Täna sai teoks tehtud midagi, millest juba aastaid mõelnud olin, aga samas alati pisut ebatõenäoliseks olin pidanud.
(mina Manniga, seisavad vasakult Heinar, Clarisse ja Heinari kasuõepoeg Ze)
Lugu sai alguse umbes 1916-ndal aastal, kui minu vanaisa Evaldi onu koos oma lastega (keda selleks ajaks oli umbes 6 vms) paar kuud laeval loksus, et kodumaast kaugel Brasiilias uut elu alustada. Tööd said nad küll, kuid puude langetamine ja puust majade ehitamine osutusid nii raskeks, et paar aastat hiljem, peale sõda, otsustati siiski kodumaale naasta. Umbes 10 aasta pärast, kui peres oli juba 13 last, pakiti asjad taas ning võeti ette pikk meretee Brasiiliasse. Sel korral maanduti Minas Gerais piirkonnas ja tööle hakati põllumajanduses. Kui poisid (keda oli 13-st 9 või 10) vanemaks said, otsustasid vanemad, et tuleb kolida Sao Paolosse, sest Minases neil suurt tulevikku pole. Nii tehtigi, uus kodu leiti Vila Zelinas, kus olid end juba varem sisse seadnud paljud Euroopast saabunud immigrandid. Poisid õppisid mehaanikat ja elu läks ülesmäge.
(Vila Zelina, kuhu Weiderpassid elama asusid, oli Euroopa immigrantide populaarne elupaik, seal on isegi Leedu Vabariigi väljak)Minu kokkupuude siinsete sugulastega piirnes kuni tänaseni paari kirja ja ühe fotoga. Isiklik kontakt oli mul Elisabetega, kes on ühe neist 13-st, Paolo (algse nimega Paul), pojatütar. Elisabete on abielus soomlasega ning elab Helsingis. Ta ei suhtle Brasiiliast enam ühegi sugulasega peale oma ema Clarisse. Saime Clarisse kontaktid, kuid teades, et ta räägib ainult portugali keelt, tuli midagi välja mõelda. Niisiis palusin abi sõber Google´lt ja leidsin Elisabete vanaonu poja Heinari, kes õpetab ülikoolis matemaatikat, räägib veidi inglise keelt ja uskumatul kombel ka täiesti normaalselt eesti keelt. Nii sai kokku lepitud kohtumine Clarisse majas täna kl 13. 
(Clarisse ja tema pere elukoht ning nende restoran asus otse Vila Zelina keskel, Leedu väljaku ääres)
Peale pooletunnist kõndimist, kahte metrood ja ühte rongi olime Clarisse majast ca 2 km kaugusel. Järsku hakkas kõik viltu vedama: avastasime, et oleme hiljaks jäänud, et minu Google Map´i järgi joonistatud joonis ei taha meid kuidagi õigesse kohta viia, et imeilus maasikatort, mille kostiks ostsime, on kotis ühtlaseks magusaks kotletiks muutunud ja et Mann ei jõua enam edasi kõndida. Ausalt öeldes tuli nutt peale!
Ostsime assortiikommid ja vantsisime edasi. Mann ehmus minu kurvastamisest nii ära, et leidis endas uut jõudu. Inimesed aitasid õige tänava ja maja leidmisega, aga... Clarisse Weiderpassist ei olnud selles majas keegi midagi kuulnud. Õnneks olid nad nõus tema telefonile helistama ja varsti saatiski abivalmis leedukast naabrimees meid paar maja edasi, kus juba ootasid Clarisse, Heinar ja viimase kasuõe-poeg.
(Clarisse praeguse maja ees)
Clarisse elab üksi väikses majas samal tänaval, kus ta koos oma abikaasaga 18 aastat restorani oli pidanud. Peale mehe surma kolis naine väiksemasse elamisse ja sulges restorani. Peale Elisabete on neil veel poeg, kel omakorda kaks last. Tüdruk muide näeb välja täpselt nagu meie Mann.
