonist ja kasutati selleks bioloogilist relva - levitati koolerat Paraguay jõgedes. Enne sõda oli Paraguay olnud tõeliselt edumeelne riik - väidetavalt oli kirjaoskamise % sel ajal olnud uskumatuna näiv 95, samal ajal kui Brasiilia sama näitaja oli kõigest 5%. Ja sellega anti surmav hoop Paraguay arengule, mis annab tunda tänapäevani.

29-aastane Daniel pärineb ka ise huvitavast perest. Tema ema on pooleldi austerlane ja pooleldi poolakas. Isas pidi olema kõike - aafriklasest kuni indiaanlasteni välja. Kui Daniel, tema 2 venda ja 1 õde olid väiksed, otsustasid vanemad kolida suurde linna, Sao Paolosse, raha teenima. Isa sai töökoha mehaanikuna. Pere sõitis kohale ja jäi oma kraami ootama, mis pidi saabuma suure veoautoga. Aga veoautol juhtus tee peal õnnetus, kogu kraam hävis ja autojuht läks teise ilma. Mõnda aega käidi heade naabrite juures külakorda söömas. Isa esimesest palgast osteti ahi. Esimesel päeval küpsetas ema leiba. Naabrid tundsid head lõhna ja tulid uurima, mida küpsetatakse. Neile oli ise leiva küpsetamine midagi uut. Kuna raha oli hädasti vaja, hakkaski ema naabritele müügiks leiva küpsetama. Samal ajal hakati naabrusesse suurt maja ehitama. Ehitusfirma tuli ümberkaudsetelt uurima, kust leida hästi süüa tegev inimene, et töömeestele lõunat valmistada. Ja naabrid juhatasid nad Danieli ema juurde. Ema palkas endale abilised, avas ehitusplatsil söögikoha ja kandis iga päev ette 3000!!! portsu. Raha hakkas sisse tulema enneolematu kiirusega, aga ema oli pidevalt ära ja ülejäänud aja stressis. Poisid jälle hakkasid pätti tegema. Toas kinni neid hoida ei saanud, isa tööriistadega muugiti iga lukk katki. Kui vanem vend väga kahtlasesse seltskonda sattus ja temaga üleliia sekeldusi hakkas tekkima, otsustasid vanemad, et jätavad suurlinna ja raha kus see ja teine ning kolivad tagasi maale. Väiksesse linna veidi sisemaa pool osteti teenitud raha eest maja ja eemale väike farm. Poisid võtsid aru pähe, ema jäi koduseks ja hakkas hoopis põllumajandusega tegelema. Kas pole õpetlik lugu!

Ka tuleb siinsete inimestega aegajalt jutuks kohalike indiaanlaste teema ja nendega seotud probleemid. Daniel ütles eriti huvitava lause: "siin maal ei peeta neid osaks Brasiilia rahvast, vaid fauna esindajateks". Tore on see, et neile on tagastatud suur hulk neile varem kuulunud maadest. Aga jama on selles, et sellel maal kohalikud seadused ei kehti. Brasiillased neid maid külastada ei tohi, aga välismaalased küll. Kui nüüd hõimupealik otsustab, et see välismaalane tuleb vangi panna, siis nii ongi - ükski brasiilia seadus neile ei kehti ja politsei ei või sekkuda. Brasiilias on seadus, et indiaanlastele ei tohi alkoholi müüa. Neile maitseb see tohutult ja nad jäävad enneolematu kiirusega purju. Nii et Amazoni linnades peale palgapäeva pidi tänaval kõndimine olema raskendatud, sest kõik kohad on magavaid indiaanlaseid täis. Niikui lonksu võtavad, kukuvad sinnasamma. Ühesõnaga, seadus on, aga keegi seda ei järgi, Brasiilia ju ikkagi! Samuti pidi probleeme tekitama see, et indiaani naised tulevad küll haiglasse sünnitama, aga järgmisel päeval jätavad lapse sinna ja lähevad ise tagasi oma hõimu juurde. Aa, ja siis on veel probleem sellega, et inimesed kipuvad linnadest aegajalt kaduma... nimelt tegutsevad siimaani mõned lihahimused hõimud, kellele meeldib öösiti inimesi küttida. Ühtteist huvitavat oleme veel seoses indiaanlastega kuulnud - nimelt ei hammusta neid moskiitod ja indiaaninaistel ei kasva ihul karvu mujal, kui ainult ilusates kohtades :). Igatahes on meil plaan laupäeva varahommikul, selleks ajaks, kui Campo Grande lähedal elav indiaanihõim üles ärkama hakkab, neid külastama minna. Eks näis, kas õnnestub!

Aga pealkiri... terere! See on jook, mida siinkandis juuakse. Sarvest või kuivatatud kõrvitsast tehtud topsi sisse pannakse spetsiaalne kuivatatud taimetee, valatakse vesi peale ja juuakse peenest metallkõrrest. Nii nagu Argentiinas matet juuakse. Ka Brasiilias juuakse matet, aga nt Parana osariigis nimetataks eseda hoopis chimarraoks. Kõik joovad ühest torust. Isegi kui kõnnid tänaval oma terere topsiga ringi, hakkad kellegi võõraga rääkima ja saad jutule, siis pakutakse teineteisele oma topsist tereret. Nii et see on selline sõpruse jook. Mitte päris hügieeniline, aga siiski. Täna käisime lõunat söömas ja kohvikus oli tasuta kohvi kõrval ka tasuta terere. Nii et proovisime ära, maitses nagu külm kange tee, väikse tubaka lisandiga :).