... arvake ära, kust ma kirjutan!!! Õnneks oli vaja kõigest parandatud arvutit, minu oma väikest punast iludust.

Muuhulgas tegin hommikul uskumatu vägiteo - helistasin absoluutselt portugalikeelsele arvutimehele, tegin talle selgeks, kes ma olen, küsisin, mis kell võib arvuti tema juurde viia, sain aru kellaajast, küsisin, kas talle tööle, sain aru vastusest, ütlesin, et elame nüüd uuel aadressil, ütlesin uue aadressi ja lisasin ka telefoninumbri. Ise ka ei usu, mõned sõnad olid küll vahepeal prantsuse keelsed, aga aru ta sai ja kohale ta jõudis. Seda erinevalt eelmisest IT-mehest, keda me üleeile mitu tundi ootasime ja kes peale seda enam telefonilegi ei vastanud.

Aga üldiselt hakkab mulle iga päevaga aina rohkem närvidele käima, et keegi siin teenindussfääris inglise keelest sõnagi aru ei saa. Ja nad isegi ei ürita, kui ma ilusti portugali keeles ütlen, et "ma ei saa aru" ja "ma ei räägi portugali keelt", jätkavad nemad samas vaimus portugali keeles. Aga siin jagunevad nad kaheks, ühed püüavad kohutaval kiirusel mind portugalikeelsete sõnadega kahjutuks teha ja teised hakkavad neidsamu sõnu tohutu aeglaselt ja ilmekalt kordama, nagu kümnendat korda sama sõna kuulates peaksin ma sellest kuidagi paremini aru saama. Miimika ja žestid neile eriti ei mõju. Neist nad aru ei saa, ega püüagi. Selle eest räägivad kõik meie pered suurepärast inglise keelt. Täna hommikul kolisime hiiglaslikku korterisse Lebloni ääres, mis kuulub kehalise kasvatuse õpetajast Verale, tema erruläinud helikopteri-politseinikust abikaasale ja nende kahele pojale (18 ja 22), kes mõlemad õpivad ülikoolis arvutiinseneriks. Ma pole elu sees näinud nii energilist inimest, kui Vera. Räägib megakiirusel, pidevalt teeb mitut asja korraga ja näeb uskumatult hea välja. Vera ja pojad on aastaid harrastanud tae kwon do´d ja Vera on sel alal isegi maailmameistrivõistlustel käinud. Itaalia juured on nii ilmsed, et üle küsisin nende kohta vaid moe pärast. Pooltel neist topeltkodakondsuski käes, teistel taotlemisel. Majapidamises on veel koer ja 3 kassi. Mõtlesime täna, et huvitav, kas brasiillased on sellised loomaarmastajad või on asi milleski muus (enamus neist loomadest, keda meie sõbrad peavad, on muide tänavalt päästetud). Ja siis otsustasime, et kõige tõenäolisemalt on meie Couchsurfingu sõbrad lihtsalt keskmisest parema südamega inimesed, et avavad on kodu hulkuvatele ränduritele ja näljastele koertele :).

Eile tegime megamaratoni. Peale tüütut IT-mehe ootamist läksime jalutama. Täiesti ettekavatsematult tegime seda tundide viisi ja jõudsime koju tagasi alles kl 20.00. Kõigepealt kõndisime 3 km, sellest pool pehmes liivas. Mann ei kirunud kordagi. Lesisime veidi rannal, Mann mängis mänguväljakul. Siis kõndisime teist samapalju ja käisime söömas. Mann ikka ei virisenud ja kõndis vapralt. Ja siis kõndisime ühe raksuga 5 km, mille keskel tegime väikse pikniku, et nahka pista maasikad ja arbuusilõik. Ja Mann ikka ei virisenud. Ongi selline kõva mutt meil!

Üldiselt elame hetkel rahulikku elu - päeval käime rannas, jalutamas, kohvikus ja naudime elu. Enamus, mida Riost näha tahtsime, on nähtud. Kogume jõudu edais liikumiseks!