Heinar ei ole eesti keelt rääkinud juba 32 aastat. Ajast, kui tema (kasu)vanemad surid. Heinari pärisema, noor naine, kes elas Weiderpasside juures, andis ta imikuna pererahvale kasvatada. Nii ei teadnud Heinar kaua aega, et naine, kes nende juures elab, on tema päriema. Heinari pere pidas toidupoodi ja kodune keel oli ainult eesti keel. Portugali keelt hakkas ta õppima alles 7-aastaselt koolis. Kuna vanemad olid väga vanad, jäi Heinar juba 18-aastaselt orvuks. Õnneks leidus tore pere, kes ta taas enda tiiva alla võttis. Emaga puudus tal kontakt niikaua, kuni 6 aasta eest haigeks jäänud ema temalt abi palus. Heinat, hea inimene, aitab!
Rääkisime tunde esivanematest, eludest, lastest, jms. Clarisse oli valmistanud toitu tervele armeele - lasanje, kanapraad, loomalihahautis seentega, salat tomatitega, brokkoli, oliivid, palmisüdamed, riis, oad peekoniga, magustoiduks küpsetatud piimapuding, värsked maasikad, Romeo&Julia (Minase juust Gujabada tihke moosiga). Külalisi oli kutsutud rohkem, aga kuna oli tööpäev, ei saanud nad tulla. Mannile oli Clarisse koonud vahvad punased näppudeta kindad, mille üle Mann väga õnnelik oli.
Küsisin Heinarilt, kas ta oli väga üllatunud, kui minult kirja sai ja ta vastas: "ootasin juba aastaid, et keegi mind üles leiaks!". Hakka või vesistama. Heinar oli ka ise internetist otsinud, aga ta ei teadnud, et Eesti sugulaste nimi algab "V" tähega, mitte "W"-ga, nagu siin.
Kahjuks ei suhtle paljude Weiderpasside ohtrad järeltulijad omavahel peaaegu üldse. Kuigi võiks ju arvata, et võõral maal hoiad omastega eriti kokku. Fantastiline oli nendega kohtuda ja Clarisse kõva kõva kallistus ning südamlik tänu meie lahkumisel jääb tõeliselt kauaks meelde!
07:03 |
Category:
Brasiilia
|
8
comments
Comments (8)
See oli siiani teie teekonna kõige südamlikum postitus! Loen ja justkui vägisi kipuvad pisarad silmanurka, ometi ei puutu ju asi üldse minusse. Sellised leidmised ja kohtumised lähevad mulle väga hinge. Vaatan vahel üht venekeelset saadet "Oota mind" ja aina imestan, milliseid lugusid küll ilmas juhtub..... H Saaremaalt
mul ka läks silm märjaks, ma polnud kuulnudki, et sul seal ka sugulasi leidub, sa ikka üllatad mind pidevalt:) Väga ilus postitus tõesti. Ma kirjutasin sulle skaypi oma meili aga kui kätte ei saa siis tea, eva.tobreluts@hm.ee
Alondra käputab nii kiiresti, et annab järgi joosta ja tahab üksi seista juba. Praegu just tulebki teisest toast mulle arvuti juurde järgi. Lähen panen ta magama. Kallistused teile !
Sama siin, see sissekanne tõeliselt puudutas!
Ilmselt on Sinus Su esivanemate rahutut verd.
Jõudu teile kõikideks nendekd seiklusteks, mis teid ees ootavad!
See oli tõesti silmamärg postitus :) Tore, et Sul selline kohtumine aset leidis..
Kõigile kaasaelajatele, suured tänud. TÕesti tore, et sellised kohtumised võimalikud on.
Eva. Alondra on tõesti tegija siis. Tervitused!
Olete juba kuu aega ära olnud ja aeg lendabki nii kiiresti! Tervitused!
Läks muidugi silm märjaks, kuigi teadsin seda eellugu. Väga tublid,et ikka ära käisite! Kahupea kuumad tervitused.
Tõesti, juba kuu, Kristin. Aga siin ei saa ma öelda, et aeg lendab. Iga päev on siin pikk ja elamusterohke, nii et kuu aega on tundunud kui mitu. Tervitused vastu!